Asja. Ivan Sergeevich Turgenev
p>ASJA
«Olin siis umbes kahekümne viie aastane,» alustas N. N., «lugu ammu möödunud aegadest, nagu näete. Sain just tuule tiibadesse ja sõitsin välismaale – mitte selleks, et «oma kasvatust lõpetada», nagu tol ajal öeldi, vaid lihtsalt tuli tahtmine maailma vaadata. Ma olin terve, noor, lõbus, raha oli mul küllalt, muresid ei olnud veel tekkida jõudnud: elasin ilma tagasi vaatamata; tegin, mis tahtsin – ühesönaga, õitsesin. Mul ei tulnud siis pähegi, et inimene pole taim ja et ta kaua õitseda ei tohi. Noor inimene sööb kullatud präänikuid ja mõtleb, et see ongi meie igapäevane leib; aga tuleb aeg ja hakkad leibagi paluma. Kuid säärastel arutlustel pole mõtet.
Ma reisisin ilma igasuguse eesmärgita, ilma kavata; peatusin kõikjal, kus mulle meeldis, ja liikusin kohe edasi, kui tundsin soovi näha uusi nägusid – just nägusid. Mind huvitasid ainult inimesed; vihkasin tähelepanuväärseid mälestusmärke, haruldasi kogusid; paljas võõrastejuhi nägemine tekitas minus igavuse- ja vihatunde; Dresdeni Grüne Gewölbe’s pidin peaaegu hulluks minema. Loodus mõjus minusse väga, kuid ma ei armastanud niinimetatud looduskaunidusi, ebatavalisi mägesid, kaljusid, koskesid; ma ei sallinud, et loodus mulle peale tükkis, mind segas. Näod seevastu, elavad inimnäod – inimeste jutud, nende liigutused, naer – ilma selleta ei saanud ma läbi. Suure hulga seas oli mul alati eriti kerge ja meeldiv; mul oli lõbus minna, kuhu teised läksid, karjuda, kui teised karjusid; ühtlasi armastasin ma vaadata, kuidas need teised karjuvad. Mind lõbustas inimeste vaatlemine… ma ei vaadelnudki neid – ma silmitsesin neid mingi rõõmsa ja küllastamatu uudishimuga. Kuid ma kaldun jälle kõrvale.
Niisiis: paarkümmend aastat tagasi elasin väikeses Saksa linnakeses, nimega S., Reini vasakul kaldal. Otsisin üksindust: äsja oli mind südamesse tabanud üks noor lesk, kellega ma tervisvetel tutvusin. Ta oli väga ilus ja tark, edvistas kõikidega – ka minu, patusega, – ergutaski mind esialgu, kuid solvas siis julmalt, tuues mind ohvriks punapõselisele baieri leitnandile. Pean tunnistama, et mu südame haav ei olnud väga sügav; ent ma pidasin oma kohuseks anduda mõneks ajaks kurbusele ja üksindusele – mis kõik noorele inimesele pähe ei tule! – ning asusin S. linnakesse.
See linnake meeldis mulle oma asukohaga kahe kõrge künka jalamil, oma igerikkude müüride ja tornidega, põliste pärnadega, järsu sillaga üle kirkaveelise jõekese, mis Reini suubus ja peamiselt oma hea veiniga. Kitsastel tänavatel jalutasid õhtuti, kohe pärast päikeseloojakut (oli juunikuu) kenakesed heledajuukselised saksa neiud ja laususid välismaalast kohates meeldiva häälega: «Guten Abend!», ning mõned neist ei läinud ära isegi siis, kui vanade majade teravate katuste tagant tõusis kuu ja tänavasillutise peened kivid ta liikumatuis kiirtes selgesti nähtavale tulid. Armastasin siis linnas ringi luusida; kuu näis teda puhtast taevast ainiti vaatavat, linn tajus seda pilku ja seisis ärksalt ning rahulikult, üleni kastetud kuu valgusse – sellesse muretusse ja ühtlasi hinge tasa erutavasse valgusse. Kõrget gooti kellatornil helkis kahvatukuldne kukk; samasugusest kullast virvendasid nirekesed jõe tumedalt läikival pinnal; peenikesed küünlad (sakslane on kokkuhoidlik!) põlesid malbelt kitsastel akendel kiltkivikatuste all; viinamarjaväädid pistsid oma keerdutõmbunud köitraod kivitarade vahelt salapäraselt välja, miski vilksatas kolmnurksel väljakui asuva vanaaegse kaevu lähedal varjus; äkki kostis öövahi unine vile, heasüdamlik koer urises poolvaljusti, õhk aga nagu paitas nägu ja pärnad lõhnasid nii magusasti, et rind tahtmatult üha sügavamalt hingas ning sõna «Gretchen» – pooleldi hüüatus, pooleldi küsimus – lausa iseenesest huultele kippus.
S. linnake asetseb kahe versta kaugusel Reinist. Ma käisin majesteetlikku jõge sageli vaatamas ja istusin pikki tunde kivipingil üksiku hiiglasuure jalaka all, mõninga ponnistusega unistades kurikavalast lesest. Väike madonnakuju peaaegu lapseliku näoga ja mõõkadest läbipuuritud punase südamega rinnal vaatas kurvalt jalakaokste vahelt välja. Vastaskaldal asetses L. linnake – natuke suurem sellest, millesse olin asunud elama mina. Ühel õhtul istusin oma armastatud pingil ja vaatasin küll jõge, küll taevast, küll viinamägesid. Minu ees ronisid mõned valgejuukselised poisikesed mööda kaldale veetud paadi külgi; paat lebas kummuli, tõrvatud vats ülespoole. Jõelaevad liikusid tasa oma nõrgalt paisutatud purjedega; rohekaid laineid libises mööda, õige natuke kummudes ja kähardudes. Äkki kandus minuni muusikahelisid, ma jäin kuulatama. L. linnas mängiti valssi, kontrabass põrises hooti, viiul laulis ebaselgelt, flööt vilistas reipalt.
