Armunäljas. Barbara Cartland
võit.
„Araminta tunneb kindlasti piinlikkust, et ta peab Wayne House’i köögis töötama,“ mõtles kindral, „aga loodetavasti ei saa keegi aru, kes ta tegelikult on. Ning on vähetõenäoline, et ta markiiga üldse kohtub.“
Kindral oli teadlik, et ta jättis oma jutuga mulje, nagu oleks tema kirjeldatud kokk meessoost. Niikuinii poleks keegi suutnud ette kujutada, et kokk võiks olla vastassoost.
Naiste kokakunsti alavääristati ega peetud kogu Londonis sugugi moodsaks.
Maal, mõnes suuremas lossis, oli juhtunud, et mõnest nõudepesijast sai köögitüdruk ja peale paljusid aastaid võis mõnest naisest saada ka „tagaruumide valitsejanna“.
Londonis olid kõrgseltskonna kokad enamasti prantslased. Isegi siis, kui nad seda tegelikult polnud, teesklesid nad prantslasi ning vahetevahel kasutasid selle rõhutamiseks võõramaist aktsenti.
„Igatahes tegin ma seda, mida Araminta mult palus,“ tõdes kindral oma lemmiktoolile nõjatudes.
Kuid millegipärast tundis ta ennast siiski kehvasti.
Teine peatükk
„Kuidas sul asjad edenevad?“ küsis Caro.
Araminta tõstis silmad. Ta istus lauaotsas ja oli ümbritsetud paberihunnikutest, tema ees laual lebas kirjutusplokk.
Ta pistis hanesule tagasi tindipotti ja vastas:
„Ma olen otsustanud, mida ma markiile ja tema külalistele pakun. Küsimus on vaid selles, kas meil Hannah’ga õnnestub kõik vajalik Covent Gardenist leida.“
„Ma olen kuulnud, et see pidi olema maailma parim turg,“ ütles Caro.
„Papa ei nõustuks sinuga,“ sõnas Araminta naeratades. „Tema arvates ületasid prantsuse turud igas mõttes meie maa turge.“
„Kõik sõltub tegelikult menüüst,“ ütles Caro haavunult.
Caro võttis laualt ühe paberilehe ja lausus:
„Ma leidsin selle just papa retseptide hulgast. Siin öeldakse, et ükskord sõi keiser Napoleon Aafrikas lõuna, mis koosnes kilpkonnapuljongist, okassea- ja gasellilihast, metsseaniuetest, praetud antiloobilihast ning granaatõunamoosiga garneeritud röstitud jaanalinnust!“
Araminta puhkes naerma.
„Mina ei püüa küll midagi nii eksootilist pakkuda! Kas sul on seal kõik papa retseptid?“
„Ma võtsin kõik Londonisse kaasa,“ vastas Caro, „mõeldes, et kui me aega leiame, võiksime need koos kokku koguda ja raamatuks köita.“
„See on hiilgav idee, Caro!“ hüüatas Araminta. „Võib-olla õnnestuks meil see välja anda? Miks ma ise selle peale ei tulnud?“
„Ma olen juba mõnda aega seda mõtet mõlgutanud,“ lisas Caro, „lihtsalt selle pärast, et mulle meenus, kuidas papa alati proua Hannah Glassi kokaraamatuid halvustas.“
„Isa ütles, et tema raamat „Kokakunst. Lihtsalt ja kerge vaevaga“ oli tõepoolest lihtlabaseid retsepte täis, mida on kerge vältida,“ itsitas Araminta.
„Kui sa soovid, et ma valmistaksin sotelties’id, siis osutub tema raamat „Kondiitritooted, täielik kogu“ vägagi kasulikuks.“
„Sina valmistad neid tunduvalt paremini kui mina,“ tõdes Araminta. „Papa ütles, et ta polnud mitte kunagi ega mitte kuskil maailmas maitsnud nii häid suhkrukorvikesi kui sinu omad.“
Caro punastas heameelest.
Caro oli väga armas tüdruk, aga hoopis teisel moel kui tema õde.
Mõlemad õed olid kenad, kuid Araminta väikses südamekujulises näokeses oli midagi peaaegu pühalikku, samas kui Caro oli alati naerusuine ning tema roosakasvalged põsed särasid sama eredalt kui tema silmadki.
Mõlemal õel olid aristokraatlikud näojooned ja väike sirge nina. Caro kelmikas ilme tekitas ümbritsejates tunde, nagu tahaksid nad kohe koos temaga naerma puhkeda.
