407 karaati. Egert Anslan
verd ja soolane vesi teeb hirmsasti valu.” Ta pani silmad kinni ja õhkas tehtud teatraalsusega: „Aga see ei loe midagi, sest ma leidsin pärli…”
Artist ei öelnud sõnagi, et tüdruku ilusat hetke mitte ära rikkuda ning kasutas võimalust ja libistas pilguga üle saali. Kas Isadora on veel siin? Nähku siis pealegi. Võimatu oli siit praegu lahkuda. „Mõtle, kui ilus oleks praegu sinu jutu peale taskust üks pärl võtta ja see sulle kinkida,” ütles ta, kui tüdruk silmad avas.
„Sa ei saa seda ju teha. Sa oled ju ISE see pärl,” naeris Ksenja.
Artist oleks tahtnud röökida. Ta tahtis neiut vallutada, olla atraktiivne ja teravmeelne. Ta oleks tahtnud Ksenja ümber keerelda, juhtida vestlust ja särada aga… see pagana tüdruk hoidis kogu aeg ise ohje. Niisugune olukord oli enneolematu. Kas Ksenja oli temast targem? Sõnaosavam? Esimest korda elus tundis Artist, et on kohanud endaga võrdset. Võib-olla… ta ei tahtnud seda endale tunnistada, …isegi paremat? Ta tundis, et PEAB ohjad haarama, muidu ei saa ta enam ise ka aru, kes siin kellega tutvumas on, kas tema Ksenjaga või Ksenja temaga. Nad olid eneselegi märkamatult aatriumile ringi peale teinud, mööda baarist, eksponaatidest ja inimestest, keda ei paistnud nende jaoks seal eksisteerivatki. Jah, parem minna varem, kui lõpp läilaks lasta, otsustas Artist. „Jalutaks välja,” pani ta ette. „Õues on suvi.”
„Lähme, jah,” nõustus Ksenja, „muidu muutume siin konditsioneeritud õhu käes muumiateks.”
„Ma vaatan jah, et su huuled tõmbuvad juba siniseks.”
„Eh sind, see pole õhust, vaid julgete inimeste joogist.”
Kõige peale on sul vastus varnast võtta, mõtles Artist ja juhatas Ksenja aatriumist välja.
Muuseumi koridorides liikus endiselt palju inimesi. Ajaloohuviliste vahel endale teed rajades jõudsid nad sõnakestki vahetamata välisukseni. Kuidagi äkki oli nende kohtumine toimunud ja imekspandav oli sealjuures, et kumbki ei pidanud seda juhuslikuks. Miski mõjus neile teineteise juures aheldavalt. See oli nagu äratundmine, enesepeegeldus või taaskohtumine vana tuttavaga, kellega sul on nähtamatu side.
Muuseumi massiivsete uksevõlvideni jõudes võttis Ksenja Artisti käest kinni ja seisatas. Neiu pilk oli tõsine, isegi veidi murelik.
„Ütle, kas sa oled näitleja?” küsis ta.
Artist võpatas. „Kust sa seda võtad?”
Tüdruk ei vastanud. Ta vaatas Artisti, otsekui püüdes tema silmist midagi välja lugeda. „Ma märkasin meis teatud sarnasust,” lausus ta viimaks.
See EI SAANUD tõsi olla. Artisti pea oli jälle tühi. Kas keegi tahab öelda, et ta sai siin, Londonis, Briti Muuseumis, oma nais-minaga kokku?
„Sa oled ka näitleja?” tuli tal üle huulte.
„Mh-mhh,” tegi tüdruk. Ta tõusvad suunurgad tekitasid põskedesse pisikesed lohud.
Sel hetkel voogas Artisti hinge enneolematu soojus. Ksenja naeratusest õhkus midagi nii armsat ja omast, et ta oleks tahtnud neiu oma embusesse kahmata ja teda mitte kunagi lahti lasta. Ta otsis sõnu, mida öelda, kuid kõik mis talle pähe tuli, tundus hetke arvestades rumal ja kohatu. Samal ajal kui ta oma mõtetes sobras, torkas talle pähe üks rumal idee. Artist üritas seda kohe peast visata, kuid jonnakas mõte tuli tagasi nagu bumerang ja lajatas talle obaduse. Äkki oli tüdruk mõni Moskva varumees, kes teda salaja kontrollima saadeti?! Suutmata midagi mõistlikku öelda, pööras ta olukorra naljaks: „Ja keda sa siis praegu mängid, mu näitleja? Või oled puhkusel?”
„Sa mõtled, keda ma täna õhtul mängin?”
„Nojah.”
„Ei mängi ma kedagi. Huvitav, et sa seda küsid.” Ksenja kallutas pea viltu ja vaatas Artistile otsa. „Kas siis sina mängid praegu kedagi?”
