Klopp. Minu Liverpooli romanss. Anthony Quinn

      Proloog

      Kolmapäeval, 11. detsembril, 2019. aasta üldvalimiste eel mängis Freiburgi barokkorkester Londonis Barbicani kontserdisaalis Händeli „Messiat“. Suur rõõm – ja kergendus – oli viibida kas või paar tundi kohas, kuhu ei tunginud Brexiti trööstitu hälin ja raev. Kui sopran avas kolmanda osa aariaga „Ma tean, et mu lunastaja elab“, leidsin end kandumas ulmade õndsusesse. Kujutasin ette, et teised mu ümber kogevad midagi sarnast. Milline kaunis fraas see on – Ma tean, et mu lunastaja elab … Kuid sel puhul ei mõelnud ma jumalast. Mu mõtted olid maised, ajalikud, süüvinud ühe teatud Saksa maestro sooritatud imetegudesse. Ja ma ei pea silmas Händelit.

      Mõtlesin ikka veel eelmisest õhtust, kui Liverpool FC alistas Salzburgi Red Bulli 2:0 ja kindlustas edasipääsu 2019.–2020. aasta meistrite liiga play-off-ringi. Võit, mille sepistas nende ületamatu peatreener Jürgen Klopp. Kas tema ongi mu lunastaja? Ei. Kas ta on messias? Ta ei ole õieti isegi mitte võrukael. Kas tema ongi see eriline elujõud, mis viib edasi jalgpalliklubi, mille hiilgeajad paistsid olevat minevikku jäänud? Päris kindlasti. Ja kõige suuremat rahuldust pakub selles klubi ja treeneri liidus asjaolu, et see tundub justkui saatusest määratud. See liit pidi sündima! Sõna otseses mõttes ei ole mitte kedagi teist, keda võiks ette kujutada tegemas tööd, mille on Liverpoolis ära teinud Jürgen Klopp.

      Ometi polnud ma alles kümme aastat tagasi temast midagi kuulnud. Vähesed olid. Praegu, aastal 2020, on ta tõenäoliselt maailma kõige kuulsam ja imetletum jalgpallimänedžer. Kuidas see juhtus? Kuna ma polnud Saksamaa Bundesliga kirglik austaja, kippus mul kahe silma vahele jääma noor treener, kes endale klubis Mainz 05 nime tegi ja taasäratas uinuva hiiglase Dortmundi Borussia. Kuulsin seda nime vist esimest korda 2011. aastal. Liverpool oli parajasti kahetsusväärselt varjusurmas, mille olid esile kutsunud Hicksi-Gilletti äpardunud majandustehingud ja vales kohas töötanud tubli treeneri Roy Hodgsoni vähikäigud palliplatsil. Välja käidi nagu ikka mitu nime, kes võiksid tema mantli pärida, teiste seas kõlas ka Kenny Dalglishi nimi. Kuid üks LFC sõber, kes meiega reedeti Clerkenwellis väikesel väljakul palli tagus, ütles mulle, et „nad peaksid vaatama Jürgen Kloppi“. Keda? Ta visandas mulle kiire pildi, mille ma peagi unustasin, olles lummatud Dalglishi teise ametiaja petlikust koidukumast ja siis Brendan Rodgersi suurejoonelisest võitlusest Premier League’i meistritiitli poole aastatel 2013–2014.

      Oo, see oli vast hooaeg! Liverpool mängis vutti kiirusel 150 miili tunnis, ründeteravikus kolmhark, mis vastaseid paremale ja vasakule laiali paiskas, jõuluks liidripositsioon, märtsis vahe viis punkti ja tiivustav aimdus, et me võidame selle liiga. Ükskõik kui palju väravaid vastane ei löönud, suutsime meie ikka ühe rohkem lüüa. Kuni ühel hetkel enam ei suutnud. 27. aprillil 2014 pärast Chelsea 2:0 võitu Anfieldis ehk teisisõnu päeval, mil „buss pargiti värava ette“¹, olin leinameeleolus ja kirjutasin päevikusse:

      … Hea, et see oli Gerrardi viga – temale on kõige lihtsam andeks anda. Kui seda oleks teinud näiteks Kolo Touré, oleksin Rodgersit igavesti neednud, et ta tema valis.

      Samal ajal Saksamaal oli Dortmundi Borussia tekitamas kõmu järjestikuste meistritiitlite, 2012. aasta kuldse duubli ja 2013. aasta meistrite liiga finaaliga. Klopp oli nüüd radaril. Pärast Liverpooli südantlõhestavat kokkuvarisemist Rodgersi käe all ja tema viimaste kuude katastroofilist lõppmängu 2015. aastal (Stoke’i 6:1 võit meie üle oli täielik madalseis)² läksid kuluaarides liikvele kõlakad, et otsitakse asendustreenerit. Välja pakuti Carlo Ancelotti. Aga nimi, mis igalt poolt kogu aeg vastu kajas, oli Klopp. Ta oli juba otsustanud Dortmundist lahkuda ja aasta vabaks võtta. Klopp – sel nimel oli sangarlikku kõla. Klopp – kas Anfieldi väljavaade meelitaks teda puhkuselt tagasi? Klopp! Klopp! Klopp! Lähenes saatuse kiirenev kabjaplagin. Fännidel kloppis süda selle väljavaate peale juba nii kõvasti, et nad saatsid Kloppi naisele Twitteris palvekirja.

      Rodgers, kes tüüris meeskonna Merseyside’i derbil 4. oktoobril veel 1:1 viigini, sai samal päeval sule sappa. Nädala lõpuks oli Klopp allkirjastanud Anfieldil kolmeaastase lepingu ja jalutas väljakule end rahvale tutvustama. Olgu mainitud, et ta nägi suurepärane välja – imposantselt pikakasvuline, lõõgastunud, teksastes, musta särgi ja musta jopega, juuksed kenasti pöetud, kuulus naeratus ujedalt näha. Seejärel pidas ta oma esimese pressikonverentsi. ‘

      Pärast vastastikust andumust ja pisarateni liigutavat südamlikkust, mis oli iseloomustanud tema suhet Dortmundi fännidega, võttis Klopp oma inauguratsioonil Anfieldil tuure maha. Ta esitles ennast mikrofoni taga rahuliku ja vaoshoitud jutuga. Ta oli täiesti teadlik, mida tema ametissenimetamine tähendab („Siin olla on suurim au, mida ma võin ette kujutada“), aga ometi ei tahtnud ta hakata liiga vara sõjatrummi taguma, heavy metal football’i akordid veel valla ei pääsenud. Ta oli seal, „et püüda aidata klubi“, mis oli küll läbimas mõõnaperioodi, ent polnud ilmselt kaugeltki päris plindris. Ta sõnastas oma uuenduskava, pöördudes ühel ajal nii mängijate kui ka fännide poole. Kui keegi tahab klubile toeks olla, „peab ta saama kahtlejast uskujaks“. See oli tema teine kuulus repliik. Näis, et esimene oli pudenenud justkui kogemata,