Astla vastu. Eduard Vilde
on>
ASTLA VASTU
«Kameeleon!»
«Ae!»
«Ilmuge!»
«Kohe, tohter!»
Ja juba oligi kohal. Ta tempas ikka nagu maa alt – silmapilkselt ja kuulmatult.
Tohter istus lahtisel rõdul kiiktoolis, suitsev sigar näpus, aurav kohvitass laual. Kaunis kõrgelt ja järsult nõlvalt, millel asetses maja ruumika verandaga, oli tal vaba vaade üle uibuaia, üle põldude ja aasade kuni haljendava kasemetsani, mis palistas nende taga pikas kaares silmaringi.
Tohter sirutas käe sinnapoole.
«Vaadake, Kameeleon, kas näete seal midagi?»
«Ei näe.»
«Siis pange prillid ette.»
Kameeleon pani prillid ette.
«Ei näe midagi.»
«Siis võtke minu ooperiklaas!»
Teine võttis pakutava ooperiklaasi, tellis teda silmade ees ja vahtis. Ta raputas mõne aja pärast pead, kui ta terve ümbruse oli läbi uurinud.
«Ma ei näe neid.»
«Neid? Siis teate, keda ma teid lasen otsida.»
«Võisin seda arvata.»
«Otsisite neid ehk juba isegi?»
Tohter vahtis talle teraselt otsa. Ta punastas nagu harilikult ning kostis:
«Jaa, pööningukambrist.»
«Oo, või nii kõrgesse on nad teid juba sundinud! Mõne aja eest nägite neid veel maapinnalt.»
«Siis köögiaknast.»
«Soo, ja nüüd ei näe enam pööningultki! Kas teil pole nõu hakata katusele ronima?»
«Ei tea,» vastas Kameeleon, seekord kahvatades.
«Ja mina ei tea, missugused kunstlikud nägemisriistad ma enesele peaksin muretsema … Esiotsa nägin neid veel palja silmaga, siis prillidega, aga nüüd ei küüni enam kiikergi. Pean küll, kui lugu jätkub, mõnest tähetornist refraktori laenama … Esiti pöördusid aiamulgult tagasi, siis Rae mõisa tatraväljalt, viimane piir oli kaasik, aga nüüd – nüüd peituvad kõige tihedamasse laande – ei nad pea mingit piiri … Kameeleon, mida teie arvate sellest piirita asjast?»
Kameeleonil paiskus jälle puna põske, aga kui ta vastas, ta nägu uuesti valge.
«Mul on hirm,» ütles ta.
«Soo, või hirm. Teie mõtlete siis –?»
«Ma mõtlen, et sellest midagi head ei või tulla; minu meelest on, kui oleks suur õnnetus tulekul … Ma palun teid, tohter, ma palun …»
Emanda tasasest, peaaegu sosistavast häälest värises nii sügav sisemine erutus, et doktor Vallgren pöördus ühes kiiktooliga rääkija poole ümber. Tema ees seisis nüüd väikese kasvuga elatanud naisterahvas, üks neist, kelle vanaduse kohta nende välimuse järgi õiget määra kätte ei saa. Ta juuksed olid hallid, lai triip, mis käis otsekohe üle pealae, koguni lumivalge; aga ta kõrge otsmik ja ta õrna läbipaistva jumega nägu, ehk küll mitte ilma kortsutähnideta, ilmutasid siiski teatud lapselikku rõõskust, mille mõju suurte, allikselgete silmade tõttu veelgi suurenes. Ka emanda piht oli halli pea kohta veel liiga neiulik, samuti ta liikumine ülearu vilgas. Tema nooruslik nägu tuli eriti nähtavale, kui ta punastas, ja tal võis väga vana nägu olla, kui ta jäi pikemat aega kahvatuks, nagu praegu. Ja et Lintropi-emand alalõpmata punastas ning kahvalas, siis oli ta viie minuti jooksul mitu korda noor ja vana.
Selle kentsaka jumevahetamise pärast oligi ta arstilt saanud nime «Kameeleon», ja aastate kestel oli ta sellega nii harjunud, et jäi poolvõõrastades kuulatama, kui dr. Vallgren külaliste kuuldes teda korraks ka õige nimega kutsus. Ja see jumetsemine oli olnud ka üheks põhjuseks, et Lintropi-emand rohkem kui kümne aasta eest oli tohtri majatalitajaks saanud, ametisse, milles ta nii hiilgavaid andeid ning omadusi ilmutas, et vanapoiss – linna neitside ja noorte leskede õnnetuseks – naisevõtmise sootuks unustas.
