Armunud kummitus. Barbara Cartland
utori märkus
Esimesed võiduajamised Ascotis peeti 11. augustil 1711 kuninganna Anne’i eestkostel. Kõik romaanis esinevad Ascoti kuninglike võiduajamiste kirjeldused on tõesed, kaasa arvatud võidusõiduhobuste omanikud, džokid ja hobused, kuid välja arvatud Kuldkarika võitja. Selle auhinna võitis tegelikult härra Ramsbottomi hobune Sir Huldibrand. Tänapäeval saab võitja Kuldkarika ning 25 000 Inglise naela, mis lisandusid 1975. aastal.
Kuningliku tribüüni ümber asuv imepisike aedik, kuhu pääsesid üksnes kuningas George IV kutsutud külalised, pani aluse kuninglikule aedikule.
Kuni viimase sõjani oli see väga eksklusiivne ja isegi tänapäeval saab sinna pileteid ainult Inglise kuningakoja ülemkammerhärralt.
Esimene peatükk
“Demelza!”
Demelza tõstis pea raamatu kohalt, mida ta parasjagu luges, ja kuulatas.
“Demelza! Demelza!”
Neiu kargas kärmelt püsti ja lippas mööda pildigalerii kääksuvaid põrandalaudu trepimademele.
All hallis paistis erakordselt elegantne mees, kena nägu vaatas üles neiu poole, pea oli kuklas, huuled vormimas uuesti ta nime.
“Gerard!” hüüatas neiu. “Ma ei oodanud sind.”
“Ma tean seda, Demmy,” vastas mees, kasutades lapsikut hüüdnime, mille ta oli Demelzale nelja-aastaselt pannud.
Neiu jooksis trepist alla ja haaras vennal kaela ümbert kinni.
“Ettevaatlikult!” hoiatas too. “Mu kaelaside!”
“Uus stiil! Oh Gerard, see on väga peen!”
“Minu meelest ka,” vastas mees enesega rahulolevalt. “Seda kutsutakse matemaatiliseks.”
“See paistab olevat raskesti seotav.”
“Ongi!” nõustus vend. “Mul läks mitu tundi, ja raiskasin üle tosina musliinseose.”
“Las ma vaatan sind,” ütles Demelza.
Ta astus sammukese tagasi, et imetleda venna uljast välimust tolle kitsastes šampanjakarva pükstes, liibuvas kuues ja rikkalikult kaunistatud vestis.
“Su uus rätsep teeb sulle au!” lausus neiu viivu pärast, teades, et mees ootab ta otsust, “kuid ma pelgan seda arvet, mis sealt kord tuleb!”
“Sellest ma tulingi sinuga rääkima,” vastas Sir Gerard Langston.
Demelza hüüatas vaikselt.
“Gerard!.. Ega ometi võlgade sissenõudjad?”
“Asi oli juba peaaegu nii hull,” ütles vend. “Kuid lähme vestleme edasi raamatukogus, ja mulle kuluks ära üks jook. Teed olid koledal kombel rahvast täis!”
“Kujutan ette,” ütles Demelza. “Enne võiduajamisnädalat on see alati nii.”
Ascoti võiduajamiste ettevalmistused algasid alati tükk aega enne kogunemist. Hobused saabusid tavaliselt esimestena ja nad paigutati paljudesse tallidesse, mis asusid võiduajamisraja lähedal.
Maakondadest tulev publik asus teele päevi ja isegi nädalaid enne kogunemiseks määratud päeva, samas kui Londoni rahvas hakkas Ascoti naabrusse kolima nädal enne võiduajamisi.
Kui nad raamatukokku sisenesid, takseeris Gerard tuba viisil, mis ta õde hämmastas – justkui oleks mees seda hinnanud.
Tavaliselt tuli ta koju kas rõivaste järele, mida ta õde ja nende mõlema vana lapsehoidja olid pesnud, triikinud ja parandanud, või kuna ta taskud olid sedavõrd tühjad, et mees pidi mõneks ajaks loobuma oma Half Moon Streetil asuvast kallist üüritoast.
“Mida sa otsid?” küsis Demelza viimaks.
Gerardi pilk oli uidanud üle pleekinud sametkardinate, vaiba, mis oli kohati kulunud ja tugitoolide, mis olid uusi katteid vajanud vähemalt viimased kümme aastat.
