Eelsoodumus armastada. Kolmas raamat. Tiit Sepa
>
Eelsoodumus armastada 3
1
Kes oskavad ja tahavad armastada
Ma visklen voodis ja tunnen, et midagi on väga valesti, taipamata, mis mind häirib. Mu väike õrn keha tõmbleb pinges. Ma olen tagasi hooldekodus ja karjatan. Urve naerab kohutava õõnsa häälega ning mind seotakse kinni. Näen nurga tagant piilumas irvitavat Heinot, kes rõõmsalt käsi hõõrub. Aga ma tean ju ometi, et teda pole. Ma ise tapsin ta, kui ta mind jälle vägistada tahtis, lüües mulle pihku sattunud peene terava puupilpa talle silmaauku. Nüüd on ta jälle siin. Ta tuleb minu poole ja pakub mulle nelja sigaretti korraga. Ta surub need kõik mulle vägisi suhu ja sirutab välja käe nelja põleva välgumihkliga. Ma pean suitsetama, kuigi ma enam ei suitseta. Ma ei taha!
Sülitan sigaretid mehele näkku ja tema korjab need maast üles. Ikka veel naerdes tõmbab ta neid edasi. Urve tirib mu voodisse ja seob mind seal uuesti kinni. Ta läheb korraks kusagile, kuid varsti on ta koos suure süstlaga tagasi. Süstal on hiigelsuur ja see annus tapaks mind. Ma karjun ja rabelen elu eest. Ma ei taha, et mind süstitakse. Ma tahan elada ja Erikut armastada.
Korraga lendan voodist põrandale ja kogu mu keha väriseb tõmblustes. Mari tuleb minu juurde ja rahustab mind.
„Tädi,“ ütleb ta, „mis sinuga on?“
Avasin silmad ja nägin enda kohale kummardunud Oliveri. Ettevaatlikult aitas ta mu tagasi voodisse. Poiss kattis mind tekiga ja silitas õrnalt mu pead.
Mul oli nii külm, et hambad lausa plagisesid. Külmavärinaist vappudes tundus mulle, et ma ei saa enam kunagi sooja.
„Anna mulle teine tekk veel,“ halasin vaikselt hääle värisedes.
Oliver tõmbas kapist paksu teki ja laotas selle mulle peale. Aga mul oli ikka külm. Vappusin ja kiskusin ennast kerra.
„Tädi, sa oled nii kuum, et lausa põled. Sul on vist kõrge palavik,“ arvas noormees ja kummardus uuesti minu kohale. Ta katsus uuesti mu otsaesist ja noogutas. „Nii see on. Pole vaja kraadidagi. Ma kutsun kiirabi,“ lubas ta ja läks teise tuppa telefoni järele.
Mina olen jälle tagasi hooldekodus ja kokk peksab mind kõigi nähes pika kulbiga. Kõik naeravad ja mina hammustan kulpi. Kulp on rauast ja ma tunnen suus vere maitset. Siis hakkab kokk mind riidest lahti kiskuma. Ta saab ainult mu öösärgi natukene allapoole sikutatud. Hoian seda kramplikult kinni ja nutan.
„Ikka elab,“ nuhatab keegi ja tahab mind süstida. Vaatan ringi ega saa aru, kes seda teeb. Näen enda kohal Oliveri kurba nägu.
„Olle, kas sina oled ka nendega ühes kambas?“ küsisin.
„Tädi, ole rahulikult. Süst teeb su enesetunde paremaks,“ ütles tema.
Natuke aega hiljem suutsin sellest õudusest siiski välja tulla. Ka külmavärinad kadusid. Hakkasin enda ümber toimuvat aduma ja nägin kahte kiirabitöötajat ja Oliveri.
„Teil on gripp,“ sõnas üks neist. „See algabki kõrge palavikuga. Homme helistage perearstile ja kutsuge ta koju. Te olete endal suu katki hammustanud, sellest on tingitud verejooks suust. Võtke rohtu ja saage terveks.“
„Mul polegi perearsti,“ pomisesin. Ma ei saanud öelda, et ainuke arst, kelle juures käinud olin, oli psühhiaater. Tema minu grippi ravima ei tule.
„Ah nii.“ Kiirabiarst sügas mõtlikult kukalt. „Siis helistage lihtsalt polikliinikusse ja rääkige oma lugu ära,“ soovitas tema.
„Aitäh teile,“ tänasin. Jäin nüüd Olle hoole alla, sest Erik oli läinud Märjamaale ahju kütma. Tema ju ei teadnud, et ma sedasi haigeks jään.
Palusin Oliveril enda juurde jääda, sest kartsin ikka veel uinuda, kuigi teadsin, et olin oma majas, mille olin saanud Tamaralt päranduseks. Kartsin paaniliselt, et võin taas seda kohutavat painajat näha. Ma vabisesin ikka veel, aga see oli juba hirmust, mitte enam palavikust. Silmi sulgedes ilmusid taas hirmsad minevikupildid, kuid see polnud enam uni, vaid lihtsalt minu hirmukujutlus.
