Purunenud elud. Eneken. Silja Vaher

      Toimetaja: Heli Palmsaar

      Kaante kujundaja: Jana Kupits

      Küljendaja: Vallo Hallik

      © Kõik õigused kaitstud

      ISBN: 978-9949-581-26-9

      e-ISBN: 9789949685868

      Trükikoda: Printeye OÜ

      Kirjastus Hea Tegu

      www.teehead.ee

      www.fil.ee

      Autori tänusõnad

      Tahaksin edasi anda oma siirad ja soojad tänusõnad, minu raamatu toimetajale Heli Palmsaarele, kelle abi ja toeta poleks see raamat olnud see, mis ta praegu on! Veel tahan tänada minu mitme raamatu kaanekujunduste autorit Jana Kupitsat meeldiva koostöö eest!

      Armastusega tänan oma nooremat tütart Tuulikit, kes oli minu käsikirja esimene lugeja ja innustas mind seda lõpuni kirjutama!

       Silja Vaher

       See teos on läbinisti väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud ja osaliselt ka paigad ja sündmused on autori kujutluse vili. Mistahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      1

      Noor, pikkade helepruunide juustega naine istub aknalaual ja vaatab päikest, mis end vahetevahel läbi pilvede ilmutab. See on nagu tema enese paarikümne aastane elu – kord päikeseline ja siis taas musti ning ähvardavaid pilvi täis. Alati on ta pidanud ise hakkama saama, sest vanemad olid alkohoolikud, kelle ainukeseks mureks oli leida hommikune peaparandus. Sageli, kui vanemad oma viinauima välja magasid, pidi Eneken hoolitsema kümmekond aastat noorema õe eest. Laste sirgudes kasvas ka ema-isa alkoholivajadus. Noorem õde oli alles kümne aastane, kui ema kolmandat last sünnitades suri. Kas kahjuks või õnneks, aga elama ei jäänud ka pisibeebi. Lahkamisel selgus, et viinaviga oli täielikult hävitanud ema maksa. Sellega polnud kurvad sündmused Enekeni jaoks veel kaugeltki lõppenud. Mänguhoos jooksis õde autorataste alla ja hukkus. Juba poole aasta pärast suundus manalateele ka isa.

      Eneken meenutab hea naabrimemme öeldud sõnu, kui ta istus viimast korda oma lapsepõlvekodu trepil, valmistudes sealt igaveseks lahkuma oma uude ellu.

      Memm oli istunud tema kõrvale ja öelnud järgmised sõnad: „Elu pole selleks, et hädaldada ja nutta, vaid selleks, et võidelda ja võita!”

      Eneken on nüüd kindlalt otsustanud mineviku ukse mitme tabalukuga tugevasti sulgeda ja selle võtme ära visata. Mitte kunagi ei vaata ta enam tagasi, tema enese elu saab olema kordi parem.

      Eneken kolis peale vanemate surma Tallinna ja leidis töökoha ühes kosmeetikafirmas, kus vajati sekretäri. Tema töökohustuste hulka kuulus ka firmajuhi saatmine välisreisidel. Esimestel kuudel oli kõik korras, siis aga… Ees oli pikem lähetus Venemaale, kus toimus erakorraline erialane konverents, mis pidi kestma kolm nädalat. Senini olid nad ööbinud hotellides eraldi tubades. Seekord aga oli firmajuht üürinud nende tarvis ühe pisikese korteri, põhjendades, et nii pikalt hotellis elamine osutub liiga kulukaks. Naine küll imestas veidi, kuid leidis siis, et viiekümnendates Teet teab ilmselt asja paremini. Nii olid nad juba paar nädalat Moskvas viibinud, kuid vihmane ja tuuline ilm ei tahtnud kuidagi lubada linnaga tutvumist ja väljas jalutamist.

      Sellelgi õhtul rebis tuul raevukalt kojuruttavate inimeste üleriideid ja Eneken lootis veeta õhtu huvitava raamatu seltsis. Teedul olid aga hoopis teised plaanid. Ta otsis välja pokaalid ja pudeli head kanget punast veini. Päevast üpris väsinud noor naine uskus, et klaasike veini pigem lõõgastab, kui sellest midagi halba sünnib. Õhtu sujus lõbusalt ja sundimatult vesteldes ning üha sagedamini täitis mees Enekeni käes olevat pokaali. Peagi jäi naine piisavalt purju ja kaotas enesekontrolli. Teet ei jätnud juhust kasutamata ja libistas käed naise pluusi alla ja sealt edasi tema siidpehmele kõhule ja puusadele… Stopp! Eneken surus käed mehe rinnale, püüdes teda eemale tõugata ja takistada edasi minemast. Nüüd oli aga raske meest peatada, temas oli ärganud ürgne isane, kes pidi saama oma kihule rahulduse. Leebe ja õrn kassike oli muutunud raevukaks kiskjaks.

