Igikelts ja tuli. Roger Zelazny

      Eksortsism, või midagi sellesarnast

      Märkasin just, et see on mu esimene jutukogu pärast 1983. aastal ilmunud „Unicorn Variationsi”. Vahepeal olen ma saanud musta kassi nimega Amber, musta vöö aikidos, veel kaks Hugot, umbes kuue riiulimeetri jagu raamatuid ja omanimelise karpvähi (Sclerocypris zelaznyi – suur tänu, doktor Martens). Oli siiski viga sellega Jack C. Haldeman II ees kiidelda, sest temal, nagu selgus on omanimeline paeluss (Hymenapolis haldemanii – alati tuleb olla ettevaatlik, keda oma kangelaste prototüüpideks valida). Nii palju siis vastuseks neile, kes on küsinud, kuidas ma olen elanud. Üldiselt olen ma aga elanud sama New Mexico künka otsas koos sama paljukannatanud leedi Judyga, kellest nüüd on saanud advokaat.

      Olen hakanud teatud rahuloluga ootama uue kogumiku jaoks juttude valimist ja nende kokku seadmist, kuna tänapäeval tahetakse, et autor lisaks ka tutvustuse – seda kommet ma varem lausa vihkasin, kuid olen avastanud, et see paneb mind kirjandusest ja eriti oma lugudest mõtlema nii, nagu ma tavaliselt ei tee. Olen avastanud, et hakkan nautima ähmaselt filosoofilist tunnet, mis iga mõne aasta järel selle tegevuse käigus mitme tunni ja lehekülje ulatuses tekib.

      Mõnede mu lugude puhul ilmub öösel kohale tegelane nagu Dilvish, Kalifriki, Mari või Conrad, vangistab mu tähelepanu ja ootab. Siis pakuvad olukorrad end välja, sündmused liituvad ja lugu voolab nagu vari. Sellised lood on tavaliselt pikad, lausa romaanid. Kui ma olen kord juba näinud nende piirjooni, on nad minu jaoks nagu kummitused, kuni ma nad paberile kinnitan.

      Teistel kordadel esitleb idee ennast enne ja ma pean minema otsima tegelasi, kes seda kannaksid – nii oli näiteks „Öökuningatega”, mille kõik vajalikud tüübid vastasid mu töökuulutusele poole tunni jooksul pärast idee saabumist. Nii juhtub sageli lühijuttudega.

      Lõpuks on veel lööva kujundiga lood. Aga enne pean ma midagi selgitama.

      Ma loen iga päev luuletusi. Minu arvates on see prosaistile kirjutamisvõime vormis hoidmiseks niisama kasulik nagu igapäevased taiji harjutused kehale. Kunagi ammu ma eelistasin poeesias täpsust ja peaaegu täielikku selgust. Andsin selles osas järele ja hakkasin nautima luuletust keele ja kujundite pärast, kui olin sattunud Dylan Thomasele. Esialgu oli see siiski juhuslik, polnud palju luuletajaid, kes oleksid mulle niiviisi mõjunud. Rilke sai sellega hakkama. Vahel ka A. R. Ammons. Mõned Lorca asjad. Ent alles siis, kui juhtusin lugema W. S. Merwini töid, sain aru, et mind võivad õnnelikuks teha ka ainult kujundid, kui need pärinevad tugevalt, omanäolise kujutlusvõimega isiksuselt ning puudutavad asju mulle loomupärasena tunduval viisil. Mis omakorda toob meelde Hart Crane’i read: „Kujutletud Sõna on see, mis hoiab / Vaikivaid pajusid ankrus oma kumas.” Ning sellised asjad on mind aastate jooksul töödelnud.

      Ma lasen haaravatel kujutistel end kergesti ära meelitada ning mõned lood ja romaanilõigud on sündinud löövatest kujutistest: maailmade surnuaia surmaingel jutus „The Man Who Loved the Faioli”, mööda Mississippit ülesvoolu trampiv tapjarobot „Home Is the Hangmanis”, Sami laskumine põrgukaevu „Valguse isandas”, Maailma masina lõhkumine „Varjude Jackis”, aeg kui kiirtee „Teemärkides”.

      Neist kolmest uksest kirjandusse on – minu jaoks – tegelastekesksed lood igas mõttes kõige jõulisemad, kuigi ka kujutistest sündinud lugudel on oma võlujõud ja neid on lõbus kirjutada. Võib ka öelda, et kui lööv kujutis sobitub tegelase või idee peale rajatud looga, siis enamasti tuleb sellest midagi head.

