Aeg on selline. Peep Ehasalu
seisis seal veekalkvel silmi.
“Keppida kõlbab,” ütlesin lohutuseks, “aga sa väärid paremat kui keppimine.” Lisasin veel imago mõttes “persse, raisk!” ja jäin veidi nõutult uksele. “Mis su nimi on?”
“Lea,” vastas tüdruk ja heitis voodile selili. Heitsin ta kõrvale ja vaikisin. Mida ma pidin ütlema? Et mina tahaksin Raahelit, aga kõlbab ka Lea? “Ma ei kepi kõike liikuvat, vaid valin tunde järgi, saad aru? Sul õde on?” Tüdruk ei vastanud. Taskus oli veel üks tablett ja selle ma võtsin. Mul polnud vaja, et veri kuhugi tõuseks, otsisin seda udust tunnet, mis laskis mul kõige vastu ükskõikne olla.
Pärast kümmet minutit lamamist Lea tõusis ja ütles naeratades aitäh. Tegin kiiruga minekut. Kuradile! Minu poolest ärgu maksku, aga päris libu ma ka ei ole.
Veidral kombel lükkas see voodistseen mu karjäärile uue hoo sisse. Kamp meedianäljas tütarlapsi pani sündmused osalt ilustatult, osalt kolestatult kella külge ja see andis mulle võimaluse “kõik hingelt ära rääkida”. Mu imago sai mõnevõrra kannatada, kuid narkoprobleemidega rokkar oli meedia maiuspala. Publik sai tunda veidi kaastunnet, veidi üleolevat rõõmu enda probleemitusest ja puritaanid leidsid kellegi, kellega lapsi hirmutada.
Muidugi tuli ka paar vandesõna ja mõned vägevamad väljendid välja lasta, kuid neid ei trükitud isegi ära. Olin muutumas salongikõlblikuks. Aga see oleks mu seadnud samasse ritta kõigi teiste maailmarahu nimel lauljatega ning seda me ei tahtnud – ei mina ega Robert.
Nii sõimasin järgmisel kontserdil helimehe avalikult ja ropult läbi ning kuulutasin otse lavalt, millised ilged munnid on kõik muusikaprodutsendid. Ja ütlesin sama ajakirjanike kohta, kes sunnivad sind nõrkusehetkel hingelist striptiisi tegema. Rahvas karjus kaasa ja oli kõigega nõus. Oli ilus õhtu.
“Mis teile maailmas üldse korda läheb?” küsis üle poole näo maalitud suuga tibi. Kas kergemuusikasaated ei võiks saada saatejuhti, kelle annetepagasi hulgas oleks lisaks suurtele hammastele ja paksudele huultele ka tükike IQ-d? Mina ei sobinud raske muusika esindajana niigi sellesse saatesse. Küsimus aga oli siiski õige, ilmselt oli vähemalt toimetaja tark. Aga järelikult kole, sest ekraanile teda ju ei lastud.
“Tead, kurat, kuidas seda öelda …” Kuidas öelda, et persse, mul polnud õrna aimugi, mis mulle tähtis on. Mul oli kõigest savi, kama ja lausa pohui. Vool viis mind kaasa, puudust ma ei tundnud ja kõik oli mõõdukalt vaimukas mäng. Muusikakool ja kuus aastat klassikalise muusika õpinguid ei olnud mu elule mõtet andnud, toitnud aga ilusti. Asjata ma tablette suhu ei võtnud, vägisi välismaale ei ihalenud, litsi lõin nendega, kes seda ise nõudsid, halvasti ütlesin halbadele inimestele.
“Ma valetaksin, kui ütleksin, et mulle mitte persetki korda ei lähe,” seletasin püüdlikult oma pikki juukseid laubalt heites, “aga nagu kunagi Herakleitos ütles, kõik voolab, ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Samas ei laula ma ennast faking oimetuks selle pärast, et mulle miskit korda ei lähe? Siin on ka vastus.”
Damn, I’m good! Tibi noogutas nii sügavamõtteliselt pead, nagu oleksin ma kogu maailmakõiksuse ühte lausesse valanud. Igasugust ropendamist võis näha vaimuhiigluse eripärana, kui suutsid vahepeal tõestada, et oled siiski mõtlev inimene. Piiblitsitaadid on selle jaoks kindel rohi. Filosoofide tsiteerimine on samuti üks eripärane valetamise viis, varjamaks sinu sees haigutavat tühjust.
“Teie muusikas on märgatud kristlikke jooni,” heitis saatejuht vilksamisi pilgu oma paberile, “kas teie muusikal on ka mõni sügavam sõnum või religioosne tähendus? Lisaks muidugi erak Leitole.”
Vaene tüdruk, toimetaja pani ta täiega tanki. Mis kuradi kristlikke jooni? Esimese hooga meenus vaid “Don’t kill, don’t die”, aga mis kuradi kristlik seegi oli. Mingi osa lugusid andis Robert ette, tegime näiteks omas võtmes poplugude kavereid. Eelmisel aastal saime Dieter Bohlenilt faking südamekesega kaardi, et talle meie kaver meeldis. Teise osa tegime ise ja sõnad said siis vastavalt rütmile ja meeleolule. Võib-olla oli keegi bändist kristlane? Kurat, isegi seda ma ei teadnud.
