407 karaati. Egert Anslan
luba. Autosignaalidest välja tegemata pööras Kuraator Artisti suunas ning osutas näpuga küljeaknast paistvale hoonele. „Siin su Briti Muuseum ongi. Sissekäik on sealsamas sammaste taga,” sõnas ta ning andis Artistile korraliku matsu vastu õlga. „Õnn kaasa!”
„Homme näeme!” Artist ronis autost välja ja saatis hindava pilgu muuseumi suunas. Platsil sagis palju väljapeetud härrasmehi ja hoolitsetud daame. Rahvast oli seal muidugi igasugust, aga Artisti silm otsis nende hulgast juba egiptusehuvilisi. Õnneks oli keegi ettenägelik organisaator paigaldanud sissepääsu juurde Egiptuse näitusele juhatava sildi ja Artistil õige suuna leidmisega probleeme ei tekkinud.
Nagu kohale jõudes selgus, polnudki tegu päris saaliga, vaid hoopis millegi aatriumitaolisega. Peamiselt Egiptuse vaaraode hauakambritest väljakaevatud esemetest koosnev ekspositsioon oli paigutatud seinte äärde. Vaatajaskond sumises samal ajal ruumi keskosas. Artist võttis kerge peanoogutusega vastu teenindaja pakutud šampanjaklaasi ning asus ümbrust inspekteerima.
Paljud kohaletulnud näisid üksteist tundvat. Nad olid kogunenud väikestesse gruppidesse, vestlesid elavalt ega ilmutanud eksponaatide vastu suuremat huvi. Ühes niisuguses seltskonnas märkas Artist Feliksit, kes parasjagu oma kaaslastele midagi käte abil selgitas. Artist jalutas temast lähedalt mööda ja veendus, et Feliksi pilk registreeris ta kohaloleku. Mõnusa ootusärevusega läks Artist lähedalseisvat kullast maski vaatama. Näitus paistis päris põnev olevat.
Minutipärast jalutas Feliks nagu muuseas ta kõrvale ja sosistas: „Isadora on kivist lõvi juures, mustas kostüümis.”
Artist ei tahtnud üle õla vaadata ning liikus järgmise eksponaadi juurde. „Selge,” teatas ta, kui oli lesele pilgu heitnud. „Ja kellele sa mind tutvustad?”
„Robert Clark, Šoti oksjonipidaja ja joodik, aga muidu pull tegelane. Ta on üliagar suhtleja, leiad temaga kindlasti hea klapi.” Feliks heitis äreva pilgu eemal lobisevatele kunstihuvilistele. „Näed seal, kus ma enne seisin, see lühike täidlasem mees.”
Artist vaatas Feliksi näidatud suunas. Täidlane oli hästi öeldud, oksjonipidaja näis oma lihakoorma all lausa ägisevat. Aga lõbus sell paistis ta olevat igatahes. Naerdes ja elavalt žestikuleerides tegi ta parasjagu mööduvale ettekandjale rõhutatult sügava kummarduse.
Vahepeal oli keegi tähtsa väljanägemisega härra hakanud kõnet pidama. Sumin saalis vaibus ning inimesed pöördusid rääkija poole.
„See on Egiptuse suursaadik Londonis, Hamadi Kazeme Minkabh,” sosistas Feliks. „Ma lähen tagasi ja kui kõne läbi saab, tõmban Roberti eemale. Kõnni siis meist mööda.”
Artist noogutas ja jäi saadiku juttu kuulama. Õnneks tundus, et mees polnud suurem asi kõnepidaja, sest peagi ta lõpetas, soovides kõigile häid antiigielamusi. Saate nii, et tolmab, lubas Artist mõttes ning hakkas Feliksi poole jalutama, kes oli tüseda šotlase seltskonnast eemale pukseerinud.
„Tervist!” Artist kummardas viisakalt.
„Oo, tere!” Feliksi näos säras pingutatud rõõmugrimass. „Rob, luba ma tutvustan teid!” Ta pani šotlasele käe seljale ja pööras ta tulija suunas. „Robert, Ruslan,” teatas ta, märgates rõõmuga, et šotlane tõstis esimesena terekäe, ilma, et Artist oleks selleks omalt poolt märku andnud.
„Rääkisime just muumiatest,” teatas Feliks saabujale, „ja Robil tekkis küsimus, kas poleks mõistlik David Beckhami mumifitseerida. Palliplatsil polevat temast enam kasu.”
„Aga vaatamiseks sobib veel küll,” täiendas šotlane nimetissõrme tõstes. Ta punetav nägu pakatas rahulolust.
„Miks ka mitte,” lülitus Artist jutuajamisse. „Tema võiks siis Egiptuse koondise väravavahiks panna.”
Oksjonipidaja rõkkav naer andis Feliksile märku, et kontakt on loodud ja edasi saavad mehed juba ise hakkama.
