Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest. Johanna Venho

      JA HOBUSEID EI KARTNUD MA KUNAGI

      Tamminiemi, august 1966

      Klõpsan luku kinni ja tõstan kohvri esikusse. Ester kolistab köögis, kuulen, kuidas ta akna lahti lükkab, raputab vist laudlina välja. Ta pabistab, et ma üksi lähen, ja oma pabinat varjab ta toimekusega, nõudepesulaud läigib.

      Ma ei ole otsustanud, mitu päeva ma Katermal olen, palju ma kaasa ei paki. Omapäi suvilas olles ajan vähesega läbi. On paar vahetust aluspesu, kast päevikuid, külmakott toidumoona tarvis.

      Ester saab aru küll.

      Pärast juunit ei ole ma olnud mina ise.

      Urho juuni oli tihe, kõigepealt Kossõgini visiit ja temaga mööda Soomet reisimine, Raahe ja Ouluni välja, minagi olin mõnel üritusel kaasas, neist jäi meelde, kuidas Kossõgini proua Valmeti tehases šampanjapudeliga laeva ristis ning seejuures minu, Urho ja oma mehe täis pritsis, ise juuksejuurteni punastades. Pärast Kossõginit tuli Dean Rusk, teda veeti peaministri juurest välisministri lõunale, suursaadiku vastuvõtult õhtusöögile, ja noored radikaalid korraldasid protestiks Ruski visiidi vastu Vietnami sõja vastase meeleavalduse. Kõige selle keskele langes surmauudis, mis lõikas mind pildilt välja. Sõitsin Savonlinna matusele, vahtisin hauakivi Talvisalo kalmistul. Tagasi jõudnud, püüdsin Urhole lindudest jutustada: kuidas linnud haudade kohal puude otsas sinna-tänna saalisid ja vidistasid oma keerulist vonklevat trillerit üle kirikuõpetaja kõne, rääkisin, nagu oleks seal olnud midagi, millest ma ise aru ei saanud.

      Tamminiemi–Katerma, august 1966

      Viskan päevikukasti tagaistmele koera kõrvale. Tõmban ukse pauguga kinni ja ronin rooli taha, kolmandal katsel läheb mootor käima. Ester jõuab uksele ilmuda, kui ma Tamminiemi¹ hoovist välja pööran. Rataste alt lendab pori ja Mini vasak esitiib riivab väravaposti, pagan, purskan tahtmatult naerma, automõlkimisest on saanud korduv nali.

      Näen tahavaatepeeglist, kuidas Ester seisab liikumatult, rätik käes, kael liigutavalt õieli nagu harakal, siis jääb teekäänak juba selja taha ja ma sõidan edasi, keeran peegli nii, et näen omaenda nägu, põsed õhetavad elevusest, paar juuksesalku on krunnist välja libisenud, üks juukseklamber tolkneb kõrva peal. Ei pea nii kõvasti gaasi tallama, nagu Lindblom sõidutundides ikka korrutas. Tasa sõuad, kaugele jõuad.

      Küll ma olen seda oodanud! Juunikuust ja matustest saadik on peas tagunud üksainus mõte: mul on vaja Katermale saada. Igatsus oli kui uduloor kõige toimuva kohal, see lõikas suvest igasuguse rõõmu. Nädalate möödudes muutus see tihkemaks ja paksemaks, ja juuli lõpuks oli Kultarantas juba selline tunne, et ma ei kannata ühtegi inimest, mitte ainsatki suvist külalist, väljasõitu, graafikut, personali küsimust. Läksin sahvrisse ja hammustasin rusikat, et mitte halvasti öelda, pärast tulin näost punasena välja.

      Üleeile õhtul tulime Urhoga Lindblomi küüdis Naantalist suve veetmast ja eile varahommikul sõitis Urho Ivalo põllumajandusnäitusele ja külastama lasteaeda Inaris. Kohe, kui ta oli läinud, teatasin Estrile, et lähen Katermale vihmaveerenne üle vaatama.

      Seda ei ole nüüd ometi tarvis, imestas Ester. Ma palun Levol selle asja korda ajada.

      Ei. Ma lähen ise.

      Ester vaatas mulle otsa ja nägi, et asi on milleski muus kui vihmaveerennides.

      Selge pilt. Ma panen toitu kaasa.

      Kuidas minu eest küll hoolitsetakse! See on peaaegu talumatu, vahepeal ajab see vihale, vahepeal rammestab ja teeb minust tänuliku, noogutava kaltsunuku. On asju, millega ei usu end kunagi harjuvat, aga paratamatult harjud. Sellest saaks aforismi, kui ma veel vaevuksin neid kirjutama. Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.

      Selleks ajaks kui Urho mõne tunni eest Helsingisse tagasi jõudis, olin ma asjad Minisse pakkinud ja auto garaaži ukse ette ajanud, ninaga värava poole.

      Jõime koos teed, Ester pakkus õhukesi vürtskeeksiviilusid ja maasikamoosi. Ootasin sobivat hetke, et oma minekust teatada. Urho oli väsinud ja vaikne, nagu ta viimasel ajal reisilt tulles ikka on, keeras isegi raadio laua kõrval vaiksemaks, ei jaksanud kuulata. Varem oli ta seda energilisem, mida rohkem katsumusi ette tuli – mida tihedam graafik, seda rohkem särtsu mehes oli.

      Me hakkame vanaks jääma, kuigi Urho ei taha seda tunnistada.

      Ma lähen Katermale, ütlesin, kui tee oli joodud. Urho tõstis pilgu ja lükkas prillid ninal ülespoole.

      Kellega?

      Üksi. Käin seenel. Teen rennid puhtaks.

      Urho vaatas mulle otsa, kas ta nägi mind või oli mõttes, ma ei tea. Ma olen ennegi üksi Katermal käinud, ja veel tihemini mõne sõbraga. Ka sinuga, Marjaliisa.

      Urho kilistas lusikat tassis ja ütles: kas see polnud ka mitte ka augustis, kui te Marjaliisaga seal käisite? Ta paistis rahulik, aga minul valgusid silmad vett täis.

      Kui elad kellegagi koos nelikümmend aastat, on suur osa mõtetest ühine vool. Ja ka sellest on Urho aru saanud, terve suve Kultarantas² on ta näinud, kuidas ma sind leinan, kuigi ma ei ole sellest midagi rääkinud. Ja siis veel see veider komme, et olen hakanud sinuga mõttes rääkima, kas selle pärast peaks muretsema? Terve suve on mul olnud tunne, et vaatad mind ja ootad vastust küsimusele, mis jäi õhku, kui sa lahkusid, Urho on seda äraolevat pilku näinud, sellised asjad tal märkamata ei jää.

      Tamminiemi–Katerma, august 1966

      Tarvontiel