Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa
inetu, sellise peale ju ei tõusekski, aga paksuke või prillidega või midagi taolist. See näitab, et tõenäoliselt pole ta poiste tähelepanuga just ära hellitatud.
Kuuendaks: soovitatav, et tüdruk oleks mõnevõrra purjus.
Seitsmendaks: hea, kui ta silmanähtavalt külmetaks.
Kaheksandaks: tegutse! Ilmu sobiva tüdruku juurde ja viska tagihõlm kaitsvalt üle tema külmetavate õlgade.
Üheksandaks: naerata.
Kümnendaks: ütle võlusõnad “Lähme minu telki. Mul on saia ja sulatatud juustu.”
Lihtne ja elegantne! Toimib alati!”
Kiibits kummardas oma ettekande lõpetuseks pead ning nautis silmanähtavalt Armunäljaste naeru. Lill naeris kaasa, tundes sisimas siiski kihvatust. Ah siis niisuguse loogika järgi tuligi Kiibits temaga tutvust sobitama?! Üksildane ja inetu – no aitäh, kallis sõber!
Lill muigab endamisi, meenutades Kiibitsa kepikäskude ettekannet. Huvitav, kas ta on vahepeal neid reegleid ka edasi arendanud. Lill vilksab üle õla tagasi vaadata ja itsitab, nähes Kiibitsat talle vargsi rusikat näitamas.
Kiibitsa järjekordne jahisaak – oot, kas see ei ole mitte seesama kontorihiireke, kes paari päeva eest mulle paki taskurätte viskas, jahmub Lill – laseb end leplikult telklaagri poole tüürida, poisi tagi püünisvõrguna ümber mähitud.
Lill tunneb ühtäkki, et on väsinud ja kurb. Jälle läheb ta oma telgi poole ihuüksinda! Kuhu küll kadus see armas poiss, kellega koos nad üle-eelmise kontserdi ajal ennastunustavalt rokkisid, ah? “Lähen õlle järele,” oli tüüp lahkudes öelnud.
Nii nagu poisid enne ärakadumist tavaliselt ikka ütlevad.
Persse! Vähemalt kaissu võiks kellegi võtta… Ükskõik kelle! Kas või selle lokkispäise kuti, kes kõnnib pisut eespool. Lill teeb paar kiiremat sammu, asetab käe poisi õlale ja naeratab. Poiss läkitab vastu udusevõitu naeratuse, pilgutades pikkade ripsmetega vasikasilmi, ja paneb lihaselise käe ümber neiu töntsaka piha.
Niisama lihtsalt tulebki Lille ellu Poisu.
Kuidas Armunäljased kokku said?
Ujumispüksid, käterätik ja vahetussärk – see on Poisu musta seljakoti kogu sisu. Päeval oli ju soe ja ta mõtles tulla muusikafestivalile vaid päevaks-paariks.
“Mõtlesin, et küll ma kuskile ikka ööbima saan,” seletab Poisu järgmisel hommikul Lillele. “Ja näe, saingi.”
Poisu naeratab kõikevallutavalt. Ta lebab selili tüdruku telgis, lihaselised käed pea all risti, heledad lokid sassis, silmad kutsuvalt imesinised. Paarikesel on selja taga kirglik öö ja napilt mõni tund und. Hommikul ärgates eeldas Lill, et kõik läheb nagu tavaliselt: poiss tõmbab püksid jalga ja kaob. Heal juhul annab hüvastijätumusi ja koristab kasutatud kondoomid. Ent seekord on teisiti.
Hommikune seks tundub veel mõnusam kui öine ning pärast seda jääb noormees telki lebasklema. Lill lamab veidi aega tema kõrval, ent alustab siis tavapäraseid hommikusi tegevusi. Käib kiiresti dušivagunis, mis on telklasse püsti pandud. Võtab maha öösel eemaldamata jäänud ja laiali läinud meigi. Värvib silmad. Poisu aina lebab.
Lill otsib telginurgast välja kilekoti söögikraamiga: soojaks läinud jogurt, veidi sulanud juust, must leib ja pudel leiget kraanivett. Ühist hommikusööki jagades laseb Lill silmadel puhata poisi lihaselisel kehal, mida katavad vaid aluspüksid. Ilus, ilus, ilus!
Ent ka pärast hommikusööki ei ole Poisu seda nägu, et tahaks kuhugi minna.
“Kas sa massaaži tahad?” pakub Lill.
Poisu keerab ennast kõhuli, aeglaselt ja graatsiliselt nagu unine panter, ja toetab lauba kätele. Lill voolib tema keha, mudib ja väänab, klopib ja patsutab, lõpetuseks silitab kergelt liblikasõrmedega üle kogu keha. Mõnust ümisev Poisu keerab end taas selili ja jääb edasi lebasklema, pikad jalad välja sirutatud.