Kui dr. Vallgren oli ligi veerandsada aastat nagu igavene juut mööda laia maailma ümber rännanud, suri tal ühes Baltimaa kreisilinnas saja-aastane lesk tädi, keda ta elus ainult kaks korda oli näinud – esimest korda enda varrudel, sest tädi oli ta ristiema, ja teist korda suurel õlipildil, mille ta raugakese surma järel leidis ta majast. See tädi oli oma vana kahekordse puumaja, mis asetses nimetatud kreisilinnas, ühes suure krundiga tundmata ristipojale pärida jätnud. Viimane tuli, leidis linnakese nägusaks, maja tarvitatavaks, ja et ta tundis imelikku väsimust liikmeis, viskas reisikepi nurka ja otsustas siin veidike puhkust pidada. Ta puhkas aasta, puhkas kaks, tehes seejuures tihti proovi, kas ei võida tuim keha endist rammu tagasi. Seadis tooli keset tuba ja katsus üle hüpata. Esimesel aastal sai üle, kukkus aga nõtkevailt põlvilt käpuli. Teisel aastal puudutasid jalad tooli ja ta sadas ninali. See läks talle väga südamesse, sest tema suur kongis nina oli ta ülim uhkus.
Ta puhkas veel ja jäigi puhkama. Viimaks ei usaldanud enam jõuproove tehagi, kartes oma kalli nina pärast. Pikkamisi hakkas ta end vihatud mõttega harjutama, et vanadus, see elurõõmsate inimeste kohutavaim koll, salaja nagu luupainaja temalegi kallale on tikkunud. Ja ta jäigi oma kreisilinna, tädi sooja pesasse hauduma, kasvatades aias kapsaid ning herneid, ravitsedes ajaviiteks mõnda talupoega või vaest tööinimest – sest kõrgemad seisused hoidusid temast eemale –, ja hakkas Lintropi-emanda väikese tütre kallal õhinaga isa ja kasvataja kohuseid täitma, mis sai talle kõigist ta ajaviiteist kõige armsamaks.
Mainitud emandaga oli ta aga järgmisel lihtsal viisil kokku juhtunud.
Dr. Vallgren armastas puhtust, eriti toidu suhtes. Et saada puhast, võltsimatut toidukaupa, võttis ta ostmise tihti enda peale või käis vähemalt müümakohti, kust tüdruk pidi ostma, nende puhtusliku korra poolest vahel üle vaatamas. Väikelinna ausad kodanikud ajasid küll suud-silmad pärani, kui tohtrihärra – härra ise! – mõnest poest välja astus, soe leib, nael värsket võid või kilupurk käes, ja sellega pikkamisi ning oma kõrge rahuga mööda uulitsat «patseeris», nagu arvaks ise, et ta on terve mõistusega inimene. Kuid kõik need lahtised suud, kõik naermine ja pilkamine ei eksitanud teda. Ta oli kord inimene, kes tallas kombed ja pruugid, olgu nad nii vanad ning pühad kui tahes, jalgade alla, kui nad temale ei meeldinud. Sellest tuligi, et tal oli «paremais ringkonnis» nii vähe sõpru ja veel vähem haigeid. Tal puudusid takt ja toon läbikäimiseks paremate inimestega, kes teevad arsti, advokaadi, kirikuõpetaja kas kuulsaks või võimatuks. Härra, kes läheb koorekannuga üle uulitsa, on niisama vähe härra kui see, kes ei märka öelda linnanõuniku kaasale «armuline proua». Et tohter Vallgren daamidel kunagi kätt ei suudelnud, isegi linnapea proual mitte, see oli linnas tuttav.
Lühidalt: temast öeldi, ta olevat inimene, kellele ei ole miski püha.
Dr. Vallgreni puhtusearmastus viis tema ka ühte piima- ja saiapoodi, mille omanikuks sel ajal oli emand Lintrop. Siit leidis ta peaaegu paleusliku puhtuse. Ikka, nagu oleks eelmine päev olnud laupäev. Mitte ainult piimakirnud, mõõduriistad ja lett, – ei, isegi põrand, seinad, lagi, koguni ukselink naersid talle värskes puhtuses vastu. Ning selle ümbruse puhtaim keskpaik oli poepidaja ise. Asjata otsis tohter tema põllelt, ta rinnaesiselt või käistelt mõnd tõmmukat laiku. Siit poest ise ostmas käia – see sai Vallgrenile otse lõbuks. Ja mida sagedamini ta tuli, seda kauemini ta jäi: ta armastas viisaka emandaga juttu ajada, tema kaheksa-aastase terase tütrekesega naljatada. Siin pisukeses piimapoes levis midagi õhus, mis äratas head tuju, mõnu, lõbu, ja seda mõju ei suutnud vähendada kõige vängemgi juustu- ega singilõhn, hoolimata tohtri väga tundlikust vibuninast. Vallgren istus Lintropi-emanda piimapoes otsekui lillepõõsas. Nii tunnistas ta temale ise, ja sellest selgub, et ta võis naiste vastu ka viisakas olla, eriti kui ta neile ei tarvitsenud «armuline proua» öelda.
«Kui palju teie pood teile sisse toob?» küsis ta ühel päeval. «Nii palju, et võin elada,» vastas emand punastades.
«Kui teile pakuks keegi niisama või veel pisut suurema sissetuleku – kas võtaksite vastu?»
«Ma peaksin teadma, kes on pakkuja.»
«Näiteks mina.»
«Teie?» küsis emand, ja nüüd oli tal järg kahvatada. «Jah, siis võtaksin vastu.»
«Käsi!»
Kui