Araminta oli täpne koopia oma emast ajast, mil Sir Gilbert Sinclair temasse esimesest pilgust ülepeakaela armus.
Araminta ütles kulmu kortsutades:
„On väga oluline, et homne õhtusöök õnnestuks, Caro. Muidu ei teki mul enam kunagi võimalust veel mõnd pidusööki valmistada.“
Ta ohkas.
„Aga see on ainuke viis, kuidas me saame piisavalt raha, et… päästa Harry.“
„Ma ei suuda siiani uskuda, et kindral suutis kedagi meelitada ühe õhtusöögi valmistamise eest tervelt kakskümmend gini maksma!“ ütles Caro, aukartusenoot hääles.
„Ka minul on seda raske uskuda,“ nõustus Araminta. „Oh, Caro, aga mis siis, kui see… ebaõnnestub?“
„Seda ei juhtu,“ lausus Caro kindlalt. „Sa tead, et sinu valmistatud toidud on alati ületamatult head. Ning ma ei usu, et kellelgi Inglismaal, välja arvatud ehk Carlton House’is, leiduks retsepte, mis võiksid võistelda nendega, mis isa oma välismaareisidelt kaasa tõi.“
„Ma valisin road, mida ma kõige paremini valmistada oskan,“ ütles Araminta pabereid korrastades. „Aga Caro, palun vaata ikkagi ka papa retseptid läbi, juhuks kui ma olen midagi ära unustanud.“
„Seda ma kogu aeg tegingi, kui me siin istusime,“ vastas Caro, „ja kui sa just ei taha pakkuda midagi sensatsioonilist, võiksid kindluse mõttes valmistada roogasid, mis olid papa lemmikud.“
„Täpselt seda ma teha kavatsesingi,“ vastas Araminta, „aga onu Alexi sõnade kohaselt oli markii endine kokk, kelle ta just vallandas, väga osav. Ma tahaksin õhtusöögiga kõiki üllatada!“
„Mis sa arvad toitudest, mida pakuti Hell-Fire klubis?“ küsis Caro. „Papa käis seal noore mehena ja ma leidsin siit ühe sealse lõuna menüü.“
„Ma olen kindel, et ema oleks äärmiselt šokeeritud, kui ta teaks, et sa oled kuulnud midagi niivõrd patusest kohast nagu Hell-Fire klubi.“
„Või eelistaksid sa mõningaid rooma toite, mille kohta isa spetsiaalseid märkmeid tegi?“ pakkus Caro narritaval toonil. „Näiteks keiser Heliogabalus lasi tappa kuussada jaanalindu, et siis nende pead ära keeta ja nende ajud nahka pista.“
„See kõlab õudustäratavalt ja väga õelalt!“ karjatas Araminta.
„Ta pidas ka kaamelijalgu suureks delikatessiks,“ jätkas Caro. „Papa sõnade kohaselt olid roomlased gastronoomilised monomaanid, kes kulutasid iga söögikorra peale tohutuid varandusi.“
„Mulle isiklikult meeldib lugeda kreeklaste kohta,“ märkis Araminta. „Papa ütles, et kreeklased leiutasid kastmed. Ja siis olid neil veel „seitse tarka kokakunstis“.“
„Jah, mulle meenub, et papa rääkis nendest,“ lausus Caro, „siis oli veel keegi, kes elas Korintosel ja valmistas „meriangerjatest toitu, mis oli mõeldud jumalatele“.“
nina krimpsutades lisas Caro: „Ma ei saa just öelda, et tahaksin hirmsasti meriangerjaid proovida.“
„Mina samuti mitte,“ nõustus Araminta, „seetõttu pakun ma homme hoopis lõhet.“
„Oo, ainult mitte seda,“ hüüatas Caro. „Sa ei valmista ju ometi midagi nii labast! Papa rääkis, et kõigil Inglise lõunasöökidel, kuhu teda tavaliselt kutsuti, pakuti Mullygatawny suppi, lõhet ja lamba ristluutükke!“
„Thamesi lõhe on ainus kala, mille värskuses ma võin kindel olla,“ vastas Araminta kindlalt.
See oli tõsi. Nad mõlemad teadsid, et Londonisse toodud kalad olid isegi siis, kui neid transporditi spetsiaalselt disainitud ja väga kiirete vankritega, kaotanud turule jõudes igasuguse värskuse.
Ka liha toodi kaugete vahemaade tagant, aga see saabus elavana, nii-öelda „oma jala peal“.
Kui liha oligi hiljem turul ja toidupoodides „seisnud“