Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus. Enn Vetemaa
koloniseeriti. Kes seda ei teaks. Mingid formaalsed valimised küll peeti, kuna lääneriigid seda nõudsid. Kuid siin, suure auditooriumi ees ei saa ometi seda tõika kuulutada.
Ent Naan on leidlik. Ta vastab esmalt küllaltki järsult: „Ei!”, kutsudes sellega publikus esile pahameelekahina, kuid samas jätkab ta: „Ses mõttes ei, et Eestimaad on koloniseeritud juba enne neljakümnendat kümneid kordi ja väga ammu. Taanlased, sakslased, rootslased, ah, teate isegi. Aga umbes kakssada inimpõlve tagasi – professor Ariste arvamus – koloniseerisime need äsja jääst vabanenud alad meie ise ning võib arvata, et mingil määral ka idagootid, kuigi nemad osa meiegi esiisadest absorbeerisid, ent siis taandusid, jättes eesti keelde rea riiklusmõistega seotud sõnatüvesid. Võime muidugi neist haihtunuist rääkida kui ühest oma komponentrahvast, kuid mõelgem nagu poola satiirik Stanislaw Jerzy Lec, kes on küsinud: „Kas inimsööjal on ikka õigus esineda ärasöödute nimel?””
Saalis naerdakse päris südamest…
„Olgu idagootidega, kuis oli, kes seda enam teab, ent, kullakesed, kui keegi räägib eestlaste amööblikust endassesulgumise soovist – „ei meie taha midagi, jäetagu vaid meid endid rahule…” –,siis ärgu neid jutumehi usutagu, sest eks koloniseerinud meie ise ju,” ta teeb mõnusa pausi ja lõpetab, „Soomemaa! Paras kena lahmakas, eks?!”
Saali läbistab nagu tuulehoog. Too fakt mõjub imelikul kombel otsekui toniseeriv süst, ja Naan jätkab: „On täiesti selge, et soomlased pole arenenud otse neandertallastest või kromanjoonlastest – neid meenutavaid skelette pole sealt leitud. Pole kunagi sündinud kedagi à la Hiina Inimene, kes ise eellastest välja kasvas, oma keele lõi ja seda endaga mujale kaasa viis. Eesti keele uuringud näitavad, et soome keel on vastuvaidlematult eesti keelest välja arenenud. Antropoloogidel ja rassiuurijail on jälle omad tõestused. Nii et meie need esiisad, kes pakast ei kartnud ja taanduvale jääle järele liikusid, on ehtsad kolonisaatorid…”
Naan laseb pilgul üle saali libiseda ja nendib: „Mhmm… ma ei näegi teie nägudel kurbust ega häbi…Paistab, et igal kepil on kaks otsa…” muigab akadeemik. „Tuleb välja, et alistatu ei tahagi olla vaba mees, vaid pigem eelistaks ise alistaja olla…”
See teravmeelne jutukeerutus pälvib aplausi, jah hoolimata sellest, et eks vastuses ole tunda vastaja põiklevust… Kuid, taevas appi! – ka selle põiklemise, ja pealegi väga osava põhjustest saab arukas rahvas aru.
Saalis tõuseb uus küsijakäsi. Kolmekümnendate aastate alguse riietumisstiili esindav intelligentse olemisega vanem proua küsib, kas ta tohib esitada ka oma küsimuse.
Loomulikult võib ta seda teha.
„Lugupeetud härra Naan.” (Päris meeldiv oli seda ammu pruugist kadunud, õigemini kaotatud sõna „härra” kuulda; ja, muide, kas on Naani enne elus üldse härratatudki?) „Te rääkisite meile väga huvitavalt bürokraatidest ja oma ettekande algul mainisite, et ida ja lääne bürokraatidel olevat vaks vahet. Lääne omad ei tohtivat asjade käiku kuigivõrd segada ega aeglustada.”
Naan tunnistab, et rahamehed seda hea meelega muidugi ei näe ja kui vaja, leiavad uued, vähem tüütud bürokraadid.
Proua noogutab heakskiitvalt. Nüüd järgneb aga küsimuse olulisem osa. Tahetakse teada, kuhu Naan kui ajaloolane ja poliitik tõmbaks ida ja lääne vahelise piiri. Kas pole just Eesti piir olnud väga pikka aega – keskajalgi juba – selgeks lahutusjooneks kahe erineva elustiili vahel. Sealpool Peipsit on teine usk, teised kombed, isegi viina juuakse teistmoodi… Proua meelest algab just seal, teispool Peipsit, Aasia… Ärgu tema küsimusest valesti aru saadagu, sest igal on õigus oma kommetele ja elulaadile. Tema peab ka asiaate lugupidamisväärseiks. Ta ei tahtvat neid solvata – nemad kah ju inimesed…
Eriti just viimane märkus näib akadeemikut pahandavat.