      Enamasti, aga mitte alati. Teadusulmet on tihti nimetatud „ideede kirjanduseks”. See ei tähenda aga, et iga ideest, olgu või teaduse viimasest sõnast lähtuv lugu kuuluks alamžanri väljapaistvate esindajate hulka. Ideelugudega võib minna nii ja naa, sõltuvalt sellest, kes või mis töökuulutusele vastab. Mul on mõnikord tööjõuga probleeme, ja mingid läbirääkimised ei aita: valed tegelased ilmuvad välja, istuvad maha ja keelduvad lahkumast – see tähendab, mina tean, et nende koht on teises loos ning nad rikuvad selle, kuhu nad nüüd sisse trügivad. Aga kas nad kuulavad? Ei. See on nagu Pirandello näidendist. Oma kohalolekuga mäkerdavad nad idee nii ära, et keegi ei suuda seda enam päästa. Nii et tavaliselt astun ma vastikustundega eemale ja püüan kogu selle asja ära unustada. Seal, kust see idee tuli, on neid veel terve hulk. Kellel on vaja midagi nii ärritavat?

      Aga vahel tulevad nad tagasi, närivad ja narrivad…

      Mul on üks, mis ei lähe ära, ja mulle tuli pähe, et kui ma räägin loost, mida ma ei saa kirja panna, on see ehk lõbusamgi, kui selle kirja panemine. Ma tahan selle hävitada, need ässitavad kummitused välja ajada.

      Mitte väga ammu lugesin ma uuest maakera sisemuse seismilise tomograafi abil kaardistamisest, mis tõi esile sissepoole suunatud, maakoore pinnal olevate ebatasasustega analoogilised antikontinendid, antiookeanid, antimägede ahelikud. Kui ma selle üle mõtisklesin, tuli mulle pähe, et kui mäeahelikud on maakoores märgatavad, siis miks ei võiks seda olla ka tehislikud vormid? Suurlinn on niisama suure massiga kui mäeahelik. Oletame, et kusagil seal all on anti-Manhattan? Või anti-Pariis? Või anti-London? Kuidas saaks seda kirjanduslikult ära kasutada? Võtsin ette Gerald Feinbergi ja Rupert Shapiro teose „Life Beyond Earth”, see on lõbus raamat täis hüpoteetilisi elukaid, kes saaksid hakkama väga erinevates keskkondades. Leidsin isegi ühe, kelle oleksin saanud laenata: „magmööb”, tõenäoliselt termofaag või siis radiatsioonitaskutest elatuv. Mitte just kõige kergemini õigustatav eluvorm, aga lugu keskenduks ju maakoore antigeograafiale, mis oli lisaks ideele hakanud tekitama suurejoonelisi kujutisi.

      Otsustasin, et võiksin anda neile aeglastele, magmas ujuvatele olenditele pika eluea, et nad saaksid jälgida, kuidas (nende jaoks) kiiresti vilksatavad mööda antipinna kujundid: anti-Kartaago, anti-Konstantinoopol, anti-Lissabon, anti-San Francisco, anti-Hiroshima. Ja siis…

      Aga ma polnud magmööbidega rahul – see võis minust muidugi rumal olla – ja avastasin siis, et nad ei lähe enam ära. Just nimelt. Mul oli idee ja mõned kenad kujutluspildid, millel lõkendavad trilobiidid lohistasid laavat laiali. (Hea küll, magmat, mitte laavat.) Ma tahtsin nad erru saata ja uuesti otsast alata, aga nad ei lasknud mul seda teha. Ma tean, et see juhtus juuli keskel, sest mul on päevikus kirjas: 15. juuli, „Cosi Fan Tutte” etendus Santa Fe ooperiteatris – seal põrkasin ma kokku Suzy McKee Charnasi ja tema abikaasa Steve’iga. Mul oli kange tahtmine öelda: „Suzy, ma annan sulle täiesti tasuta selle suurepärase jutuidee. Ära küsi, miks.” Kuid tuled juba vilkusid ja aega ei olnud. Pärast etendust me aga ei kohtunud ja ma otsustasin, et hoian idee endale, juhuks kui peaksin välja mõtlema, kuidas trilobiitidest jagu saada. See pole seniajani õnnestunud ja mida enam ma sellele mõtlen, seda enam tundub, et parem ongi. Ma võin praegugi silmad kinni panna ja näha anti-Manhattani siluetti, lõõmavat