Ära armasta mind enam. Tea Lall

      Tuule ja Aili leppisid kokku, et kui ema ärkab, tuleb teda sundida vanni minema, ja kui tüdruk hätta jääb, võib ta Ailit appi kutsuda. Küllap nad kahekesi suudaksid teda keelitada end puhtaks kasima.

      Kui ma Tuule juures ringi vaatasin ja nägin, kui vaeselt nad vanaemaga olid elanud ja kui vähesega leppinud, tundsin süümekaid. Siin kisendas kõik remondi järele, kuid oli vaatamata sellele puhas. Toas oli vaid vana riidekapp, kummut ning kaks vajunud vedrudega kušetti, üks vanaema, teine Tuule oma. Köögis olid laud ja kolm kipakat taburetti, puhvetkapp, jumal teab mis ajast pärit pisike külmik ja lääpa vajunud valamukapp, mis oli sõna otseses mõttes aastatepikkusest niiskusest nii väsinud, et tahtis vägisi pikali visata. Isegi selle uksed ei seisnud enam kinni ning rippusid ees, nagu jumal juhatas.

      Minu kodu oli totaalselt erinev sellest, mida ma siin nägin. Mõtlesin kõigile neile asjadele, kaasaegsele mööblile, kõikvõimalikele tehnikavidinatele, telekatele ja kõigele, mis mul kodus oli, ja tundsin piinlikkust. Mul oli Tuulest kahju, sest temal polnud praktiliselt mitte midagi. Ainus asi, mida sai mingiks tehnika moodi asjaks nimetada, oli vanaema iidne mobiil. Me olime nii erinevad, aga samas võrdsed selles, et meil mõlemal oli kaelas totaalne jama, millega pidime kuidagi toime tulema. Ma polnud loomulikult oma jamast tüdrukule rääkinud, sest praegu näis minu mure tema oma kõrval pisike. Tuule probleeme lahendades jäid enda mured tahaplaanile ja see oli hea. Kui ma oma kodule mõtlesin, tundsin, et ei saa sinna tagasi minna, aga kuhu mul minna oli.

      «Ma pean koju minema,» ütlesingi mõne aja pärast. «Ma proovin ema riidekapist midagi su emale selga leida, riietest meil puudust ei ole. Helista mulle, kui midagi vaja on.»

      Tuule noogutas kurvalt. Usun, et ka tema ei oleks tahtnud siia jääda, aga ka temal polnud kusagile mujale minna. Ja kuidas oleks ta saanudki?

      Kõndisin inimtühjas igavas linnas kodu poole ja mida lähemale ma jõudsin, seda raskemaks muutus meel. Mõtlesin isale. Mis oli juhtunud? Miks keegi minule ei rääkinud, kuidas asjad on? Mul oli nii palju küsimusi, aga mitte ühtegi vastust. Ma kõndisin mööda elutoa aknast ja vaatasin sisse. Ema istus söögilaua taga, ees veiniklaas. Ta keerutas seda sõrmede vahel, ainiti enda ette lauale vahtides. Ta ei näinud, et ma tulin. Jäin seisma. Hakkasin kartma, et ka minu emast saab joodik, nagu oli seda Tuule ema, ja seda poleks ma välja kannatanud, olgu muuga, kuidas on.