Hing maanteeserval. Urmas Vadi

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Toimetaja Kajar Pruul

      Kujundaja Peeter Laurits

      © Urmas Vadi, Kolm Tarka, 2021

      Trükitud AS Greif trükikojas

      ISBN 978-9949-7407-3-4

      e-ISBN 9789949740741

      ANTROPOLOOGIA

      That’s me in the corner That’s me in the spot-light Losing my religion Trying to keep up with you And I don’t know if I can do it R.E.M.

      Praegu tahavad olla paljud Sammalhabemed. Kas siis maailmavaatelt ja kolida kuhugi maale, ehk isegi otse metsa, või siis olla Sammalhabe oma väljanägemiselt ning osta endale roheline parka. Aga mina tahtsin kooli karnevalil olla kauboi nagu kõik normaalsed tüübid. Või siis konkskäsi James Hook. Või kapten Tenkeš. Või Bruce Lee.

      „Meil on ju Sammalhabeme kostüüm!“ vastas ema mulle varjamatu uhkusega.

      Justkui polekski enam midagi muud eluks vaja, kui sul on juba see kostüüm! See hõre hõlst, see kasetohust kaabu ja samblast habe lahendavad kõik meie mured, viivad ära kurbuse ja tunde, et mind pole mitte kellelegi vaja, et mul ei saa olema mitte kunagi oma tüdrukut ega ühtegi tõelist sõpra, ei armastust ega hingesugulast ja sel karnevalil jääb minu osaks vaid alandus ja totrus ning aina kasvav teadmine, et ma ei vääri muud kui see nõme kostüüm!

      „Kuidas ta nõme on! Ei ole ju!“

      Ema oli õmmelnud seda õhtud otsa, torkinud nõelaga veriseks oma näpuotsi, sest kasetohust nõela läbi pressida polegi niisama! Ta oli lõiganud enda kunagise heleda suvepluusi eest veripunased nööbikesed ja kinnitanud need habeme külge pohladeks ning oli tulemusega väga rahul. Aga minu jaoks oli kogu see komplekt midagi relikti ja reliikvia vahepealset, justkui oleks keegi vanad sussid ja surnud tuhkru pakkepaberisse keeranud ja pandud kapinurka ootele, mil tuleb uus karneval.

      „Ema, ma tõesti ei taha,“ palusin, pisarad kippusid silma, olin meeleheitel.

      „Aga, see on ju nii tore…“ lausus ema juba teab kui mitmendat korda ja astus muudkui minu suunas kasetohust kaabuga ning üritas seda mulle pähe panna. Lootuses, et kui see mul juba peas on, siis kõik laabub ja ma saan isegi aru, kui mõnus on olla Sammalhabe. Mina tõrkusin, tõmbasin pea eest ära, ema tuli aga aina edasi, olin nurka aetud, viimaks karjatasin:

      „Ei!“

      Ema taltus, ta käsi ühes kaabuga vajus jõuetult rippu, mis sest poisist küll sedaviisi saab! Kuidas teha oma lapsele selgeks, mis on talle parem? See on nii raske, sa näed ja tunned teda ja tead, mis talle sobib, kuid sõnad ei aita, nad on nii tühjad ja kõmisevad kumedalt. Siiski ema proovis veel, ta enda lapsepõlv oli olnud raske, isa Magadanis sunnitööl, nad ise kodust pagendatud, elasid ühe kapi taga, aga ta oli sellest viletsusest ja vaesusest läbi murdnud, ega andnud alla ka nüüd:

      „See on sulle kui loodud!“

      See polnud muidugi tõsi, kostüümi oli esmalt kandnud mu õde ja seda korduvalt. Kas Kaili ei tajunud mingit sisemist vastuolu, kui pani endale ette sammaldunud habeme? Või oli selle taga tema leebe ja leplik loomus, mis vältis konflikte nii lapsena kui hiljem, sundides tegema enda jaoks halbu ja kahjulikke otsuseid ja leidma üles kõige sobimatumad mehed, keda teenida.

      Igatahes oli kostüüm vana, mõnikord oli seda ka välja laenatud ja alati pärast kahetsetud, sest aina rohkem hakkas midagi karvendama, kuue küljest kukkusid käbid, uhke jändriku kepi oli Kaili unustanud bussi, kasetohust kaabu vahelt terendas kohati lillakat vilti. Endiste aegade hiilgus oli kadunud, minuni jõudis sellest kostüümist pigem mälestus või mõte.

