Aeg on selline. Peep Ehasalu
n Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast.
Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, Issand, sinu Jumal, olen püha vihaga Jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile, kes mind vihkavad, aga kes heldust osutab tuhandeile neile, kes mind armastavad ja mu käske peavad!
Esimesena saabus Arvo. Ta oli harjunud saabuma õigel ajal, pigem varem kui hiljem. Ööpäeva arvestati kodulehe info põhjal kella kaheteistkümnest järgmise päeva kaheteistkümneni. Arvo vaatas rahuolevalt kella – see näitas kolmveerandit. Ta oli oma teekonna Tartust peaaegu minutise täpsusega planeerinud, ja kõik pidas paika.
“Ma jõudsin veidi varem, loodan, et see ei mõjuta hinda?” uuris Arvo pärast teretamist perenaiselt.
“Kuidas see peaks siis mõjutama, ei tea!?” õiendas kuuekümnendates, pruuniks päevitunud Saima heatujuliselt. “Mul on toad valmis juba eila õhtast, egas ma kõike ettevalmistust rahaks saa teha. Aga selle viieteist minuti eest peate teistest hoolsamalt jalgu pühkima.”
“Jah, muidugi,” pomises Arvo ega saanud täpselt aru, kas naine võttis tõepoolest voli tema arvel nalja teha.
Samal ajal parkis Arvo Audi kõrvale piinlikult puhas kirsipunane maastur ja sealt astus välja linases kostüümis kena naine. Arvo jäi teda vaadates päris pikalt jalgu pühkima, nii et perenaine pidi veidi kohmetult ütlema, et ta oli ikka nalja teinud.
Maasturi omanik noogutas suursuguselt ja naeratas. Veatu hammasterivi säras päiksepaistel. See pani Arvo tervituseks keskmisest sügavamalt kummardama. Perenaine aga hõikas tervituse asemel: “Sa oota veidi, ma paigutan härra kiiresti ära!”
Põhjarannikul asuvas turismitalus oli kaks hoonet, nelja avara, kõigi mugavustega toaga härrastemaja ja endine laudahoone, mis oli maitsekalt muudetud kuueks pisikeseks kambriks. Laudatubade ainus miinus oli pesemis- ja vetsuvõimaluse puudumine või õigupoolest sai neid toiminguid teha veidi kaugemal asuvas vanas pesuköögis.
Arvo majutus härrastemaja teisele korrusele, kus oli merevaatega rõdu ja tammepuidust mõisavoodi. Küsinud söögi ja maksmise kohta, jäi ta tuppa reisiväsimust välja puhkama. Lipsu polnud ta targu ette sidunud, kuid hele ülikond tuli siiski kappi puu peale riputada.
“No on see nüüd Evi või?” küsis perenaine õues nägu vastu päikest ja käed seljal seisvalt naiselt. “Sa kohe nii uhke autuga sõidad.”
“Ei, mina olen Merike,” vastas küsitu “Vabandust, aga ma lihtsalt keerasin sildi järgi sisse, et ehk on mõni vaba tuba. Teil on kena elamine, see õuemaja on lausa romantiline.”
“Seal laudamajas ei saa pesta ega pissida,” tõdes Saima kiiresti. “Sellisel uhkel proual kõlbaks ikka härrastemajas olla, mul on seal üks tuba lausa vakantne.”
“Pole ma nii uhke ühti,” naeratas Merike oma säravaimat naeratust. Tavaliselt kasutas ta seda klientidega suheldes, kuid vabal ajal said paljud naeratuse osaliseks ka täiesti teenimatult. “Õuemajas on vist vähem rahvast?”
“Täna on kohe täitsa hullumaja, majas on kolm inimest ja laudamajja on juba kaks ennast reserveerinud,” kiitis Saima rõõmsalt. “Ja eks ju kõik tahvad süüa, ma kutsusin kohe ommikust naabrimuti endale appi, ta on selline hea oskaja naine kohe.”
“Ma võtan hea meelega laudamajja,” harjutas Merike ennast õuemaja laudamajaks nimetama ja lasi endiselt naeratusel särada. “Kui ma ainult tohiksin paluda, siis tõesti teistest võimalikult kaugele. Ma tahaksin nii väga vaikust pärast seda linnakära.”
“No mina võin su panna kas või põllule, aga või sa endast sedasi noormehi maha raputad,” aasis Saima ja sobras põlletaskust sobiva võtme välja. “Sa oledki päris üksi kohe või? Ma võin teistele öelda kah, et nad oma nina sinu äärde ei topiks.”
“Ma olen tõesti väga tänulik,” jättis Merike küsimusele vastamata. “Ei ole minu pärast ekstra vaja vaeva näha.”
Merike võttis suvekingad jalast ja kõndis paljajalu autoni. Ökopoe sildiga linane kott õlale, lühike põige toapugerikku ja juba suundus ta, lillelised bikiinid seljas, ranna poole. Ometi kord mitte ühtegi inimest, kellele ta oleks pidanud naeratama. Ometi midagi ehedat, mõtles ta kärbseid eemale peletades. Rannas on kindlasti parmud, aga las nad söövad, see kulub ära.
