Vikerkaar. 9 2020

      SISUKORD

      Reiner Brockmann Cupido

      fs Luulet

      Ave Taavet Pildikesi insener Seene eluteelt

      Natalja Nekramatnaja *kui eluks hakkas minema…

      Jan Kaus Kuupäevad

      Andra Teede Luulet

      Keit Tamm Bastille plats

      Nathaniel Knight Karl Ernst von Baer ja rassiküsimus

      Linda Kaljundi Põlisrahvas ja pärisrah- vas – mõisteajaloolisi eskiise

      Bart Pushaw Eestlaste nähtav valgeks- saamine

      Ken Kalling Eestlase kvaliteet sõjaeelses vabariigis

      Tarun Gidwani, Airi Triisberg Liiga valge? BLM-liikumine ja valge antirassism

      Laur Kaunissaare Teistmoodi valge võimalikkusest

      Piret Karro Laseme põhja selle valge laeva

      KUNSTILUGU

      Laura Kuusk Graafika grammatika

      VAATENURK

      Sandra Jõgeva Kalle Käsperi „Ime“ ja sotsiaalmeedia hargnevate teede aed

      Andrei Hvostov „Seitsmenda lääne“ Pocahontas maniakkide küüsis

      Paavo Matsin Puhake rahus!

      Jaile Jürgens Eks ma koolis sain pigem ise tappa ja tüdruksõpra mul polnud

      Lauri Laanisto Eneseabiõpik õlg- meestele

      Ave Taavet Joonistused

      Kujundus: Jüri Kaarma ja Eve Kask

      Esikaanel: ARI PELKONEN Lehekülgede hukk; Savi 50×28×40 cm 2019

      Foto: Diana Tamane

      Tagakaanel: Maria Erikson Borderspace (Piiriruum)

      Käsitööpaber, kanepi- ja linakiud; Varieeruvad mõõdud 2020

      Foto: Diana Tamane

      Sisu fotod: Liina Siib ja Diana Tamane

      REINER BROCKMANN

      Cupido

      Saksa keelest tõlkinud Wimberg

      Cupido, Venus ka, kord nägid värahtamas

      tuld noores südames ja valu ka sealsamas.

      Ei kustutada saa küll seda sädet muu,

      kui läitja ise vaid, ta pilk ja magus suu.

      Kuid armuleegi mürk sel poisil nooli katab,

      üks puutub südant nüüd, veel rohkem valu matab.

      Ta laskis kirkamaks nii saada sädemel,

      et oli öö või päev, ei olnud puhkust sel,

      on kõrgeks tõusnud leek, on ergas tulesära

      ja kätte kaugele see kuma paistab ära:

      ei tahe kõige eest saa üksi kanda hoolt,

      on tules üleni nüüd süda igalt poolt.

      Oo armutule suur ja võimas lõkkemüha,

      mis puhkeb sädemest, siis kiirelt paisub üha!

      Oo jõud, mis lõõmale lõi iha nende sees!

      Kõik hästi neil ka on, las ootab võitlus ees.

      Nüüd armastuse leek just nõnda loita suutku,

      kurb tuju rõõmutuks eal ärgu südant muutku!

      Just nõnda püsigu õnn abielus hea,

      et näha süttimas tuld uut näeks õite pea!

      Kirjutatud Tallinnas 10. novembriks 1634, Nicolaus Willbrandti ja Elisabeth von Wangersheimi pulmade puhul