Lõpuks jäin siiski magama. Kui ma uuesti ärkasin, oli Erik minu juures ja see oli nii hea. Ma sirutasin käe teki alt välja ja paitasin tema oma. Erik luges raamatut ega pannud esialgu mind tähelegi.
„No kuidas sul siis läheb?“ küsis ta viimaks raamatut käest pannes.
„Kuidagimoodi.“ Ma muigasin. „Poleks Oliveri siin olnud, siis ei tea, mida ma teinud oleks. Kus ta praegu on?“
„Magab,“ vastas Erik. „Ta istus hommikuni sinu juures ja mulle helistades kinnitas ta, et sul on mingi viirus ning ainult vähesed elavad selle üle. Sa olevat juba poolsurnud ja tema ei oska öelda, kas mina sind enam üldse elavana näen. Nüüd saan aru, et sul on lihtsalt tavaline gripp, mis algas kõrge palavikuga. Muide, ma helistasin polikliinikusse ja varsti tullakse sealt sind vaatama. Ilmselt saab sinu perearstiks Leili äi Aivar.“
„Pagana poiss ja tema suuvärk.“ Ma itsitasin. Olle oli tegelikult vahva noormees, aga vahel meeldis talle pisut ulakust teha ja veiderdada. Aga ausalt öeldes ega Erik ise ka targem olnud. Eriku endine naine ütles kord, et mõlemal on taguots paljas, aga tolatsevad ikka edasi. Otseses mõttes nad muidugi palja istmikuga ei käinud, aga ülekantud tähenduses küll. Nagu pärdikud, kes alatasa kusagile mingi jama kokku keeravad ja siis kiiresti minema jooksevad, tehes näo, et nemad ei tea midagi. Viimaks jõudis minuni ka Eriku viimaste sõnade mõte.
„Kes minu perearstiks saab?“ küsisin.
Erik seletas uuesti ja ma jäin murelikuks.
„Siis saab ta teada minu mineviku kohta ja seda, et ma hooldekodus olin ning kaheksateist aastat hiljem oma tütre üles otsisin,“ kohmasin kurvalt.
„Ta teab seda niigi.“ Erik naeratas.
„Huvitav, kust kohast?“ nähvasin.
„Sa kinkisid neile oma raamatu ja nad lugesid selle ka läbi. Pärast küsisid minu käest, kas kõik see on ka tõsi, ja ma ütlesin, et enam-vähem. Enne olid sina hoolealune ja nüüd olen mina sinu hoolealune. Olle samuti,“ seletas Erik.
„Pagana mees,“ kirusin ja torkasin pea teki alla. „Ja mina veel mõtlesin, et nemad selliseid raamatuid ei loe.“
„Elus juhtub igasugu asju. Nüüd on nad ostnud ka minu raamatuid ja loevad neid. Nad leidsid sarnasusi ja nii sellest juttu tuligi. Ütlesin siis, et aitasin sul kirjutada ja sinu raamat on pisut meie ühislooming. Igatahes oled sa nüüd oma tütre äia ja ämma silmis tehtud mutt,“ rääkis Erik rahulikult.
„Mis saab, kui nad ka teist osa loevad?“ küsisin äärmiselt õnnetuna teki alt välja pugedes ja Erikule otsa vaadates. Ta üksnes muigas nagu tavaliselt.
„Mis siis saama peab?“ uuris tema omakorda.
„Endine jobu ja nüüdne seksihull. Vaata, kui palju mul raamatus intiimseid kohti on. Mõlemas!“ karjatasin.
„Nojah, eks see olegi elu,“ mühatas mees lõuga sügades. „Ega ma seda toimetusest tagasi küsima ka hakka.“
„Kas sa saatsid selle juba ära?“ ulgusin.
„Eile jah.“
„Õudne! Jube!“ röökisin. Muidugi loeb ka Kasemäe rahvas ja üldse… Miks ma enne selle peale ei mõelnud? Muudkui uhan kirjutada ja tema õssitab tagant. Jah, seesama mees, kes nüüd rahulikult mu kõrval raamatut luges ja oma hommikukohvi jõi.
„Ütle, et seksikohad kirjutasin mina,“ soovitas Erik ja patsutas mulle julgustavalt õlale. „Meeste värk, tead isegi.“
Vajusin õnnetult padjale ja nuuskasin ninaga.
Enam ma seksist ei kirjuta, lubasin endale, aga siis mõtlesin jälle, et teen seda ikkagi. Kui on läinud trumm, siis mingu ka pulgad. Siiski ei vaadanud keegi eriti pahaselt selle peale. Kasemäe rahvas üksnes naeris ja kiitis mind:
„Sa oled julge naine, kui oled nii avameelne ja jagad kõike ka teistega. Ma lausa austan sind. Maailmas tehakse ju palju hullemaid asju, millest keegi ei piuksatagi. Sina ütled kõigile, kui kena võib olla armastus, kui seda südamest tunda ja jumalat austada,“ kiitis Jaan.
Paari päeva pärast suutsin juba voodist tõusta, aga olin nii nõrk ja palavikust kurnatud, et kaua ma istuda ei suutnud, vaid suurema osa ajast lamasklesin diivanil. Erik poputas mind ja ma lugesin