100 valitud novelli. 4. raamat. O. Henry
seekord proua kolonel Spragginsi pool. Meie, muusikute, käsutusse oli antud avar ülemise korruse tuba, et saaksime oma asjad ja kaabud ära panna, juukseid kammida ja kaela panna puhtad maniskid, mille tõime sisse oma kaabude higipaelte vahele peidetuna – lühidalt, see oli tuba, milliseid leidub igas heast toonist lugu pidavas kodus. Veidi kaugemal koridoris oli naiste tuba, kus nood end puuderdamas ja kohendamas käisid. Tants käis esimesel korrusel ja saali kõrvale salongi olime meie, kes me olime San Augustine'i Seltskonnakotiljoni ja Kosjasobitajate Klubi liikmed, maha pannud kanderaami.
Juhtumisi olin koos Willie Robbinsiga ülakorruse riidehoius nii seda ruumi vist nimetati – , kui Myra Allison tuli trepist üles ja suundus tüdrukute toa poole. Willie seisis peegli ees ja oli hõivatud oma pead katva blondi murulapi silumisega, kulutades selleks kõvasti aega ja vaeva. Myra oli alati olnud särtsu täis ja vallatu. Ta jäi koridoris seisma ja pistis pea ukse vahelt sisse. Kahtlemata nägi ta hea välja. Kuid ma teadsin, kuidas Joe Granberry teda endale hoiab. Samuti teadis seda ka Willie, kuid sellegipoolest tüütas ta alalõpmata Myrat oma blä-blä-bläga ja tolknes kõikjal tüdruku sabas. Williel oli nimelt püsivust, mis ei käinud kuidagi kokku ta heledate juuste ja sinisilmadega.
“Tere, Willie!” hüüdis Myra. “Mida sa peegli ees teed?”
“Püüan endale uljast välimust anda,” sõnas Willie.
“Noh, uljaspead ei saa sinust kunagi,” lausus Myra oma erilise naeru saatel, mis oli provotseerivam heli, mida ma iial olen kuulnud – muidugi kui tühja kateloki lõgin vastu sadulaharja välja arvata.
Kui Myra oli läinud, vaatasin Williele otsa. Ta nägu oli surnukahvatu, mis andis märku, kui sügavalt tüdruku märkus ta hinge oli haavanud. Mina polnud Myra ütluses küll midagi sellist märganud, mis mõjuks mehe eneseusaldusele eriti hävitavalt, kuid Willie hinges oli see leidnud kõlapinna, mille ulatust sa vaevalt ette suudad kujutada.
Panime puhtad maniskid kaela ja läksime tagasi alla, kuid ma ei näinud kogu selle õhtu jooksul, et Willie oleks kordki Myra lähedale läinud. Mulle oli ta alati vedela vennikesena tundunud ning ma ei imestanud kordagi, et Joe Granberryl oli Myra juures rohkem edu kui temal.
Järgmisel päeval lasti lahingulaev “Maine” põhja ja ei kulunud kaua, kui Joe Bailey, Ben Tillman või valitsus kuulutas Hispaaniale sõja.
Kõik, kes lõuna pool Mason-Hamlini liini elasid, teadsid, et Põhi üksi ei saa Hispaania-suurusest riigist jagu. Varsti hüüdsidki jänkid meid appi ja lõunaosariiklased vastasid appikutsele. “Tuleme, Isa William, ja kaks miljonit tugevat meest koos meiega” laulsid nad. Ja siis kadusid piirid, mille olid tõmmanud Shermani väed, kukluxklanlased, üheksasendine puuvill ja Jim Crow' trammisõidu eeskirjad. Ameerikast sai jagamata riik, kus polnud ei Põhja, killukest Ida, Lääne-käntsakat ega Lõunat, ja mis hakkas silma kui esimene teise riigi pagasilipik uuel kaheksadollarilisel kohvril.
Loomulikult läks sõjakoerte vaigistamiseks vaja ka San Augustine'i Laskurite, Neljateistkümnenda Texase Rügemendi D-Kompanii abi. Meie kompanii oli üks esimesi, kes Kuubal maabus ja vaenlase südamesse hirmu külvas. Ma ei kavatse sõja ajalooga sind tüüdata, vaid järgin vabariiklaste eeskuju, kes rääkisid sellest ainult seda, mis aitas neil 1898. aasta valimised võita, ja pühin tolmukorra ainult neilt sündmustelt, mis on vajalikud Willie Robbinsi looks.
Kui keegi on üldse kangelane, siis oli see Willie Robbins. Hetkest, mil ta jalg puudutas Kastiilia türannide maapinda, sööstis ta ohtudesse nagu kass koore kallale. Päris kindlasti tuli see tervele kompaniile, kaasa arvatud kaptenile, üllatusena. Olime pidanud teda koloneli käskjala või komissariaadi masinakirjutaja ametisse sobivaks, kuid ei midagi taolist. Selle asemel, et teha tähtsat koloneli tallalakkumise tööd, sai Williest linalakk-kangelane, kes elas ainult kodumaale au ja kuulsuse toomise nimel.
