Normaalsed inimesed. Sally Rooney
Sally Rooney
Normaalsed inimesed
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital
Raamatu tõlkimist on toetanud Literature Ireland
Originaali tiitel:
Sally Rooney
Normal People
Faber & Faber
2018
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Triin Tael
Kujundanud Maris Kaskmann
Copyright © Sally Rooney, 2018
All rights reserved.
© Tõlge eesti keelde. Reti Maria Vahtrik, 2021
ISBN 978-9985-3-5086-7
e-ISBN 9789985351628
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Meelemuutusega, mida on tabavalt nimetatud teise usku pöördumiseks, seostub muuhulgas selline saladus, et enamikule meist ei saabu ei taevast ega maa pealt ühtki ilmutust, kui just keegi teine isik meid oma erilise mõjuga ei puuduta, mis meid vastuvõtlikuks alistab.
George Eliot, „Daniel Deronda”
Jaanuar 2011
Marianne läheb uksele, kui Connell kella laseb. Tal on ikka veel koolivorm seljas, aga kampsuni on ta ära võtnud, nii et ta on vaid pluusi ja seeliku väel, ja kingi tal jalas pole, on ainult sukkpüksid.
Oi, tere, ütleb Connell.
Tule sisse.
Marianne pöörab ümber ja kaugeneb mööda koridori. Poiss paneb ukse enda järel kinni ning järgneb talle. Paari sammu kaugusel köögis koorib Connelli ema Lorraine parasjagu kummikindaid käest. Marianne hopsab köögikapi peale istuma ja võtab avatud šokolaadikreemipurgi, kuhu ta on teelusika sisse jätnud.
Marianne rääkis, et te saite täna oma proovieksamite hinded kätte, ütleb Lorraine.
Inglise keele saime jah, ütleb Connell. Need tulevad kõik eraldi. Kas hakkame minema?
Lorraine voldib kummikindad korralikult kokku ja paneb kraanikausi alla tagasi. Siis hakkab ta juukseklambreid ära võtma. Connelli meelest võiks ta seda autos teha.
Ja ma saan aru, et sul läks väga hästi, ütleb Lorraine.
Ta oli klassi parim, ütleb Marianne.
Nojah, ütleb Connell. Marianne’il läks ka päris hästi. Kas me võiksime minema hakata?
Lorraine katkestab põllepaelte lahtiharutamise.
Ma ei teadnud, et meil kiire on, ütleb ta.
Connell paneb käed taskusse ja surub alla ärritatud ohke, aga ta surub selle alla kuuldavalt sisse hingates, nii et see kõlab ikkagi nagu ohe.
Ma pean lihtsalt korra üleval käima ja pesu kuivatist välja võtma, ütleb Lorraine. Ja siis hakkamegi minema. Sobib?
Poiss ei vasta, langetab vaid pilgu, kui Lorraine köögist välja läheb.
Tahad ka, küsib Marianne.
Ta sirutab šokolaadikreemipurgi välja. Connell surub käed pisut sügavamale taskusse, justkui püüdes kogu keha korraga taskutesse mahutada.
Ei, aitäh, ütleb ta.
Kas sa said täna oma prantsuse keele hinde kätte?
Eile.
Connell nõjatub seljaga vastu külmkappi ja vaatab, kuidas tüdruk lusikat limpsib. Koolis teevad nad Marianne’iga nägu, et ei tunnegi teineteist. Teatakse, et Marianne elab sissesõiduteega valges häärberis ning et Connelli ema on koristaja, aga keegi ei tea nende faktide vahelist erilist seost.
Ma sain A1, ütleb Connell. Mis sa saksa keeles said?
A1, ütleb tüdruk. Üritad eputada või?
Sa saad kuussada punkti täis, eks?
Marianne kehitab õlgu. Sina ilmselt saad, ütleb ta.
No sina oled ju minust targem.
Ära põe. Ma olen kõigist targem.
Marianne naeratab nüüd rahulolevalt. Ta ei varja oma põlgust koolikaaslaste suhtes. Tal pole ühtki sõpra ning söögivahetunnid veedab ta üksi romaane lugedes. Paljud lausa vihkavad teda. Ta isa suri, kui ta oli kolmeteistkümneaastane, ja Connell on kuulnud, et ta on nüüd vaimuhaige või midagi sellist. Pole kahtlust, et ta tõesti on kooli kõige targem inimene. Connell kardab temaga niimoodi üksi jääda, ent avastab end samas pead murdmas, kuidas oma jutuga tüdrukule muljet avaldada.
Inglise keeles sa pole klassi parim, märgib ta.
Marianne tõmbab häirimatult keelega üle hammaste.
Võib-olla peaksid sa mulle järeleaitamistunde andma, Connell, ütleb ta.
Connell tunneb, kuidas kõrvad kuumama hakkavad. Küllap on see lihtsalt nali, mitte kahemõttelisus, aga kui see on siiski kahemõttelisus, on see öeldud vaid tema alandamiseks, kuna Marianne tekitab üldiselt inimestes vastikustunnet. Ta kannab koledaid paksu tallaga kingi ja ei meigi end üldse. Räägitakse, et ta ei raseeri isegi jalgu ega midagi. Connell kuulis ükskord, et ta olevat endale koolisööklas šokolaadijäätist peale ajanud ning läinud tüdrukute WC-sse, võtnud pluusi seljast ja pesnud selle kraanikausis puhtaks. See on levinud lugu, kõik on seda kuulnud. Soovi korral võiks ta Connellile koolis demonstratiivselt tere öelda. Ta võiks kõigi ees öelda: õhtu poole näeme. See paneks Connelli kahtlemata piinlikku olukorda ja tavaliselt paistab tüdruk selliseid asju nautivat. Ta pole seda aga kunagi teinud.
Millest sa täna preili Nearyga rääkisid, küsib Marianne.
Aa. Ei millestki. Ma ei tea. Eksamitest.
Marianne keerutab lusikat purgis.
Kas sa meeldid talle või midagi, küsib Marianne.
Connell vaatab, kuidas tüdruk lusikat liigutab. Ta enda kõrvad tulitavad ikka veel.
Kust sa seda võtad, küsib ta.
Issake, sa ei maga ju temaga ometi, või mis?
Ilmselgelt mitte. Kas sinu arvates on lõbus selle üle nalja visata?
Vabandust, ütleb Marianne.
Tal on keskendunud pilk, nagu vaataks ta läbi Connelli silmade otse tema pea tagumisse soppi.
Sul on õigus, see pole naljakas, ütleb ta. Anna andeks.
Connell noogutab, vaatab natuke köögis ringi, urgitseb kinganinaga põrandaplaatide vahel.
Mõnikord mulle tundub küll, et ta käitub minuga kuidagi veidralt, ütleb ta. Aga ma ei räägiks seda kellelegi.
Mulle tundub, et ta flirdib sinuga isegi tunnis.
Tõesti või?
Marianne noogutab. Connell hõõrub kaela. Preili Neary annab neile majandust. Connelli arvatavad tunded õpetaja vastu on üle kooli kuum teema. Mõned inimesed räägivad isegi, et Connell olla üritanud õpetajat Facebookis sõbraks kutsuda, kuigi ta pole seda teinud ja ei teeks ka eluilmaski. Tegelikult ei tee ega ütle ta õpetajale üldse midagi, lihtsalt istub vaikselt, samal ajal kui õpetaja talle igasuguseid asju teeb ja ütleb. Mõnikord palub preili Neary tal pärast tundi jääda, et tema tulevikuplaanidest rääkida, ning ükskord ta lausa puudutas