Enam ei oska Lill mingit tegevust välja pakkuda. Tema hommikune repertuaar on ammendunud. Nii heidabki ta Poisu kõrvale ja nad lihtsalt on. Midagi tegemata, midagi rääkimata. Lihtsalt niisama. Kahekesi koos.
Lill tunneb, kuidas aegamisi sulab tema sees üles ammune kramplik igatsus oma kallima järele ning üle kogu keha valgub soe õnnetunne. Just nüüd ja praegu on tal oma poiss. Ükskõik, kui kaua see hetk veel kestab – igatahes on ta seda tundnud.
“Silmad on hinge peegel,” ümiseb Poisu Lillele kõrva sisse. “Peeglike-peeglike, luba mul endasse vaadata!”
Tavaliselt nii sõnaka Lille ainus vastus on naeratus. Õnneliku inimese naeratus. Tüdruku silmadest vaatab Poisule vastu poisi enda tilluke nägu.
“Oh, tüdruk,” ümiseb Poisu, tundes korraga, et on armunud nagu… poisike.
Taevas lõõskav päike kütab telgi talumatult kuumaks, nii et mõne aja pärast kolib paarike telgi ette. Kuumusest ja teineteise lähedusest rammestunult lebavad nad tihedalt kaisus.
Nagu tavaliselt, on Armunäljased paigutanud telgid ringikujuliselt, jättes keskele vaba istumisplatsi. Et keegi võõras sinna ei trügiks, on sõpruskond eraldanud oma territooriumi nööriga, mis on kinnitatud telgivaiadega. Päikesekiirtes kümblevad sel vabal platsil ka mitmed Armunäljaste tüdrukud.
“Kas need kõik on sinu sõbrannad?” uurib Poisu vaikselt.
“Noh… jah, võib ka nii öelda. Kuigi ma ei tunne neid veel hästi,” kõhkleb Lill. “Me oleme kõik koos Armunäljaste festival”
“Mida see veel tähendab?” imestab Poisu.
Lill üritab seletada. Ent mida rohkem tüdruk räägib, seda nõutumaks muutub Poisu nägu.
“Kas Armunäljaste nimi tähendab seda, et kõik kepivad kõigiga?” küsib Poisu.
“Ei!” naerab Lill. “Ikka võib juhtuda ühte koma teist, aga üldiselt on meil omavahel sõbrasuhted.”
“Kuidas Armunäljaste festivali rahvas üldse kokku sai?” huvitub Poisu.
“Ma ei tea,” vastab Lill valjemalt, saates küsiva pilgu tüdrukute poole. “Ma ise sain nendega tuttavaks alles mõne nädala eest.”
“Mina ka ei tea,” haigutab Bändimagnet, kelle sihvakat jumalannakeha katavad napid valged bikiinid. “Sattusin teistega kokku umbes kuu aega enne sind. Ühel kontserdil muidugi. Olin superheas tujus, hüppasin rahvamassis lava ees, kuni mingi pikk tüüp tuli mu vaadet varjama. See oli Kõvamees. Nõudsin ennast kukile, kuigi mul oli miniseelik seljas. Noh, eks ma olin üsna purjus ka. Pealegi, kellele ei meeldi, see ärgu vaadaku!”
Lill mõõdab pilguga Bändimagneti pikki jalgu, mida bikiinipüksid heldelt paljastavad, ega oska ette kujutada inimest, kellele ei meeldiks neid vaadata.
“Aga teie?” küsib Lill, pöörates küsiva pilgu lesbipaari poole.
Justkui oleks ta vajutanud nähtamatule nupule, hakkavad Elo ja Eha ühekorraga valjusti lõkerdama – nagu naerukajakate duett.
“Meile lõi Kõvamees väga usinalt külge ühel festivalil umbes kuus aastat tagasi,” naerab Eha.
“Ta pidas meid kaksikõdedeks,” täiendab Elo. “Küll ta oli alles leilis! Tegi meile isegi mõned joogid välja ja kiitis, kui vapustav paar me oleme. Lõpuks jäi Kõvamees ise kõige rohkem täis ja kutsus meid oma telki puhkama. Poolel teel lobises välja, et oleks kangesti põnev kaksikõdedega korraga seksida.”
“Ma siis ütlesin, et esiteks – me pole mitte õed, vaid kallimad; teiseks – me oleme alaealised; ja kolmandaks – üks meist on rase. Nii et tal pole vähimatki lootust,” seletab Eha.
“Kõvamees ehmatas selle jutu peale vist päris ära?” uudishimutseb Lill.
Naerukajakate duett trillerdab veel valjemini.
“Ah, ta oli nii purjus, et vahtis lihtsalt meile tuhmi pilguga otsa ja küsis, kuidas saab üks naine teha teisele