      Lõpuks panin ta muidugi selga, ise panin, sest kui ema oli juba kõike proovinud, keelitanud, meelitanud, nõudnud ja ka ähvardanud ja see kõik polnud aidanud, siis korraga hakkas ta nutma. Enne veel lausus:

      „Kui mind enam ei ole, küll te siis kahetsete!“

      Selle lause ees olime me Kailiga võimetud, kahetsus ja hirm jõudis meieni hetkega. Kiiruga pusisin kostüümi selga, kaabulotu pähe ja avasin köögi ukse. Ema istus pimedas, pliidi ja külmkapi vahel, pisarad voolasid mööda ta põski, kukkusid kittelkleidi kiududele, püsisid seal veidi ja siis ühel hetkel imendusid ja kadusid kangasse. Aknalaual olid pikaks veninud tomatitaimed, kevad oli külm, maha neid istutada veel ei saanud, kas nad jäävad ellu? Ta tahtis anda endast parimat ja väljendas seda nii hästi, kui oskas, ja nuttis selle pärast, et mitte kuidagi ei osanud ja kõik vajub kuidagi laiali, on nii eemal. Ema oli justkui kõva kivikuju, keda tuli lahti sulatada ja raputada, viimaks see õnnestus, ta vaatas mulle otsa, seal ma seisin, tema väike Sammalhabe, ta naeratas, silmad nii kurvad. Järgmisel hommikul ta juba lehvitas mulle rõõmsalt ukse peal, kui läksin trepist alla, vaatas aknal pikalt järele, kui kõndisin bussipeatusse, seljas ranits, käes kilekott kostüümiga.

      Karnevalil oligi nii, nagu olin arvanud, kõik normaalsed tüübid olid riides nagu vaja, ainult mina olin Sammalhabe. Siiski, ühel mu klassivennal oli veel halvemini läinud. Tema oli tomat. Kostüüm oli pakkepaberist kokku liimitud, kuidas ta sinna sisse sai? Või siis oli ta ise sinna sisse pakitud? Hoidis ta käsi nii kaua üleval, kui ema ja isa ta ümber askeldasid, lõikasid ja liimisid? Õhtu jooksul muutus ta aina enam muhklikuks ja loperguseks. Mina olin kohe üsna peo alguses rebinud endal eest habeme, loobusin ka kuuest, ja kui lõpuni aus olla, siis ka kaabust, jooksin ringi ruudulise särgi ja siniste koolivormipükstega. Kes ma siis seal olin? Keegi, kes on end poisiks maskeerinud?

      Aga siis äkitselt tehti grupipilti!

      „Ahh! Kurat! Oi, kurat, kurat!“ Olin nii ähmi täis, selle peale polnud ma mõelnudki, et tehakse pilti ja siis pärast ema vaatab, kus on tema kena Sammalhabe, ja hakkab jälle nutma, et ma ikkagi valetasin talle! Otsisin kiiruga kostüümi riismeid, leidsin õnneks kaabu ja tõmbasin selle endale nii sügavale silmile, kui suutsin, ja kujutasin ette, et ehk mind polegi väga näha ning hiljem kõik need, kes pilti vaatavad, ei saagi aru, kes on see laps seal all nurgas. Kuid kui mul oleks olnud terve Sammalhabeme kostüüm, nii kuub kui habe, siis oleks maskeering olnud täielik! Kas seda teadmist sooviski mu ema mulle edasi anda, kuid ei suutnud?

      Peale gümnaasiumi kolisin ära, ma tundsin, et pean emast eemale saama, ma nii armastasin teda, aga ta muudkui korraldas mu elu ja rääkis, ma ei suutnud teda enam kuulata. See tuba, mida ma üürisin, oli küll kitsas nagu mõne suurema õgardi kurk, aga kuidagi erakordselt soe ja helge, naabermaja seinalt peegeldus päike mu aknasse, see valgus oli nii sume, need kiired mitte ei lõiganud, vaid voogasid ühtlase kumana mu tuppa. Käisime kursakaaslastega teineteise pool, praadisime kartuleid ja sibulaid, suitsetasime akendel, puuriitade vahel käisime suudlemas. Ajapikku ma siiski leidsin endale sõpru ja armastust, siis jällegi selgus, et olime eksinud, ja liikusime edasi üksteist kaotades ja siis jälle leides.

      Suhtlus emaga jäi aina harvemaks, mõnikord ta helistas, tajusin, et ta hoidis end tagasi, et mitte olla paljusõnaline, aga siis ühtäkki ta ei osanudki nagu midagi öelda. Nii keerukas on leida üksikuid sõnu kõigist neist pikkadest lausetest, millel polegi komasid ja punkte, see pole üldse see. Kui Kaili autoga kodus käis, siis saatis ema mulle kartuleid, kurgipurke, moose ja raha. Seisin sokkides trepil ja hoidsin maja välisust lahti, kui Kaili kottide ja kastidega sisse purjetas nagu kuller. Ta oli alati nii heas hoos ja ree peal, ikka kõik neljad-viied. Kui tal oli veidi aega, siis me rääkisime, kuidas läheb ja nii. Midagi eriti öelda polnudki, lihtsalt oli hea rääkida. Ma ei saanud aru, mida tema teeb, Kaili jällegi, mida mina õpin ja kes must siis pärast saab, aga me ikkagi kuulasime ja rääkisime ja tundsime, et kuigi me pole hingesugulased, oleme me teineteisel alati olemas. Ja nende jutuajamiste käigus hakkas Kaili minu juures koristama, aga tegi seda oma