Immuunsus. Jenna Macciochi

      Eessõna

      Esmane tähelepanek, mis ajendas mind seda raamatut kirjutama, oli muret tekitav muutus haiguste spektris, millega meie immuunsüsteem peab tänapäeval toime tulema. Hügieen, vaktsiinid ja antibiootikumid tõid meile uue ajastu ja muutsid meie tervist. Pisikuid ei peeta enam põhivaenlaseks, kuid sõda tervise pärast ei ole kindlasti lõppenud. Nüüdne mittenakkuvate haiguste globaalne buum ja elustiiliga seotud haigused on pandeemia, mis viimastel aastakümnetel vaikselt peale tungis, saades hoogu meie elustiili veidrustest. Oleme muutunud istuvaks, meid ümbritseb igal sammul toit, meil on stressirohke töö, mis ei lõpe ka kontorist lahkudes, ning meil on liiga palju põhjuseid, miks pigem ekraani vaadata kui magada. Võime elada kauem, kuid sureme palju suurema tõenäosusega mittenakkuvatesse haigustesse, nagu vähk, südamehaigused või Alzheimeri tõbi. See on oluline muutus võrreldes meie minevikku vorminud nakkushaigustega. Me jääme haigemaks, aga süüdi ei ole infektsioonid.

      See oli hea uudis. Halb uudis aga, nagu COVID-19 meile meelde tuletab, on see, et nakkushaigused ei ole kuhugi kadunud. COVID-19 põhjustajaks võib olla uus viirus, mis käivitas ülemaailmse pandeemia, kuid see tähistab ka väga vana ja väga tuttava vaenlase tagasitulekut. Mitte miski ei ole ajaloo vältel tapnud rohkem inimesi kui tillukesed nähtamatud mikroobid. Selle eessõna kirjutamise hetkel (1. aprillil 2020) on üle maailma üle 470 000 kinnitatud COVID-19 juhtu ning enam kui 20 000 surmajuhtumit, mis puudutavad kõiki mandreid peale Antarktise. Ma ei hakka mainimagi arvatavaid arvukaid kinnitamata juhte. Reaalsuses oli tegu pandeemiaga juba ammu enne seda, kui Maailma Terviseorganisatsioon selle 2020. aasta 11. märtsil viimaks välja kuulutas. Suurem osa meist ei näinud seda ette. Ehk on ka see meile süngeks meeldetuletuseks.

      COVID-19 pandeemia on pannud maailma pead tõstma ja pisikuid märkama. See on kognitiivne muutus: kõik vestlusteemad, mis ei keerle ümber pandeemia, tunduvad nüüd tühised. COVID-19 on pälvinud meie tähelepanu ning kõik nipid ja nõksud selle kohta, kuidas hoolitseda meie kaitseingli ehk immuunsüsteemi eest, on saanud ülemaailmsete arutluste teemaks. SARS-CoV-2 näitab valuliselt meie nõrku kohti. Vahest seepärast, et tänapäeva elus on nii palju muid aspekte, mis on samuti nakkuslikud: rasvumine, üksildus ning terve hulk negatiivseid psühhosotsiaalseid ja sotsiaalmajanduslikke teemasid, mis on kollektiivselt murendanud meie immuunsust. Haigus, olgu nakkav või mitte, võib populatsioonis kanda kinnitada vaid siis, kui uusi juhte on rohkem kui paranemisjuhte. Globaalne mittenakkushaigustest tuleneva enneaegse suremuse buum jagab mitut sarnast tahku nakkushaiguste pandeemiatega, ent rahvatervise asjatundjad ei ole seni seda silti kasutusele võtnud.

      Nakkushaigused ja mittenakkushaigused ei välista üksteist. Mittenakkushaigused on peamine riskitegur raskelt haigestumiseks, kui te mõne infektsiooni saate. Nii nakkuslike pandeemiate kui ka muude hooajaliste infektsioonidega seostuvatele surmajuhtumite lainetele järgnevad sageli muude surmajuhtumite lained, mille põhjuseks on meie immuunsuse põletikureaktsiooniga esile kutsutud kaasuvate kahjustuste kaudsed mõjud, peamiselt südamerabandused ja insuldid. Meil on endiselt veel palju õppida, ent COVID-19 ei piirdu arvatavasti üksnes hingamisteedega.

