Appassionata. Märt Laur
telefonitoru põse ja õla vahele, kirjutas telefonist kuuldu märkmikusse ja naasis oma kohale. Tuul oli tõusnud ja teinud taeva pilviseks ning kui päike varju läks, ei olnudki ilm enam soe. Ta kaalus, kas tellida seda arvestades midagi kangemat või minna sisse, tellida midagi kangemat ja lugeda mõnda kohvrisse pakitud raamatut, kui keegi istus ta kõrvale ja sirutas käe. „Terekest!”
See oli too kabet mänginud vestiga mees – kuuekümne ligi, musta siidlipsuga, kiilas kõikjalt peale kukla- ja meelekohtade.
„Tahtsin sind soovituste eest tänada.”
„Kuidas läks?”
„Kaotasin,” teatas mees vaieldamatu rahuloluga. Pietro kulmukergituse peale lisas ta: „Ainult kahe punktiga. Ega ma ei mäletagi, et mul oleks temaga mängides nii hästi läinud.” Ta heitis Pietrole ja tema kohvrile mõõtva pilgu. „Kust siis tulek kah?”
„Averonest.”
„Ootad kedagi või liigud edasi?”
„Plaan oli Monte dell’Angelo poole minna.” Ta vaatas kella. „Buss läheb umbes kolme tunni pärast. Ega ma ausalt öeldes ei teagi, mida seni pihta hakata, koht tundub üsna tagasihoidlik selline…”
Teine lasi kuuldavale naerupahvaka. „Ja Monte on muidugi suurlinn. Ütle, naljamees, kas sa küüti tahad?”
„Ma ei tea, pakud või?”
„Teeme kolm tuhat… kaks-pool tuhat liiri? Seda pole ju palju.”
Korraliku restoranilõuna hind, teisendas Pietro selle automaatselt ringi, tundes, et kontroll oma mõtete üle, mis oli vahepeal täiesti käest läinud, hakkab tasapisi naasma. Õige tasapisi. Ta tegi muretu žesti. „Ah, see tühipaljas vahemaa, mis selle eest ikka maksta.”
Mees tõstis käed, nagu kutsudes tunnistajaid maailma suurimale ülekohtule.
„Tasuta? Sa mõtlesid, et ma viin su tasuta kohale! Haha! Kes sa oled, Franco Franchi või? Tahad, prae end kõigepealt siin palavuses mitu tundi, palun väga, ja pärast bussis sõitmist väänad särgist vett välja, aga kaks ja pool tuhat liiri viib su kohe niks-naks Montesse. Eh, paesano, mis sa kostad? Mõtle, saad mind tee peal jutuga lõbustada. Kaks ja kolmsada? Kaks ja kakssada? No kurat, ümmargused kaks tuhat liiri pole ju palju? Nii et nõus, teeme kaks? Kui midagi ei ütle, järelikult nõus… No lähme siis. See on sinu kohver, nii suur? Las ma kannan. Oh mamma, see on tinast voodriga või?”
Nad kõndisid paar tänavavahet, kuni vestiga mees peatus nurkadest mõlgitud auto juures, mille parema küljepeegli oli nähtavasti mõni teine sõiduk kaasa viinud. Sisse istudes ajas Pietro kilinal laiali istme ette visatud tühjad veinipudelid.
„Ee…” tegi ta arusaamatuses.
„Pillu need taha või kuhugi. Ma käin Scalost kaupa toomas ja aeg-ajalt tuleb selle kvaliteeti kontrollida, mõistad?” Auto jõudis maanteele ja hakkas kiirust koguma ning Pietro üritas mõistatada, kui põhjaliku „kontrolli” on mees selleks hetkeks juba teinud. Teine jätkas: „Mul on vürtspood Via Biscigliettal, kahekümne teist aastat juba. Küsi Claudiot, kui muidu üles ei leia. Varem sai kõike ümberkaudsetest küladest, aga praegu on odavam osa kaupa linnast tuua. Kehv lugu, mis? Keri aken alla, kui sul palav on… Tegelikult on ka Scalo hinnad nii kalliks läinud, et varsti polegi mul sinna muud asja, kui et Tomasoga paar partiid teha.” Ta heitis Pietrole vilksamisi hindavaid pilke. „Sa pole ju matemaatik, ega?”
Pietro meenutas sõpra, kes oli kord tema kohta öelnud, et tal on geomeetriline mõtlemine. Kui nii, siis haakus harmooniate matemaatika sellega igatahes paremini kui teoreemide tõestamine. Ta raputas pead. „Minu tugevaim külg see pole.”
„Noh, Tomasol jällegi on, ega ta mind ilmaasjata kogu aeg ei võida. Miskipärast arvab ta, et kuna ta on nii pagana tark, siis see annab talle õiguse mind kõiges õpetada. Varsti hakkab ta seda ka ütlema, kummas käes kusemisel hoida tuleb, pane tähele.”
