Billy Elliot. Melvin Burgess
kokku.”
Võtsin kindad käest, viskasin need üle kaela rippuma ja läksin asja lähemalt uurima.
Nad nägid ilusad välja, need tüdrukud oma roosades retuusides, väikestes kleitides ja nii. Vana George ütles, et ei mingit jampsimist meie kõrval toimuva balletitunniga. Mõned kutid olid hüüdnud, teate küll: „Uhuuu, mis pepu sisse – tissid välja!” ja muud säärast. Mitte kuigi paljudel neist tüdrukutest polnud veel tisse, aga see, kuidas nad painutavad ja tõstavad jalgu üles – Dave Michael ütles, et oleks tore, kui nad alukaid üldse ei kannaks. Milline vaade! Ta ütles, et siis näeks pooleldi Hiinasse. Ta on nilbe. See on tal isalt. Vaadake neid! Kui nad kargaksid sedasi ringi mingil muul põhjusel, saaks emad haisu ninna, meie nimetaks neid kõiki väikesteks litsideks, aga kuna tegemist on balletiga, võivad nad oma tagumikke lehvitada ja kedagi ei huvita. Kui päris aus olla, siis tundsin, et minust oli kohatu neid vaadata, olin nagu mõni räpane vanamees. Mõistate?
„Proua, võtmed … võtmed, proua!” Naine ei teinud minust väljagi. „Mitte nüüd, kolm, neli. Ja viis ja kuus …” Aga tal ei paistnud pealtvaatamise vastu midagi olevat. „Olgu, härra Braithwaite. „The Sun’ll Come Out Tomorrow”. Vaevalt küll. Ja … port de bras ette ja üles.”
Muusika hakkas taas mängima ja tüdrukud astusid üheskoos ette. Tegelikult oli see üsnagi kaval. Kõik ühte sammu, tõstmas käsi, keerutamas ringiratast. Samm ja kaks ja alla ja kaks ja ringi ja kaks. See oli tõesti huvitav. Ja üsnagi lihtne. Leidsin, et igaüks saaks sellega hakkama, kui vaid tahtmist oleks. Ma ei mõistnud, miks need plikad pidid kulutama nii palju aega millegi niivõrd ilmselge peale. See värk varvastega. Sirutasin enda omasid, et järele vaadata. Näete? Lihtne!
„Äkki proovid ka?” See oli Debbie Wilkinson. Ta käib koolis minu paralleelis. „Mkm,” ütlesin. Kujutage pilti! Mina balletti tantsimas! „See pole nii lihtne, kui pealtnäha paistab,” sõnas tüdruk. „Jäta mind rahule,” ütlesin. „Port de bras ette ja üles. Ja … hoia!” Kõik tardusid otsekui pooleldi õhus. Hoidsin hinge kinni. See nägi tõesti päris hea välja. Sirutasin jala samamoodi välja. Lihtne. Proua Wilkinson käis ringi ja sättis tüdrukutel jalgu sirgemaks ja värki.
„Ja üles!” Kõik seisid sirgelt püsti. „Vean kihla, et sa ei saaks sellega hakkama,” ütles Debbie.
„Sellega saab igaüks hakkama.” Ta tõstis jalga, varbad teravalt väljasirutatud. „Tee nii,” pakkus ta välja.
Tegin, nagu palutud, et talle koht kätte näidata. „Sedasi. Näed?” sõnas tüdruk. See oli tõsi, tema jalg oli palju teravama tipuga kui mul.
„Noh, aga mul on saapad jalas.” „Ikkagi, värised nagu haavaleht,” narris ta mind. Vaatasin alla. See oli tõsi. Debbie kordas oma liigutust ja tõepoolest, tema jalg värises vähem kui mul. Üsnagi palju vähem, kuigi varvaste juures pisut küll.
„Olgu, tüdrukud. Stangele. Tänan, härra Braithwaite.” Proua Wilkinson möödus klaverimängijast, tõmbas taskust pläru ja süütas selle käigu pealt. „Ja üks ja kaks ja kolm ja neli.”
Memm räägib ikka, kuidas temast oleks võinud saada professionaalne tantsija. Ja tema arvates olid ka emal selleks eeldused, aga tantsimine polnud lihtsalt tema teema. Memm viis ema väikse tüdrukuna balletitundidesse, kuid emale ei hakanud see kunagi sama palju meeldima kui talle. Tema oli muusik, ütles memm. Talle meeldis mängida. Mõtlesin, kuidas memm tegi kõiki neid liigutusi, käed üleval, ja kujutlesin ema sedasama tegemas. Näete? Meie peres on ka muud peale poksimise.
Tüdrukud olid kõik stange teises otsas, nii et kasutasin võimalust proua selja taga pisut kätt proovida. Painuta ja siruta ja jalad välja! Painutasin, sirutasin jala välja ja piilusin selle poole üle õla.