      Teet rebis hoolimatult naise seljast riided, hammustas verele tema rinnanibud. Pigistas naise ihu sellise iha ja raevuga, et varsti olid naise keha katmas punetavad verevalumid. Hõõrus oma terava habemetüükaga tema naha verele. Mehest oli saanud kiimas loom. Hoolimata Enekeni valukarjatustest väänas ta jõuga naise käed üle pea ja sisenes temasse ning tühjendas end hullunud isase jõuliste tõugetega. Peale seda tõusis mees voodist ja kordagi enam naise poole vaatamata, lahkus toast. Naine jäi üksi oma valu ja häbiga. Mõne aja möödudes suutis Eneken tõusta verega määritud linadelt ja ettevaatlikult, valust oiates, suunduda vannituppa duši alla. Piitsutavad veejoad aga ei suutnud maha pesta mehe tekitatud alandust ja häbitunnet. Lõpuks sundis ta end tuppa tagasi tulema. Teisest toast kostis oma voodis magava mehe norskamine. Eneken riietus kiiresti, väljus korterist ja peatas tänaval esimese ettejuhtunud takso. Ta palus end viia kiiresti lennujaama. Õnneks väljus järgmine lend Tallinna juba tunni aja pärast. Kogu ooteaja lootis Eneken, et mees ei ärkaks ja hakkaks teda taga otsima.

      Järgmisel hommikul oma väikeses korteris ärgates tundis ta ikka veel tugevat valu. Päeva jooksul see õnneks veidike vaibus ja ta sai minna poodi süüa ostma. Kassajärjekorras jäi Eneken suitsupakke silmitsema. Ta oli töökaaslasi kuulnud rääkivat, et suits rahustab ja nii rändaski üks pakk ka tema ostukorvi. Kodus sigareti süüdanud, tundis ta, kuidas esimene mahv pani pea ringi käima, järgmistega aga voolas sügav rahu kuhugi tema sisemusse. Tundus, et suitsetamine leevendas veidi ka pakitsevat valu alakehas. Siis aga helises telefon. Eneken võttis kõne vastu, kuulas veidi aega teiselt poolt kostvat vihast sõnalaviini, lülitas seejärel telefoni välja ja viskas voodile. Õhtul oli Teet naise ukse taga ja nõudis sisselaskmist. Eneken ei avanud ja lubas kutsuda politsei, kui mees ei lahku ning teavitada toimunud vägivallast ka tema abikaasat. Seekord sissetungija lahkus, ähvardades Enekeniga edaspidi arved klaarida. Tundus, et mees süüdistas juhtunus naist ja ei tundnud ise vähimatki piinlikkust oma tegude pärast. Siis Teet ei teadnud veel, et tal tuleb terve elu paluda, et seda õhtut, mil ta naise vägistas, poleks eales olnud.

      Järgmisel päeval läks Eneken arsti juurde, kurtes halba enesetunnet. Võeti analüüsid, kirjutati mõned rohud ja anti haigusleht. Paari nädala möödumisel polnud aga tervis sugugi paranenud ja perearst palus Enekenil igaks juhuks naistearsti juures ära käia. Seal selgus kurb tõsiasi – naine oli jäänud lapseootele. Enekeni esimeseks mõtteks oli, et peab viivitamatult soovimatust lapsest vabanema. Arst aga veenis noort naist seda mitte tegema, sest esimese raseduse katkestamine võib ähvardada sellega, et edaspidi enam lapsi ei saadagi. Peale haiguslehe lõpetamist viis Eneken kosmeetikafirmasse lahkumisavalduse, mis päevapealt rahuldati. Õnneks ei tulnud tal Teeduga kohtuda, ilmselt oli mees juba enne andnud korralduse tema töölt vallandamiseks. Nüüd oli vaja leida uus töökoht, mis eriti lihtsaks ülesandeks ei kujunenud. Ta oli lõpetanud vaid sekretäride lühikursused, aga sellist tööd ei tahtnud ta enam mitte mingil juhul. Juhuslikult oli ühes väikeses kodulähedases toitlustusettevõttes vaja koka abi ja Enekenil õnnestus katseajaga tööle saada. Et noor naine oli lahtiste kätega ja vajalikud oskused kiiresti omandas, saigi ta seal kuni dekreetiminekuni ametis olla.

      2

      On ilus maikuine kevadehommik ja päike soojendab mõnusalt sünnitusjärgset palatit, et väikestel ilmakodanikel oleks hea emmede juures voodil siputada. Eneken on samuti oma pisikese tütretirtsu paljaks võtnud, lastes lapsel end vabalt liigutada, enne, kui uue mähkme alla paneb ja sipukad jalga tõmbab. Astrid – sellise nime paneb ta oma pisikesele tütrenääpsule. Laps on imeilus oma taevasiniste silmade ja roosatavate põskedega. Pisikesed käekesed haaravad kinni emme sõrmedest ja tundub, nagu tütreke juba naerataks talle. Eneken uurib pingsalt, kas lapse näojoontes on ka midagi isalt