Kulunud ja narmendav võis see ruum ju olla, kuid siin oli endiselt väärikust ja ilu, mis pani venna viimaks peaaegu kergendusohkel lausuma:
“Polegi väga paha, ja pealegi on ainult parvenüüdel ja uusrikastel kõik liiga tipp-topp ja viimase peal.”
“Millest sa räägid, kullake?” küsis Demelza oma mahedal häälel.
“Mul on sulle väga põnev uudis,” vastas Gerard. “Hoia hinge kinni, sest see lööb su pahviks.”
“Milles asi?” päris Demelza veidi kartlikult.
“Olen maja terveks järgmiseks nädalaks üürile andnud!”
Pärast pausi ütles Demelza umbusklikult:
“Maja üürile andnud? Mida sa sellega… öelda tahad?”
“Täpselt seda, mida ütlesin,” vastas Gerard ja viskus pikali sohvale, mis ta raskuse all kriiksatas.
“Kuid… miks? Milleks? Kellele?”
Küsimused pudenesid Demelza huulilt ja pärast mõningast vaikust vastas vend:
“Trevarnoni krahvile.”
Ta nägi Demelza suuri silmi ja lisas kärmelt:
“Oota, kuni kuuled, millise pakkumise ta mulle tegi.”
“Miks ta küll siia… tahab tulla?”
“Sellele on lihtne vastata,” vastas Gerard. “Bracknelli võõrastemaja Crown and Feathers põles üleeile öösel maha.”
“Põles maha?” hüüatas Demelza. “Kui hirmus! Kas keegi sai viga?”
“Pole aimugi,” vastas vend hooletult, “kuid Trevarnon oli võiduajamiste nädalaks üürinud terve võõrastemaja.”
“Nii et nüüd pole tal kusagile minna,” sõnas Demelza aeglaselt.
“Ta oli meeleheitel,” lausus Gerard. “Tead sama hästi kui minagi, et terves ümbruskonnas pole ühtegi vaba tuba ega isegi voodit.”
Demelza teadis, et see on tõsi.
Epsomi võiduajamistele jõudis Londonist ühe päevaga, seevastu Ascoti võiduajamisrada asus pealinnast ligi kolmekümne miili kaugusel.
Üksnes mõned uljaspead sõitsid sinna iga päev ja sellise kiirusega, mis eeldas hobuste vahetamist. Enamik külastajaid läks võiduajamistele viieks päevaks, mistõttu kogu naabruskond oli rahvast puupüsti täis.
Juhul kui kellelgi oli piisavalt õnne osutuda Windsori lossi kutsutuks või peatuda ühes maamajadest, mille eest maksti tohutu suurt üüri, polnud neil probleeme, nagu neiu ja ta vend teadsid.
Vastasel juhul aga tähendasid võiduajamised majutust võimatult täis ja kohutavalt ebamugavates kohalikes võõrastemajades, kus küsiti selle privileegi eest pöörast hinda. Mõnikord avastas nõmmelt naasev külastaja, et pidi magama sohval või koguni end kaminaesisel vaibal kerra tõmbama.
Demelza suutis ka venna jututa kujutleda, milliseid probleeme tekitas see, kui üks paremaid võõrastemaju nagu Crown and Feathers Bracknellis reedel vastu võiduajamisnädalat maha põles.
Gerard rääkis neiule, mis juhtus.
“Jõime eile õhtul White’i klubis, kui Trevarnon uudist kuulis ja küsis, mida paganat ta teha saab.
Keegi ei vastanud, ja mees jätkas: “Mul osaleb võiduajamisel viis hobust, ja üks neist on Crusader! Nad on juba teel Bracknelli.””
“Crusader?” kordas Demelza peaaegu kuuldamatult.
Seda hobust oli neiu lootnud näha, kuna too oli võitnud juba mitmeid võiduajamisi ning kõikides ajalehtedes ilmus kiidukõnesid ta välimikule ja allüüridele.
“Täpselt – Crusader!” kordas vend, “ja ma kaotan kenakese summa, kui ta ei osale!”
“Oh Gerard, kuidas sa võisid?” hüüatas Demelza. “Sa ju tead, et lubasid enam kihla mitte vedada, kuni pole osa arveid tasunud, mis sa võlgu oled.”
“Aga Crusader on kaljukindel kihlvedu!” vastas Gerard. “Krahv pani ka ise tema peale terve varanduse mängu.”
“Krahv võib seda endale lubada,” sõnas Demelza vaikselt.
“Ja mina samuti, nüüd, kui ma olen maja üürile andnud.”
“Sa