«Mis see on?» küsisin ma ligi astunud plüüsvestiga vanamehelt; jalas olid tal sinised sukad ja pannalkingad.
«Üliõpilased,» vastas ta mulle, oma piibulipsi ühest suunurgast teise lükates, «sõitsid B-st kommersile.»
«Vaatan õige seda kommerssi,» mõtlesin ma. «Seda enam, et ma L-s pole käinud.» Otsisin ülevedaja ning sõitsin teisele kaldale.
Võib-olla ei tea igaüks, mis on kommerss. See on erilist liiki pidulik koosviibimine, kuhu kogunevad ühe maavennaskonna (Landsmannschaft) üliõpilased. Peaaegu kõik kommersist osavõtjad kannavad vanast ajast kehtivat saksa üliõpilaste riietust: nöörkuube, suuri saapaid ja väikest, teatavais värvides äärisega mütsikest. Üliõpilased kogunevad seeniori, s. t. vanema juhtimisel harilikult lõunasöögile ja pidutsevad siis hommikuni, joovad, laulavad laule – Landesvater, Gaudeamus – suitsetavad, sõimavad filistreid; mõnikord palkavad nad orkestri.
Seesugust kommerssi peeti ka L. linnas, «Päikese» silti kandva väikese võõrastemaja ees, tänava-äärses aias. Võõrastemaja enda ja aia kohal lehvisid lipud; üliõpilased istusid pöetud pärnade all laudade ääres; ühe laua all lamas tohutu suur buldog; natuke eemal, luuderohulehtlas, olid muusikandid; nad mängisid usinasti, ennast alatasa õllega kinnitades. Tänavale, aia madala tara taha, oli kogunenud üsna palju rahvast: linnakese head kodanikud ei tahtnud mööda lasta võimalust sissesõitnud külalisi vahtida… Minagi segunesin vaatajate hulka. Mulle pakkus lõbu üliõpilaste nägusid silmitseda; nende kaelustamised, hüüatused, noorte inimeste süütu edvistamine, põlevad pilgud, põhjuseta naer – parim naer maailmas – kogu see noore, värske elu rõõmus keemine, see tung edasi (ükskõik kuhu, kui see aga edasi viiks), see heasüdamlik vabadus liigutas ja sütitas mind. «Kas mitte nende juurde minna?» küsisin ma endalt…
«Asja, kas sulle jätkub?» sõnas minu taga äkki mehehääl vene keeles.
«Ootame veel,» vastas teine, naisele kuuluv hääl samas keeles.
Ma pöördusin ruttu ümber… Minu pilk langes ilusale noormehele, kel oli nokkmüts peas ja lai kuub seljas; käevangus hoidis ta lühikest kasvu neiut; õlgkübar varjas kogu ülaosa neiu näost.
«Te olete venelased?» libises tahtmatult üle mu huulte. Noormees naeratas ja sõnas:
«Jah, me oleme venelased.»
«Ei teadnud üldse oodatagi… niisuguses kolkas,» ütlesin ma.
«Ka meie poleks oodanud,» ütles noormees vahele. «Noh, seda parem. Lubage, et ma ennast esitlen: minu nimi on Gagin, see aga on minu…» ta takerdus hetkeks, «minu õde. Palun, kuidas on teie nimi?»
Ma nimetasin oma nime ja me saime jutu peale. Kuulsin, et Gagin, reisides oma lõbuks nagu minagi, oli nädala eest L. linnakesse sattunud ja siia peatuma jäänudki. Tõtt öelda ei sobitanud ma venelastega välismaal meelsasti tutvust. Tundsin nad juba eemalt ära nende kõnnakust, riiete lõikest ja peamiselt näoilmest. Endaga rahulolevat ja põlglikku, sageli käskivat ilmet asendas äkki ettevaatlikkus ja argus… Inimene muutus korraga väga valvsaks, silmad vilasid rahutult… «Issake, kas ma ei vassinud, kas minu üle ei naerda,» näis see ekslev pilk rääkivat… Möödus hetk, ja uuesti sai nägu tagasi oma majesteetlikkuse, mis ajuti vaheldus tuima hämmastusega. Jah, ma vältisin venelasi, kuid Gagin meeldis mulle kohe. On maailmas niisuguseid õnnelikke nägusid: kõigil on neid armas vaadata, nad nagu soojendavad või paitavad teid. Gaginil oli just niisugune nägu – armas, lahke, suurte pehmete silmade ja pehmete, kiharduvate juustega. Ta rääkis nii, et isegi tema nägu nägemata, ainult tema häälekõlast oli tunda, et ta naeratas.
Neiu, keda ta oma õeks oli nimetanud, tundus mulle esimesest pilgust peale välimuse poolest väga armas olevat. Midagi omapärast ja erilist oli ta tõmmukas ümmarguses väikese peene nina, peaaegu lapselike põsekeste ja mustade, kiirgavate silmadega näos. Kehaehitus oli tal graatsiline, kuid justkui mitte veel täiesti välja kujunenud. Ta ei sarnanenud sugugi oma vennaga.
«Kas tahate meie poole sisse astuda?» ütles mulle Gagin. «Oleme sakslasi vist küllalt vaadanud. Meie omad oleksid