“Eks me keelde ja käske ikka järgime, näiteks me ei varasta teiste tagant.” See mäng hakkas mind tüütama. “Seni pole kedagi ka tapnud. Ja nii edasi.”
Mida ma muusikaga öelda tahan? Maailma kõige lollim küsimus! Kui muusikat kuulates ise sellest aru ei saa, siis on ei ole väga tark lahti seletada, et vaadake, alustasime C-st ja karjusin neli takti “A-A-A-A, tahtes sellega öelda, et maailmas peaks valitsema rahu ja harmoonia ning inimestevaheline sõprus.
“Kurat, ma ei pea pruntis huultega ajukääbikule selgitama asju, mis ta meigi pealt tagasi põrkavad. Parem kuulake mu muusikat! Erak-my-ass-Leito.” Õnneks või kahjuks oli tegemist salvestusega, nad võisid sealt vabalt kõik välja lõigata. Jõudu neile selleks!
Sellega õnneks intervjuu lõppes ja Robert näitas kaamera tagant ülestõstetud pöialt. Otse stuudiost tuli kiirustada klubisse, pidime seal juba keskööl peale minema.
Teenisin kokku seitse aastat, ja need olid mu silmis nagu üksikud päevad. Võib-olla sellepärast, et heitsin üha rohkemate naiste kõrvale ja üha rohkem oli mul neist ükskõik. Pattu polnud. Millise patu alla läheb ükskõiksus? Või oli see pattudest ülim? Kellele ma liiga tegin? Mitte kellelegi. Üha rohkem võtsin tablette, aga kangekaelselt hoidusin midagi ninna tõmbamast või veeni süstimast.
Aeg-ajalt nägin Lead kontsertidel näppu viskamas ja isegi viipasin talle. Las olla paks, mina olen jällegi ropp. Kõigil on miskit … erilist.
Krantsid keppisid täpselt samas kohas kus viimati, ehkki esinemine oli hoopis teisel ajal ja teises linnas. Ja nüüd oli krantse kaks paari, täpselt ühesuguseid. Üks paar urises ja näitas hambad, teine naeratas.
“Uuh, aah, Tšingis-khaan!” laulsid koerad ja trukkisid alguses kiirendusega ja siis kohe kordusena aegluubis. “Et te ka jaksate!” kiitsin koeri.
“Ega väga pikalt ei jaksa,” vastasid koerad kooris ja isegi ei hingeldanud. “Aga või sa loomuse vastu saad, kohe peab keppima ja haukuma, kui selleks võimalus on.”
“Nojah, koerte värk,” pomisesin ja otsisin käsipuust tuge. Peaksin vist uuesti kõik persse saatma, äkki võetakse siiski provintsiooperi koori jämedat häält tegema. Hirnusin omaette pelga mõtte peale ja valasin endale pudelist vett näkku. Mis meile siis korda läheb? Kodune kasvatus ei lubanud mul teisi alt vedada, ei Robertit ega publikut. Hoolimata sellest, kui ükskõik nad mulle olid.
Tuttav rütmiline rallitamine kostis juba üsna lähedalt. Astusin lavale ja ajasin käed püsti. Jeehh! Karjumine jõudis minuni mitte kõrvade, vaid naha kaudu. Kõndisin nagu tummfilmis, kus näen lainetavat publikut ja tajun nende karjumist, kuid häält ei kosta. Rex saagis kahe jala vahel oma bassi ja tümps liigutas lavaesist muru.
Statiiv seisis vaid mõne tolli kaugusel lava servast. Haarasin mikrist ning hõikasin sellesse midagi. Kõigil paistis olevat hea meel. Laulsin, kargasin, liikusin, hullusin. Publik koos minuga. Väsisin. Kas tuleb see tunne, et faking lahe raisk, ma olen hullult kõva? No persse, ei tulnud.
Kui oli jäänud veel üks lugu, tõstsin kaks kätt ja näo taeva poole ning kisendasin täiest kõrist mikrisse: “Jumala eest, türa, olgu see nüüd viimane lugu! Jesus fucking Christ, lõppeks ometi!”
Samal hetkel taevas müristas ja lõi esimese välgu. Mööda! Ja jälle mööda! Ja jälle! Mõned rahva hulgast avasid vihmavarju. Te tulete vihmavarjuga rokkima! Mis teil viga on?!
Viimaks välk tabas. Küll mitte mind, aga otse lava kõrval seisvat puud, mis langes lavale, purustades trummid. Üks taldrik lendas saadud hoobist vastu kitarri, lõigates läbi keeled, mis lõid valusalt vastu Felixi jalga, kes astus kolm sammu tagasi ja tõukas ümber võimendi. See kukkus omakorda põrandale ja vajutas järsult lavalaua otsale, mille teine ots tõusis põrandast nagu deus ex machina ja lõikas mulle valusalt kõrri, mille peale ma kukkusin ja mu puusaliiges nihkus paigast.
Enam ma kõva häälega ei ropenda, häälepaelad said parandamatult viga. Välguvideo liikus läbi kõigi