Appassionata. Märt Laur
olen just rongi peale minemas,” ütles ta ja patsutas end mõttes hea idee eest õlale. Ta oli valmis ära kannatama täiendavad pool tundi kohvritarimist jaamast koduni, kui ta vastukaaluks selle valgete vuntsidega takja küljest raputab. Veenvuse lisamiseks vaatas ta demonstratiivselt kella ja lausus: „Kaheksa viisteist.”
Maestro tõstis käed. „Milline nöök! Jah, jah, eks seda ma kartsingi. Kuid mis siin ikka norutada, ma saadan su siis raudteejaama.”
„Oh, väga kena, aga tõesti, pole vaja tüli teha.”
„Tüli või asi! Kes teab, millal järgmine kord näeme. Muide, sind nagunii huvitab, millega ma olen siin need kaks nädalat tegelenud…”
Kes oleks võinud arvata, et tänavad Averones nii pikad on?
Pietro püüdis pilku hoida sihikindlalt enda ees või kapellmeistril, aga piilus vahel silmanurgast tema saatjat. Naine oli ilmselt isa jutuvalinguga tuttav ning ei kõhelnud teda katkestamast, et mõne küsimuse või väitega Pietro poole pöörduda, kes ahmis teda endasse nii palju kui need lühikesed hetked lubasid.
„Rääkige,” küsis naine temalt ühel hetkel, „mida te olete viimasel ajal kirjutanud?”
„Noh…” alustas ta nõutult. Nüüd pidi kiiresti mõtlema. „Üks väike pala oboele ja klaverile, üks soolotöö flöödile, üht-teist kammeransamblile…” luges ta vaibuval häälel ette, lootes, et temalt ei nõuta detaile.
Kapellmeister noogutas ja selgitas tütrele: „Pietro oli juba vanasti tõeline dünamo.”
Pietro, kelle samm oli muutunud närvipingest rabedaks, sai temalt tunnustava naeratuse. „Nii peabki,” ütles naine. „Mind hämmastavad nii-öelda heliloojad, kes räägivad kuude kaupa, kui vapustav nende järgmine teos tuleb, aga ei saa midagi valmis, enne kui hüppavad juba järgmise asja juurde, mis jääb samamoodi lõpetamata. Ma ütlen ausalt, minul pole selliste vastu mingit lugupidamist. Miks peakski? Kui ei suuda, valigu teine ala.”
„Õige!” kiitis kapellmeister takka. „Muide, ma võin sulle saladuskatte all öelda, et paari nädala pärast kuulutatakse välja ringhäälinguliidu konkurss heliloojatele. Sa võiks sinna midagi saata, sellel aastal on kõvad rahad taga.”
Pietro kinnitas, et loomulikult teeb ta seda, tundes ise, kuidas kaenlaalused muutuvad higiseks. Ent juba olidki nad jaamahoone juures. „Olgu,” ütles ta ja noogutas kergelt, „tänan saatmast. Saan siit ise edasi.” Vanamees näis aga märkuse kõrvust mööda laskvat, sest astus hoopis rutakalt jaamahoonesse ja viipas ta kassa juurde.
Pietro püüdis aega venitada, kuidas suutis. Ta jäi justkui mõttesse, kobas korraks taskut ja astus siis eemale. „Piinlik lugu,” sõnas ta maestrole vaikselt, „ma olen vist rahakoti koju jätnud, hajameelne nagu ma olen, aga…”
Talle ulatati kokkukeeratud liirid veel enne lause lõpetamist. Pietro oleks tahtnud vanduda, aga kummardus luugi juurde.
„Üks Monte dell’Angelosse.”
„Ei saa sinna,” nähvas piletimüüja.
Pietro unine mõistus jäi kriginal seisma. „Kas.. mis.. raudteega on midagi juhtunud?”
Sabasseisjad ei paistnud tema segaduse üle vaimustust tundvat. Luugi tagant lisati: „Kõige lähemal on Vallo Scalo.”
Pietro ohkas. „Andke sinnagi siis!”
„See läheb ju null-viis, mitte viisteist,” lausus maestro.
Tütar vangutas pead. „See on sellest, papa, et sa kogu aeg nii palju räägid. Teine jääb nüüd sinu pärast maha.”
„Ei jää midagi, aga nüüd peab küll kähku tegema. Jookseme!”
„Ma…” Pietro vaatas ringi.
Enne kui tema protest jõudis sõnadesse, jõudsid piletid ta rinnataskusse ja ta ise perroonile, kus müdisev rong levitas diislivinet. Kapellmeistri tütar suudles teda mõlemale põsele, vanamees kallistas teda ja peaaegu lükkas ta vaguniuksest sisse, kohe viipas vagunisaatja jaamaülemale, jaamaülem tõstis signaalmärgi ja enne, kui Pietro jõudis kaaluda meeleheitlikku sööstu läbi rongi ja viimasest vagunist väljalipsamist, oli juba pool jaamahoonet mööda libisenud koos hüvastijätusõnade ja lehvitustega.