„Rob, te rääkige siin omavahel, ma tulen kohe tagasi,” sõnas ta. „Märkasin üht inimest, keda pean tingimata tervitama.”
„Äähh,” Robert lõi minnalaskvalt käega, mis näitas, et tema arvates tehku, mida tahab.
Uus mees, Ruslik või mis ta nimi oligi, paistis igati tipp-topp poiss olevat. Feliks heitis pilgu ümberringi ja lahkus otse väljapääsu suunas. Ta ei mõelnudki näitusele kauemaks jääda. Ettekääne, et ta peab kedagi tervitama ja tuleb kohe tagasi, oli mõeldud vaid selleks, et Robert natuke aega Artisti seltskonnas püsiks.
„Kuid võtkem ometi veini,” tegi šotlase värske tuttav ettepaneku ja viipas eemalt kandikuga lähenevale teenindajale.
„Oh, muidugi! See šampanja on üks sakste lurr,” nõustus oksjonipidaja oma tühja pokaali vaadates.
Veini juues ja jalgpallist rääkides hakkasid nad saalis ringi jalutama. Artisti silm oli Isadora juba rahva seast üles leidnud ning nüüd oli vaja teha jõupingutusi, et šotlane oma raske kehaga soovitud suunas liiguks. Kõik sobis. Nad kõndisid otse lesele vastu.
Kui neid lahutas Isadorast vaid paar meetrit, teatas Artist veidi kurvalt: „Ma olen Londonis uus, ei tunne siin näitusel kedagi…”
„Noh, mis sa jamad, kohe teeme tuttavaks,” müristas šotlane heaperemehelikult, kui lesk juba tervituseks tema poole nõksatas.
„Tere, Rob!”
„Tere, Isadora! Näe, saage tuttavaks, mul siin üks sõbramees kah, Russ…”
„Ruslan,” ruttas Artist vahele. „Väga meeldiv.”
„Minul ka,” teatas lesk ja Artisti süda võpatas. Naise pilk oli seda öeldes siiras, mitte pealiskaudne nagu suurlinnainimesel, kel suhtlemisest villand.
„Kuidas sul läinud on?” uuris oksjonipidaja ja pani käe lesele ümber piha. „Aga ära hakka mulle seda inglaste „I’m fine” juttu ajama. Räägi, kuidas tegelikult läheb.”
„Eh, Robike, säästan sind hirmu- ja õudusjuttude kuulamisest!” Isadora paljastas naerdes valge hammaste rea. „I’m fine” tuleb elust enesest, see on inglaste kaitserefleks, et ei peaks rääkima, mis tegelikult toimub.”
„Aga sina pole meil ju sellest kuninglikust soost,” sõnas šotlane lesele külje alla tüürides, „vaid JUMALIKUST!”
„Eh, meelitaja, paned mind teiste ees piinlikust tundma,” naeris Isadora jälle.
„Tuleb välja, et meil on siin täna palju jumalikust soost inimesi koos,” viipas Artist paarile läheduses seisvale kullast vaaraomaskile.
„Kas olete jõudnud juba nende kõigiga tutvuda?” küsis lesk pead kelmikalt viltu kallutades.
„Teate, nad on juba nii vanad, et neid tunneb kogu maailm juba tutvumatagi.”
„Kas tõesti? Ja mis võiks sellisel juhul olla näiteks tema nimi?” Isadora osutas näpuga eemalseisvale maskile, mille ees Artist oli ennist Feliksiga seisnud.
„Lubage…” Artist vaatas osutatud suunas ja tegi nagu mõtleks. „Ma arvan, et tegu on Thutmosis Kolmandaga. Kaheksateistkümnenda dünastia kuues vaarao.”
„Oo, ma imetlen tarku inimesi,” teatas lesk ja vaatas enda ees seisvat meest uue pilguga. Hetk hiljem välkus miski ta silmis ning ta pööras end Roberti poole: „Eh, kavalpead! Käisite kindlasti seda juba enne vaatamas.”
Šotlane ajas end puhevile. „Muidugi mitte! Ausõna pole käinud. Tiirlesime ainult veinikandiku ümber.”
„Kuid siis võiksime veidi ringi vaadata,” sõnas Isadora ja osutas näpuga grupile, mille ees seisev mees rääkis seinale kinnitatud papüüruserulli ajaloost. „Näete, Egiptuse muinsuskaitse juht tutvustab väljapandud esemeid. Lähme kuulame.”
Kui nad olid endale rahva seas kohad leidnud ja mõnda aega seisnud, märkas Artist, et oksjonipidaja on salaja minema hiilinud. Ilmselt sai tal egiptlase kohutavast aktsendist villand ja ta läks ettekandjaid piirama. Aga muinsuskaitsja muudkui rääkis ja rääkis.
„…Akhenatenit,