„See on teist armas, kulla proua, et te neidki inimesteks peate… Aga maakera on ümmargune ja kõik seepärast suhteline. Kus on jalgpalli algus ja ots? Jaapanlaste silmis olen mina, Vladivostoki lähedal sündinud mees, kindla peale läänlane. Meie Läänemeri on sakslastele seevastu Ostsee ehk Idameri. Ei saa keelata sedagi, kui keegi usub, et kõige kindlamaks piiriks või veelahkmealaks ida ja lääne vahel on potisiniseks värvitud plankaed Komarovka külas…”
Proua väidab seepeale solvunult, et tema küsimus olnud tõsine. Tema ei lõmpsivat.
Naan kinnitab enda kohta sama. Seepärast ei veena teda ei Peipsi järv ega Narva jõgi kui mingid tinglikud piirid. Ühestainsast pilgust algkooli geograafiaõpiku kaardile peaks piisama, et teada saada: Eestimaa on väike osake suurest Vene tasandikust… Kokkuleppeliselt peetakse Euroopa ja Aasia piiriks teatavasti aga Uurali mägesid.
Proua seisab viivu nõutult ridade vahel, siis aga sammub püstipäi saalist välja. Nüüd annab Joel Naanile märku, et aeg on siiski lõpukorral. Akadeemik võtab selle teadmiseks ja lubab täna vastamata jäävatele küsimustele, ja neid pole vähe, kirjalikult vastata. Kohe, kui aeg lubab. Siinsamas saalis algavat kohe näidendi proov, nii et neil tuleb lahkuda.
Ta annab auditooriumile teada oma telefoninumbri ja lubab endale helistada, kuigi teda väga kerge kätte saada polevat.
Nüüd tuleb Naanil veel viisakalt Tõnu lõpulaul ära kuulata. Ta teebki seda, ent kõrvalruumist ukse vahelt, kuna on ju tubakasõltlane. Ning eks ole juba kaks tundi järjest puldis oldud. (Siiski hoolitseb ta muusikat kuulates, et ta ikka ise ka saali paistaks.)
Akadeemik saadetakse ära sooja aplausiga.
Ines on loengut kulisside tagant kuulanud ning sirutab Naanile nelgibuketi, vaadates Gustavit varjamata imetlusega (mida naljalt ei juhtu) ja tunnistab ta julgeks meheks.
„Julgeks?” imestab Naan. „Keda ma kartma peaksin?”
Nendega liituv Tõnu koputab mõistaandvalt kitarrikastile…
„Koputajaid?! Kas te tõesti arvate, et minu seisukohad annavad informaatoritele võimaluse kannuseid teenida? Ma kuulutan oma vaateid kõikjal mujalgi. Olen seda ju teiegi juures teinud. Küll räägivad informaatorid kindlapeale oma pealikutele saalis valitsenud meeleolust. Ja mis sellest? Eks meeleolusid ole lõpuks riigil ju vajagi teada.”
Teema lõpetab Naan väites, et tänasel päeval, mitte nagu neljakümnendail- viiekümnendail, töötab halva kuulsusega Pagari tänavas hulk võimekaid matemaatikuid ja statistikaspetse, keda poliitika ei huvitagi; nad püüavad ühiskonnaelus toimuvat matemaatiliste meetodite kaudu kirjeldada. Nii et kõiki selle sandi kuulsusega paigas töötajaid jäägitult hukka mõista ei tasuks… Ah jaa – neil oli tõesti sellest kord juba Tõnuga juttu…
Nüüd saabub aga kontoriruumidest Joel, teatades, et akadeemikule helistas keegi naine, võimalik et Naani enda abikaasa, ja nõudis teda telefonile. Naan soovitab – ju ütleb helistaja isiku kohta midagi ta intuitsioon – Joelil, kui kõne kordub, öelda,et…
„Ütlesingi talle igaks juhuks, et olete kinni – lausa kõnepuldis.”
„Ole tänatud.”
„Lubasin aga, mis vaja, edasi öelda.”
„Ja kas oli midagi olulist?”
„Mina pole otsustaja. Aga igatahes on mul terve suur lehekülg telefonijuttu kirja pandud. Kas loen ehk ise siinsamas ette? Mul on kehv käekiri – teie sellest jagu ei saa, ja ega ma vene keelt kah eriti hästi oska.”
Lastagu tulla.
„Kõigepealt pahandatakse teiega ägedasti.”
„Ja miks siis?”
„Too naine…see tähendab teie kaasa… on telefonitsi teada saanud… vist Teaduste Akadeemia varustusosakonnast, et mingi Gagra kanti ehitatava suvila jaoks on meie rahvamajandusnõukogu eraldanud igasugu materjale.”
Joel loeb veerimisi:
„Krovelnoje železo – 10 listov;
Svellera 7-metrovõje – 10 štuk;
Tsement – 8 tonn;
Ka… na… lizatsjon…nõje trubõ, dlinoi 2 metra