Meie kompanii laagri asukohaks sai Kuuba see osa, mis oli saare kõige vaesem ja ülistamata ala. Terve päeva kalpsasime põõsaste vahel ja pidasime korrapäratut tulevahetust hispaanlastega, mis nägi välja rohkem vaenlase kurnamise kui võitlusena. Meie jaoks oli sõda nali ning hispaanlased ei huvitanud meid mitte üks põrm. Ma pole kunagi näinud seda teisiti kui janti, mitte tõelist võitlust, kus San Augustine'i Laskurid peavad tähelippu kõrgel hoidma. Ja süüdlased – väikesed senjoorid – ei saanud piisavalt palka, et panna nad hoolima, kas on nad patrioodid või äraandjad. Aeg-ajalt sai keegi surma. Minu arvates oli see elu raiskamine. Kord, kui ma New Yorgis Coney Islandil käisin, lendas üks neist värgindustest, mis kihutas üles-alla rööbastel, mida nimetatakse vist ameerika raudteeks, välja ja pruuni pintsakuga mees sai surma. Alati, kui hispaanlased mõne meie mehe maha lasksid, tuli see mulle meelde ning tolle mehe surm tundus mulle sama ebavajaliku ja kahetsusväärsena kui toonane.
Kuid olen teemast kõrvale kaldunud – pidin ju rääkima Willie Robbinsist.
Niisiis tegi ta kõik, et verd valada, loorbereid lõigata, oma ambitsioone ellu viia, medaleid ja kiituskirju kokku ahmida ning püüdis igal muul võimalikul moel sõjalist kuulsust saavutada. Näis, et ta ei karda ühtki militaarse ohu liiki, olgu need siis hispaanlased, kahurikuulid, konserv-veiseliha, püssirohi või onupojapoliitika. Ta läks tükkis oma kahkjate juuste ja sinisilmadega üha edasi ja neelas hispaanlasi nagu paberis küpsetatud sardiine. Ei sõda ega kuulujutud sõjast paistnud teda erutavat. Ta talus muutumatu meelerahuga vahipostil seismist, moskiitosid, lageda taeva all ööbimist, tulevahetusi ja laevakuivikuid. Peale Teemandi-Jacki ja Venemaa keisrinna Katariina pole ajaloos ühtki teist blondi, kes oleks temaga võrreldav.
Mäletan, et kord hiilis meile suhkruroopõllust ligi väike salk hispaanlasi ja laskis Bob Turneri, meie kompanii esimese seersandi, maha ajal, kui me lõunat sõime. Nagu armeeseadustik ette näeb, võtsime ritta, saluteerisime vaenlasele, laadisime püssid, ja laskusime ühele põlvele ja andsime tuld.
See polnud teksaslaste viis vaenlastega arveid õiendada, kuid olles regulaararmee tähtis lisand ja osa, kohandasid San Augustine'i Laskurid end üldiste nõudmistega.
Sel ajal, kui me oma Uptoni taktikaga, mis on kirjas leheküljel viiskümmend seitse, välja tulime, lugesime paar korda “üks-kakskolm, üks-kaks-kolm” ja võtsime oma vintpüssidest tühjad padrunikestad välja, irvitasid hispaanlased korduvalt, keerasid endile plotskid, panid need põlema ja jalutasid põlglikult minema.
Läksin otsejoones kapten Floydi juurde ja ütlesin: “Sam, minu arvates pole sõda aus mäng. Tead sama hästi kui minagi, et Bob Turner oli üks tublimaid mehi, kes on jala üle sadulaharja visanud, ja nüüd on nende Washingtoni niiditõmbajate kätetööna tema kell seisma jäänud. Ta on nii poliitilises kui otseses mõttes surnud. See pole õiglane. Miks seda sõda ükskord ära ei lõpetata? Kui nad seal Washingtonis tahavad, et Hispaania lüüa saaks, miks ei saada nad San Augustine'i Laskureid, Joe Seely Ratsarügementi ja vagunitäit Lääne-Texase asešerife otse nende vastu ega lase neid maamunalt pühkida? Ma pole kunagi,” jätkasin, “lord Chesterfieldi ringireeglitest suuremat hoolinud. Annan lahkumisavalduse sisse ja lähen koju, enne kui selles sõjas haavata saan. Kui leiad kellegi minu asemele, Sam,” sõnasin, “lõpetaksin järgmisest esmaspäevast teenistuse. Ma ei taha töötada armees, kes ei anna enda aitamiseks ühtki võimalust. Unusta mu palk,” ütlesin, “las riigi varaamet hoiab selle endale.”
“Ben,” ütles mulle kapten, “sinu arvamus ja hinnang sõjataktikale, parlamendile, patriotismile, vägede paiknemisele ja demokraatiale on igati õige. Kuid mina näen rahvusvaheliste tülide lahendamise süsteemi veidi laiemalt ja eetikat, mis vabandab verevalamist, veidi sügavamalt kui sina. Kui otsustad endale kindlaks jääda, võid järgmisel esmaspäeval oma lahkumisavalduse mulle tuua. Kuid tea, et niipea kui oled seda teinud,” jätkas Sam, “käsin kapralil ta valveosal sind järsu jõekalda alla viia ja lasta sinusse nii palju tina, et sellest piisaks õhulaeva ballastiks. Olen selle kompanii kapten ning vandunud truudust Ühinenud Osariikidele, hoolimata nende piirkondlikust, ajaloolisest või seadusandlikust eripärast. Ega sul tubakat juhtu olema?” küsis ta. “Minu oma sai täna hommikul jõge ületades märjaks.”
“Põhjus, miks ma sellest jutuajamisest räägin, on see, et Willie Robbins juhtus juures olema ja kuulis seda kõnelust pealt. Mina olin siis teine seersant ja tema reamees, kuid meie, teksaslaste ja kauboide seas, ei valitsenud