      Hoolimata negatiivsete tervisetrendide, nagu pandeemiate levikust, paistab siiski, et inimmõttel läheb järele jõudmiseks palju rohkem aega. Varem arvati ekslikult, et nakkushaiguse saanud inimene saab süüdistada ainult iseennast. Ka nüüd süüdistame me kroonilise seisundi, näiteks rasvumise all kannatavat inimest ennast tema kannatustes. Kui see karantiiniseisak üldse midagi näitab, siis paljastab pandeemia tõe meie immuunsüsteemi kohta: nakkus- ja mittenakkushaigustega tuleb võidelda populatsiooni tasandil. Immuunsus ei ole üksnes bioloogiline, vaid ka ühiskondlik probleem. Nii nakkus- kui ka mittenakkushaigused toovad endaga hirmsaid majanduslikke kulusid, millega meie tervishoiusüsteemid hakkama ei saa, ehkki mõni töötab teistest aeglasemalt ja vaiksemalt, ja neid ei ole kuigi lihtne tagasi pöörata, sest 21. sajandi elustiili tingimustes funktsioneerivad paljud meist enda meelest niigi 20 protsenti alla optimaalse taseme, ehkki diagnoositud haigusi justkui poleks. See on märk sellest, et meie immunoloogilised vajadused on rahuldamata. Oleme seda signaali eiranud ja nüüd on aeg lõpuks kuulata.

      Keegi meist ei ole selle viiruse vastu immuunne. See pandeemia meenutab meile, et ehkki mõni võib olla teistest kergemini haavatav, on COVID-19 tapnud ka alla 60 aasta vanuseid patsiente ning sajad neist on sattunud intensiivravile. Meie immuunsus ei ole hierarhiline, immuunsüsteem on sellest märksa keerukam. Kui te langete mitte kuigi noorte, mitte kuigi vanade, tervete täiskasvanute kategooriasse, siis pole teil erilisi vihjeid selle kohta, kas immuunsüsteem reedab teid ning reageerib viirusele ohtliku ja kahjuliku ülereaktsiooniga. Selle probleemi lahtiharutamine jääb immunoloogia pühaks graaliks. Nagu ma selle raamatu 1. peatükis räägin, on meie sobivusgeenid prototüüpsed kandidaadid geneetiliseks vastuvõtlikkuseks nakkushaigustele (ja vahest ka mittenakkushaigustele). Inimesel on umbes 2000 geeni. Meil kõigil on need geenid sarnased, aga need, mis inimesiti kõige rohkem varieeruvad, ongi immuunsüsteemi sobivusgeenid. See muudab iga inimese immuunsüsteemi peaaegu sama erilaadseks kui sõrmejäljegi. Meid kaitsebki meie immunoloogiline mitmekesisus. Indiviiditi oleme siiski erinevad ja nii see peabki olema. See on evolutsiooniline viis hoida liiki elus. Kui me kõik infektsioonile samamoodi reageeriksime, oleksime nüüdseks omadega läbi. Teisalt aga näitab see meile, et pisikud ei ole võrdselt valimatud tapjad. 1918.–1919. aasta Hispaania gripp tabas peamiselt noori terveid täiskasvanuid. COVID-19 eelistab eakaid ja neid, kelle tervis on juba niigi kehv.

      COVID-19 õpetab meile ka seda, et infektsiooni on võimalik ära hoida. Selleks on aga vaja nii hüpermodernset kui ka praktiliselt keskaegset reaktsiooni. Kogu maailma teadlased kasutavad uusi-maid tööriistu ja tehnoloogiaid, et seda infektsiooni tundma õppida, infot jagada ning ülemaailmset koostööd teha, ja seda kõike palju kiiremini, kui see varem võimalik olnuks. Seni aga on meie ainus tõhus reaktsioon olnud ühiskonna kinnipanek. See ei erinegi kuigipalju sellest, mida meie esivanemad oleksid teinud, et katkupuhangut ohjeldada. Me kõik oleme hügieeniga liiale läinud, aga see on õigeaegne meeldetuletus, et ka köha ja aevastamine on haigused ning kätepesu on nakkushaiguste ennetamise nurgakivi, mida me kõik oleme seni ilmselt valesti teinud (või vähemalt mitte piisavalt kaua).

      Maailm paneb end enneolematus pandeemiavastases võitluses üha rohkem kinni ja me küsime endalt: „Kui kaua need pandeemiad tavaliselt kestavad?“ Unustasime kollektiivselt ära 20. sajandi suurima katastroofi, Hispaania gripi, mis leidis aset veidi enam kui saja aasta eest, ja nüüd enam muust ei räägitagi. Vihjeid otsivatel haiguste modelleerijatel on üks ütlus: „Kui oled näinud üht pandeemiat, oled näinud üht pandeemiat.“ COVID-19 ei käitu nagu gripp, mis omakorda ei käitu nagu Ebola viirus. Neil on küll ühiseid jooni, kuid reeglid on erinevad. Tegelikult võib minna pikalt, enne kui laine möödub, ja keegi ei tea, kui kaua.

      Mis saab meie immuunsusest karantiini ajal? Elu on ebanormaalne. Oleme segaduses, rutiini pole, unerütmid on täiesti paigast ära, püüame ilma hariliku rutiinita kuidagi sporti teha. Nii