Möödus paar tundi, kus suvist vaikelu lõhkus vaid Saima, kes härrastemaja esimesel korrusel olevas köögis ümises ja pottidega kolistas. Arvo seda ei kuulnud, sest istus rõdul, kust avanes vaade merele. Meri oli tema jaoks veidi liiga kaugel, taamal järsult langeva pankranniku all.
Peagi tõusis teelt tolmu ja Saima vaatevälja jõudis päevinäinud Mazda. Pärast peatumist astus juhikohalt välja võiduka välimusega keskealine mees. Hetk hiljem poetas end kõrvaistmelt murule tuhakarva näoga sportlik noormees, kelle õhukeses spordikotis kõlises midagi äraandlikult.
Saima kiirustas käsi põlle sisse pühkides uutele külalistele vastu.
“Tere, perenaine!” ütles vanem mees enesekindlalt. “Ma helistasin siia üleeile ja panin endale härrastemajja toa kinni. Nimi on Viktor.”
“No oli küll selline asi, jah,” teadis Saima oma tellimusi peast, “aga see oli ühe inimese peale ja teid on siis nüüd hoopis kaks. Kaks mahub tuppa küll, aga ma pean siis küll veidi nagu rohkem raha küsima, väga seda nüüd et vabandan, eksole.”
Viktor hakkas suur häälega naerma, mille peale Saima ei osanud ka muud teha, kui vaikselt kõhistada. Noormees oli spordikotil korralikult sangast kinni saanud ja tuli vaiksel kõnnakul lähemale.
“Mina olen eraldi,” lausus ta. “Ma sattusin häälega Viktori peale ja ta kiitis, et teil olla nii mõnus ennast veidi laadida. Teil ikka tube on vä?”
Saima vaatas kord Viktori, siis jälle noormehe peale. Kuidas saavad noored olla nii vastutustundetud, et igaühega kaasa lähevad. Viktor võis olla mis tahes mõrtsukas või vägistaja, kes oleks võinud poisi lihtsalt kõrvalteel maha lüüa.
“No eks meil tube ikka on, päris mitu on kohe vakantsed,” ütles Saima. Talle hirmsasti meeldis see sõna. Kunagi olid siin käinud väliseestlased ja sellest ajast olid tal toad kas reserveeritud või vakantsed.
“Noh, ma siis võtan ühe,” nentis noormees kuivalt. “Ja lähen alustuseks magan peatäie. Mis teil siin programmis on muidu?”
“Meil on programmis alguses päev ja siis öö ning vahepeal palju loodust ja merd, isegi süüa saab,” osatas Saima veidi pahaselt. Noortel peab ka igal pool programm olema. Nagu naabri-Urve poisil, aina arvutis ja programmis. “Kas noorhärra tahab mugavustega härrastemaja tuba või lepib laudamajaga?”
“Vahet pole, aga andke siis mugavustega,” pomises noormees ja kadus pärast Saima juhtnööre majja.
Viktor vaatas stseeni isaliku muhelusega pealt. Kui Saima oli noormehe silmadega ära saatnud, pöördus ta uuesti mehe poole.
“Et siis Viktor ise, jah,” mõõtis naine meest peast kandadeni. Saima pilgus oli varjamatu uudishimu, kuid kellelgi ei olnud tulnud kordagi pähe selle kontrollskaneerimise peale solvuda. Nii ka nüüd.
“Viktor ise, jah,” kinnitas mees rõõmsalt. “Ja see pead valutav spordipoiss on Tarmo, ega noored mõista ennast tänapäeval ju tutvustada ega midagi.”
Saimal oli hea meel, et Viktor jagas tema muret tänapäeva noorte pärast ja ulatas kiidusõnade saatel härrastemaja köögi kõrval asuva toa võtme. Suur mees, sel hea vahest köögist midagi ampsata.
Õhtu hakkas juba lähenema ja Saimal oli tõsine mure külaliste pärast. Mitte kohalejõudnute pärast – neist andsid tunnistust õuele pargitud autod. Mure oli kolme tulemata külalise pärast. Perenaisel olid küll kõigi telefoninumbrid, aga hakka nüüd siis helistama. Ega nad sellest vähem või rohkem tule. Saimat pahandas sügavalt mõne inimese käitumine, kes reserveeris toa, aga kohale ei ilmunud. Ta oli mõnikord ka helistanud, aga ei olnud üldse tore, kui keegi sulle vabanduse kohmas, et plaanid muutusid või lihtsalt teatas, et ei tule. Nagu tema oleks mõni valvur, kes igal ajal ootamas.
Tegelikult elas Saima ise sealsamas härrastemajas. Maja oli ühe inimese jaoks liiga suur ja kui Ants oli kümme aastat