„No kuule…”
„Muidugi ei mängi sa kedagi. Sa OLEDKI James Bond, oma loomult juba.”
See oli õige ja vale korraga. Artist tahtis ebamugava jutu ära lõpetada, et ta ei peaks tüdrukule liiga palju valetama.
„Jah, mul on kingatalla sisse tuumapomm peidetud,” ütles ta naerma hakates. „Lähme õue, muidu jääb meile muuseumi kopitanud lõhn külge. Vaata, kui ilus õhtu on.”
Nad seisatasid hoone massiivsete sammaste vahel ja jäid vaatama muuseumiesist platsi, mis kihas inimestest. Kumbki ei soovinud veel nende hulka kaduda.
„Kuule, näitleja…” Artist kummardus Ksenja poole, teadmata isegi täpselt, mida ta öelda tahab. Nii hea oli lihtsalt neiust õhkuva nõiduse kütkes olla.
„Mmh?” Tüdruk kissitas silmi ja ajas pea kuidagi äraootavalt kuklasse. Sel hetkel võttis tuulepuhang ta juuksed oma embusesse ja sasis neid korralikult. „Oih! Oota.” Ksenja hakkas ridikülis sobrama. „Tuul tahab mind ära puhuda,” teatas ta juukseklambrit pähe kinnitades.
„Sammaste vahel on tuuletõmme, lähme natuke eemale.”
Nad jalutasid üle muuseumiesise platsi ja peatusid vägevate raudväravate juures. Nende taga algas tänav. Seistes nagu teismelised, vaatasid nad üksteisele otsa, oskamata kumbki midagi öelda. Mõlemad tundsid, et näitusel oli kõik kuidagi äkki toimunud, nagu filmis. Nüüd olid nad välja reaalsesse ellu astunud ja seisid rahva seas.
„Oostke mütse, oostke mütse,” vehkis üks suveniirimüüja möödujatele. „Müütsid kolm naela, müütsid kolm naela!” Vaba käega raputas ta pirakat kella, mis tublisti üle liiklusmüra kõlas.
„Tead, mis mul kotis on?” küsis Ksenja, kui müüja oli kõrvulukustava kellahelistamise lõpetanud.
„Muidugi tean.”
Tüdruk tegi suured silmad. „Noh, ütle.”
„Sul on seal igasugu väikesed, tähtsad naisteasjad ja…” Artist tasandas häält, „veel mingi salaasi…”
„Muidu ma poleks nii küsinudki, on ju?”
„Mis imevigur sul seal on siis? Pisike Browning?”
„Bäng-bäng! Kas ma näen nii bonditüdruku moodi välja, et peaksin relva kandma? Või on sulle ihukaitsjat vaja?” Ksenja taipas. „Haa! Muidugi, püstolit läheb tarvis, et sinust naisi eemale peletada!”
„Mulle pole relva vaja, ma olen ise üks paras peletis. Urisen korraks koera moodi ja kõik jooksevad laiali.”
„Ja-jaa, seda ma usun. Konti mul sulle pakkuda ei ole, aga see-eest on NEED.” Tüdruk tõmbas käekotist välja kaks teatripiletit. „Muide, maskidest rääkides, kas sa „Ooperifantoomi” oled näinud? Otsisingi parasjagu kaaslaseks mõnda inimest, keda ma juba eelmises elus tundnud oleks.”
„Urr!” tegi Artist. „Ma tunnen, et olin eelmises elus su koer.” Ksenja naeruturtsatuse peale lisas ta: „Sa olid väga hea peremees, kuidas võiksingi sind unustada.”
„Ülehomme õhtul kell kuus. Tuled?”
„Muidugi tulen, kui sa kutsud. Aga… kas sinna ilma suukorvita sisse lastakse?”
„Hoia endal inimese mask igaks juhuks ees, vähemalt piletikontrollis. On sul see olemas ikka?”
„Vedeles tolmunult kapi taga, enne kui sa ta välja tirisid.”
Ksenja andis Artistile ülehomseni aega oma inimesemask läikima lüüa. Teatripileteid tagasi kotti pistes sattus ta pilk arstirohtudele, mis tuletas talle meelde, et oli lubanud õhtul haige sõbranna juurest läbi käia. Ei saa öelda, et Ruslaniga kohtumine oleks Ksenjat pannud kuhugi mujale kiirustama, eriti kui arvestada, et temagi väike süda tuksus noormehe läheduses hoopis teises rütmis kui tavaliselt. Kuid midagi polnud parata. Artist sundis teda kiirustama, hoolimata kurku tõusnud pakitsusest, mis neelamise raskeks tegi. Nad jäid lahkudes üksteise embusesse veidi kauemaks, kui nende põgus tutvus oleks lubanud eeldada.
Viimaks rebis Ksenja end Artistist ohkega lahti ja tõstis käe, et peatada möödasõitev takso. Artistil ei jäänud üle muud,