Nii kui perroon oli selja taha jäänud, virutas ta rusikaga vastu kohvrit. „Kurat!”
Siin tema probleem oligi. Kumb on suurem narr – kas mees, kes räägib asja ära nagu on, viskab natuke nalja ja läheb eluga edasi, või mees, kes põgeneb kakssada kilomeetrit, et, hoidku jumal, ei tekiks võimalust võõra (mis sest, et ilusa) naise ees lolliks jääda? Ta mudis mõlema käega kaela ja ägises tasa.
Pietro täheldas, et ta oli üks kolmest, kes Vallo Scalos rongilt astus. Jaamahoonet läbides märkas ta lühikest nimekirja väljumis- ja saabumisaegadest ning lehekioskis magavat paksu meest. Bussipeatus oli teisel pool jaama ning järgmine buss pidi tulema enam kui nelja tunni pärast. Monteni oli siit kaheksateist kilomeetrit, ja kuigi kümne aasta eest oleks ta seda ehk isegi kerge lustiga kaalunud, heitis ta nüüd kõrvale mõtte jala minekust. Ta tahtis proua Manzole helistada, kuid jaama ainus taksofon oli tühi karkass ilma telefonita. Või siis ikkagi tagasi Averonesse? Samas, kui ta siin juba oli oma kolm korda äraneetud kohvriga…
Ta vantsis esimese kohvikuni, võttis hõlmad lahti ja tellis omleti ning musta kohvi. Suurem osa laudu olid tühjad. Selja taga arvustasid mõned pealt-neljakümnesed daamid üht poliitilise maiguga armuafääri, kõrvallauas tegi hiidsuurte kollaste päikeseprillidega mees suitsu ning teisel pool arvustasid lapseohtu nagad mööduvaid naisi. Suitsetav mees kuulas neid ja muheles.
Tühje nõusid kandikule laduv ettekandja, veretavate silmade põhjal teinud kolm vahetust järjest, jõudis varsti Pietroni.
„Toon veel midagi?”
„Kas siit helistada saab?”
Ettekandja näitas pöidlaga üle õla. „Uksest sisse ja vasakule, münte saab letis vahetada.”
Ta maksis arve ja otsis kohvri küljetaskust oma märkmiku. Seespool oli õhk jahe, kuid kirbe, ning taksofoni juures akna all mängisid kaks vanemat meest kabet, võttes kordamööda matti pooltühjast suitsupakist mängulaua kõrval. Pietro silmitses seisu ning muutus õige pea kannatamatuks, nähes, kuidas üks mängijatest alatasa vigu teeb. Too hõõrus murelikult oma paljast pealage, märkas siis tema kiibitsemist ja saatis abipaluva pilgu. Pietro ohkas, kummardus ta kõrvale ja sosistas talle midagi, osutades samal ajal nimetissõrmega ühele või teisele kohale mängulaual. Mees elavnes, noogutas agaralt ja patsutas teda käele. „Grazie, grazie mille.”
„Tühja sellest,” rehmas ta ja valis numbri. Kuuenda või seitsmenda kutsetooni peale võeti toru ja kostis kergelt hingeldav naisehääl. „Huh… jah?”
„Siin Pietro Salvari, Averone konservatooriumist.”
„Kes-kes? Ma ei tunne ühtegi Salvarit.”
„Te saatsite konservatooriumisse ühe kirja, nootidega…”
„Ah õigus, need kirjad! Muidugi, muidugi. Oh jumal,” kostis ülevoolava kergendusega, „ma ei uskunudki, et keegi neile vastab, ma ei teadnud ju sedagi, kelle nimele need üldse saata. Kas te vaatasite tema töid?”
Niisiis oli naine üksnes vahendaja.„Kelle tema?”
„Antonio, minu poja. Need kõik on Antonio tööd. Kas on mingit lootust, et…?”
„Tegelikult,” katkestas Pietro teda, „olen ma praegu täiesti juhuslikult Vallo Scalos.”
„Ohh, päris lähedal siis ju. Kas see teeks teile palju tüli, kui ma paluksin teil külla tulla, kas või paariks päevaks?”
Järsu vastumeelsusega mõtles ta punasest kivist Conservatoriole ja selle kolmele võlvkaarele, mille alt oli ta aastaid igal hommikul kõndinud sisehoovi, kus purskkaevu ümber paterdasid tuvid ning tihti istus mõni laiasääreliste pükste, sigrimigri-särgi ja „indiaani” kaelaehetega tudeng nagu lindude pontsakas