Debbiel oli õigus. See polnudki nii lihtne, kui pealtnäha paistis. Üritasin nendega kaasa teha ja see oli tõepoolest üpris keeruline. Nipp oli selles, nagu ma avastasin, et muusikal tuli lasta enda eest tegutseda. Kas mõistate? See polnud nagu Marc Bolan või Bowie, aga rütm oli hea. Sellele pidi pihta saama. Muusikat pidi tunnetama, nagu proua muudkui rääkis. Ja siis … üles ja alla ja üks ja kaks ja kolm ja neli ja …
„… saapad jalast!” „Aiaa!” Naine sõtkus mul jala peal. Suitsupilv hõngus mu näo eest läbi. See ajas mind köhima.
„Mis suurus sa oled? Kaks, kolm. Saapad jalast! Neli, viis. Ja kuus ja seitse.”
„Proua, aga võtmed?” „Ja kaheksa ja üheksa ja kümme.” Ta oli taas kaugemal, uitas tüdrukute juures ringi. Ma ei tea, miks ta tahtis, et saapad ära võtaksin, aga tegin nii, nagu mulle öeldi. Võib-olla ei olnud lubatud stange lähedal saabastega viibida või midagi. Sõlmisin parajasti teise saapa paelu lahti, kui ta mulle midagi nina ette viskas.
Ühe paari paganama suuri balletisusse. „Näita, mida suudad,” ütles naine. „Valmistu. Sa ei saa nende saabastega korralikult teha.”
Nojah. Keegi polnud vaatamas, ainult tüdrukud. Ja teate mis? Minu meelest see isegi meeldis neile, see, et nende hulgas oli ka üks poiss. Minu meelest arvasid nad, et olin pisut teistsugune. Miks mitte? Ma ainult näitaksin neile, muud midagi.
Ta oli hea õpetaja, see proua Wilkinson. Mul ei jäänud pea üldse aega mõelda, kui nõme ma välja nägin. Ta lasi mul liikuda üles ja alla, üles ja alla. Üks ja kaks ja kolm ja neli ja viis. Ja ma usun, et olin tema arvates selles päris hea ja meda kõike veel, sest kui ta käskis meil asendit hoida, käed ette sirutatud ja jalg selja taga, tuli ta mind üle vaatama.
„Kena sirge jalg,” ütles ta. Nimelt, see on palju lihtsam, kui kanda sobilikke jalanõusid, niisuguste saabastega ei saa korralikult teha. „Ilus kaar,” lisas ta, mida iganes see veel tähendas. See oli kõigest hoolimata paganama raske. Proovige ise – seista ühe jala peal, teine jalg selja taga ja käed ees, seista tervelt minut või kaks värisemata. Küll näete ise. See on raske. Selleks tuleb olla neetult tugev.
„Pööra see jalg välja. Puus alla.” Proua polnud jutukas. Ta ei rääkinud suurt midagi. Mulle jäi lihtsalt mulje, et tema arvates läks mul kummalisel kombel päris hästi.
Hiljem, kui koju kõndisin, sõitis ta oma autoga tänaval mu kõrvale. Aken keriti alla. See Debbie istus tal samuti tagaistmel. Mulle polnudki veel pähe turgatanud, et Debbie oli tema tütar.
Proua hingas aknast välja suitsupahvaku. „Võlgned mulle viiskümmend penni,” teatas ta. „Ei võlgne.” „Võlgned küll. Too järgmisel nädalal ära.” „Ma pean poksimas käima, proua.” „Aga sa oled poksimises sitt,” ütles Debbie. See väike lehm oli mind arvatavasti pealt passinud.
„Ei ole,” kinnitasin. „Ta tabas mind lihtsalt ootamatult, muud midagi.”
„Pea lõuad, Debbie.” Proua Wilkinson vaatas uuesti minu poole. „Ma arvasin, et sulle meeldis.” Vastasin eitavalt.
„Kuidas ise arvad, kullake,” teatas ta ja sõitis minema. Nägin Debbie naljanägu mind tagumisest aknast piidlemas, kui nad eemaldusid.
Aga tal oli õigus – mulle oli see tõesti meeldinud. Muusika oli olnud pisut igav, muud ei midagi. Ma oleks arvatavasti tõelisesse hasarti sattunud, kui tal oleks olnud midagi paremat kui see vana peer klaveri taga. T. Rex või Bowie. Pan’s People. Või Fred Astaire. Vaat tema oskab alles tantsida! Mu memmele meeldib Fred Astaire, vaatasime üht tema filmi ükspäev telekast. Kui minust peaks saama tantsija, siis see võiks just niimoodi välja näha. Teate isegi, „High hat”.
„High hat!” Jooksin ja keerutasin ja hüppasin mööda tänavat tormates ning mõte sellest muusikast täitis mind üleni, kuni purskus koputades, hüüdes ja keereldes mu kõrvust välja.
Järgmisel päeval valutasin üle kogu kere.
See ballett, see on paganama sõltuvusttekitav, teate. Mõtlesin sellele terve järgmise nädala. Üks ja kaks ja üles ja alla. Ma muudkui kuulsin proua häält end õpetamas. Kui sead oma käed ja jalad teatavatesse asenditesse, on see nagu muusikanoot. Hoiad nooti õhus … ja siis, viuh! kaob see ülejäänud meloodia sisse.
Jah,