Kosjaviinad ehk Kuidas Tapiku pere laulupidule sai. Lydia Koidula
ja-
viinad
Kosja-
viinad
ehk
Kuidas Tapiku pere laulupidule sai
Näitemäng
Lydia Koidula
5
Sissejuhatus
Alustades tsensuurist. 140-aastase hilinemisega ilmub lugeja ette eesti teatri rajaja ning esimeste näiden-dite looja Lydia Koidula viimase näidendi “Kosjaviinad ehk kuidas Tapiku pere laulupidule sai“ originaalkäsi-kirjal põhinev täistekst: autori sõnastuses ning täisrežii ehk täielike remarkidega. See hilinemine on tingitud mitmesuguste juhuste kokkulangemisest, aga kaugeltki mitte sellest, nagu oleks Koidulal vastav avaldamistahe puudunud. Et siin oli üheks peaosaliseks riiklik tsensuur, täpsemalt selle alajaotus teatritsensuur, siis mõni sõna selle selgituseks.
Koidula teatri tegutsemine Tartus ja kolmas laulu-pidu Tallinnas langesid teatritsensuuri järkjärgulise kar-mistumise aega. Nagu Koidula on oma kirjades korduvalt rõhutanud, missugune suurepärane rahvakasvatuse abi-nõu võiks olla sobiva repertuaariga teater, siis seda mõis-teti ka ülalpool. Lihtrahva teatrihuvi sundis pigem raken-dama järjest suuremaid piiranguid. Kaugeltki kõike, mida etendati keiserlike ja statsionaarsete linnateatrite lavadel, ei lubatud näidata odava piletihinnaga rahvateatrites.
Teatritsensuuri on seadusandlikust aspektist lühidalt käsitlenud Aigi Rahi (Kleio 1992, nr 5/6) ja konkreet-seid näiteid eesti esimeste näidendite tsenseerimisest
6
on toonud Sergei Issakov („Arhiivide peidikuist“, 1983). 1865. aasta tsensuuriseaduse alusel võis näidendeid esi-tada tavatsensuuri ja kohalike võimude loaga. Koidula teatris nii tehtigi, kusjuures Vanemuise seltsil koguni puudus teatritegemise luba (ametlikult saadi see alles 1894. aastal). Et see võimaldas märgatavat voluntarismi, kehtestati 1875. aastal kindel kord:
igal laval esitataval näidendil pidi lavastuseks olema Peterburi draama-tsensuuri luba, sõltumata sellest, kas näidend oli tavatsensuuri läbinud ja trükitud või mitte.
Selleks tuli esitada kaks eksemplari, millest üks koos tsensori märkustega jäi tsensuuri peavalitsuse teatri-tsensuuri arhiivi. Etenduse jaoks tuli taotleda ka kohaliku politsei luba, kes oli kohustatud jälgima, et ei esineks teks-tist kõrvalekaldumisi. See kord rakendus lõplikult 1878. aastal ja võis olla 1880. aasta kolmanda laulupeo korral-dajale ning „Kosjaviinade“ lavastajale, Koidula õemehele Heinrich Rosenthalile kahe silma vahele jäänud. Seetõttu hilines loaküsimine ning näitemäng jäigi esitamata.
„Kosjaviinade“ originaalkäsikirja leidmise eelduseks osutus ainulaadne kollektsioon Peterburi riiklikus teatri-raamatukogus, kus säilitatakse kõigi teatritükkide trüki-tud ja trükkimata tekste, sealhulgas kõiki eestikeelseid
7
näidendeid ajavahemikust 1870–1917. Viimaste lihtloe-telu koos kohaviitadega on 1990. aastal koostanud Tiina Ritson. Nimekirja masinkirjaeksemplar asub Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis. Kogu väärtust suurendavad säi-litatud ärakeelatud tekstid, mida Issakovi hinnangul on umbes üks kümnendik, samuti tsensuurikärped käsi-kirjades. Selles arhiivis oli 1908. aastal juba 1332 eesti-keelset näidendit, mis moodustas 3% kõigist seal säili-tatavatest tekstidest. Muidugi olid need enamasti tõlked, kuid tähelepanu väärib osakaal, eriti muude ja suuremate vähemusrahvustega võrreldes, sest eesti rahvas moodus-tas impeeriumi kogurahvastikust alla ühe protsendi.
Koidula monograafia kirjutamise ajal 2015. aastal Peterburi arhiivides töötades otsustasin ühel päeval põi-gata teatriraamatukokku, mis asub kesklinnas otse Suure Teatri taga, et ise üle vaadata seal teadaolevalt säilitata-vad Koidula näidendite tsensuurieksemplarid. Esimesest pilgust „Kosjaviinade“ tekstivihikule oli selge, et see on Koidula käekiri, ja et „Kosjaviinade“ kadunuks peetud käsikiri on seal 140 aastat kõigile kättesaadavalt varjul olnud. See on kehvas seisus kaanteta 57 vihikuleheküljel autograaf, mille viimane lehekülg on pisut rebenenud. Tekstis on mõned autoriparandused (tsensor pole mär-kusi teinud) ja Koidula saksakeelsed remargid, mida on oluliselt rohkem kui praegu tuntud trükitud tekstis, eriti teises ja kolmandas vaatuses. Kõige pikemad on remargid kolmanda vaatuse lõpustseenis, mille tegevus toimub