Ta kruttis raadionuppu, hoides rooli vasaku käe sõrmeotstega ja vaid harva maanteele pilku visates, kuni läbi tagaplaanile nihkuvate krabinate ja sahina kostis järjest selgemalt Gilberto Mazzi õrnatundeline tenor: „Kui vaid teeniksin ma / Tuhat liiri kuus ma / Kui nüüd liialdused jätta, võiksin väita kahtluseta / Kogu ilm saaks õnne täis!”
Aktsendi järgi oli vürtspoodnik Pietro õigesti paika pannud ning uuris tema töö ja tausta kohta, samas kui tee lookles laugjaid kurve võttes madalate mägede vahel, mille tardunud pehmed lained ümbritsesid neid pruunikasrohelise poolkaarena. Pietro nägi otse tee kõrval kuivanud rohuga aedu, kus üksikud hobused kaapisid tolmavat liiva või seisid kõrvu lingutades oliivipuude varjus, ning hallist kivist kõrgeid müüre – igal pool müüre.
Õige varsti hakkas taamal paistma lauskjas nõlv sadakonna ühesuguse punakasvalge majaga, nende tagant kerkimas kõrgem mäenukk. Pietro osutas sinnapoole ja kuigi tema küsimus sumbus kruusaklobinasse, noogutas Claudio sellegipoolest ja hüüdis: „Seesama ongi! Inglimägi!”
Nad põristasid mööda kiviklibust teed, loopides rataste alt kilde ja keerutades helehalli tolmusaba enda järel. Kaugel eespool tõusid poolde taevasse tuhakarva, üksikute tumehallide viirudega järsud ja lamedad mäed nagu üleküpsenud saiatainas, mille kohal triivisid läbituuseldatud rünkpilved. Käharate oliivipuude tagant paistsid madalate majade katuseviilud ning nende keskel, teistest kõrgemana, väike kirikutorn. Linnaservas nägi ta liivatolmust, puust väravatega väljakut, kus neli poissi, pruunid nagu jeekimid, jalgpalli tagusid.
Millegipärast meenutas see talle üht väikest eraldatud linnaosa Beneventos, kus ta oli lapsena elanud, kuigi linn oli Montest kümneid kordi suurem. Midagi tuttavlikku oli siiski nendes kahekorruselistes majades, ehitatud kobaratena lähestikku, ja pisikeste akendega paksudes kiviseintes, kuid seikadel, mida ta elust Beneventos mäletas, polnud küljes enam ühtki nime, kohta ega kuupäeva. Tänavad keerdusid ja rullusid üles-alla ning tõmbusid kohati nii kitsaks, et kätt välja sirutades võinuks Pietro sõrmeotstega müüre puudutada. Autosid oli vähe, kuid see-eest nägi ta palju mopeede ning lihakarni ees puust käru, kus lebas veristatud siga. Lõunaaja tõttu oli liikvel vaid üksikuid inimesi, kellest mõned viipasid neile tervituseks.
Peaaegu sama kiiresti, kui nad olid linna sisse sõitnud, jõudsid nad teise otsa välja. Vürtspoodnik pidas auto kinni ja osutas taamal seisvale majale, öeldes: „Sinna lähedki.”
Ta aitas Pietrol kohvreid pagasiruumist välja õngitseda, kogu aeg maja silmas hoides. Näis, et just Silvia Manzo lähedus on ta tusaseks muutnud. Ta sõrmitses Pietrolt saadud kupüüre, ohkas ja andis mõned neist tagasi. „Teeme siis pealegi poolteist,” ütles ta resigneerunult ja istus autosse. Siis meenus talle midagi ja ta keris küljeakna alla. „Kuule,” hõikas ta Pietrole, „kui sa siin pikemalt oled, tule mõnikord minu juurest läbi, teeme paar partiid! Kohta sa nüüd ju tead.”
Ta tegi nõustuva žesti. „Va bene, kui aega saan.”
Pietro pani kohvrid verandale, silus käega üle juuste, manas näole naeratuse ja lasi kella, mis helises majasügavuses summutatult. Ta ootas ja vajutas veel kord nuppu, ilma nähtava tulemuseta.
„Buonasera!”hüüdis keegi, nii et ta võpatas.
Maja kõrvalt lähenes väike naine tumehallis riietuses ja ruudulise suurrätiga, sikutades käest pikki mullaseid aiakindaid. Pietro astus talle vastu ja tervitas. Naine uuris teda erksate, kuigi pisut nukravõitu silmadega, pea viltu, käed puusas, juuksetukk silmadele vajunud.
„Keda te soovite?” küsis ta ja Pietro märkas kohe tema hääldust, mis polnud puhas calabrese, vaid selge ameerikapärase ülemtooniga.
„Me rääkisime täna telefonis.”
Naise ilme selgines. „Ah teie oletegi Pietro Salvari? Tulge edasi.”
Nad vahetasid kombekohased käepigistused ning sinjoora viipas ta enda järel majja. „Ma mõtlesin hääle järgi, et te ikka vanem olete. Ah, ärge häbenege. Ma loodan väga, et ma teile oma palvega tüli ei teinud.”
Pietro pidi selgitama, et Conservatorio poole