Ebameeldivus. Anton Tšehhov
>
EBAMEELDIVUS
Semstvoarst Grigori Ivanovitš Ovtšinnikov, umbes kolmekümne viie aastane haiglaselt kõhn ning närviline mees, kes oli oma seltsimeestele tuntud kui väikeste tööde autor arstiteadusliku statistika alalt ja kui palavalt kiindunu niinimetatud «igapäevase elu küsimustesse», sooritas ühel hommikul ringkäiku oma haigla palatites. Talle järgnes nagu tavaliselt ta velsker Mihhail Zahharovitš, rasvase näo ning siledate võidunud juustega elatanud mees, kõrvarõngas kõrvas.
Vaevalt oli arst ringkäiku alustanud, kui talle hakkas väga kahtlasena tunduma üks tühine asjaolu, ja nimelt: velskri vest kiskus voltidesse ja ronis kangekaelselt üles, sellest hoolimata et velsker teda ühtelugu alla sikutas ja kohendas. Särk oli velskril kortsunud ja kiskus samuti turri. Pikal mustal saterkuuel, pükstel ja koguni kaelasidemel valendas siin-seal ebemeid…
Ilmselt oli velsker öö otsa riietes maganud, ja otsustades ilme järgi, millega ta nüüd vesti sirgu tõmbas ja kaelasidet kohendas, ängistasid riided teda.
Arst silmitses teda teraselt ja taipas, milles on lugu. Velsker ei taarunud, küsimustele vastas ladusalt, ent morn-nürimeelne nägu, tuhmid silmad, kaela ja käsi läbiv värin, riietuse korratus, peamiselt aga – jõupingutused enese kallal ja soov maskeerida oma seisukorda, tunnistasid, et ta oli alles nüüdsama voodist tõusnud, polnud end välja maganud ja oli purjus, rängalt purjus, eilsest saadik Tal oli piinav «kassiahastus», ta kannatas ja polnud ilmselt põrmugi rahul iseendaga.
Arst, kes ei sallinud velskrit, kuna tal olid selleks oma põhjused, tundis kanget tahtmist öelda talle: «Ma näen, te olete purjus!» Talle muutusid järsku vastikuks vest, pikahõlmaline saterkuub, kõrvarõngas lihavas kõrvas, kuid ta suutis oma tigedust tagasi hoida ja küsis leebelt ning viisakalt nagu alati:
«Gerassimile on piima antud?»
«On antud…» vastas Mihhail Zahharõtš samuti leebelt.
Gerassimi-nimelise haigega vesteldes heitis arst pilgu lehele, kuhu märgiti temperatuuri, ja tundes uut vihahoogu tõusvat, hoidis hinge kinni, et mitte rääkida, kuid ei pidanud vastu ja küsis järsult ning hingeldades:
«Miks temperatuur ei ole üles märgitud?»
«On märgitud!» lausus Mihhail Zahharõtš leebelt. kuid vaadates lehte ja veendudes, et temperatuur on tõepoolest märkimata, kehitas ta hämmeldunult õlgu ja pomises: «Ei tea, seda vist Nadežda Ossipovna…»
«Ka eileõhtune on märkimata!» jätkas arst. «Ainult purjutate, pagan teid võtaks! Ka praegu olete te purjus nagu kingsepp! Kus on Nadežda Ossipovna?»
Ämmaemand Nadežda Ossipovnat polnud palatites, ehkki ta pidi igal hommikul sidumiste juures viibima. Arst vaatas enda ümber ja talle näis, et palat on koristamata, et kõik on lohakil, midagi pole tehtud, mis tarvis, ja et kõik kisub samuti turri, kägarasse ning on ebemetega kaetud nagu velskri vastik vest, ja tal tekkis tahtmine rebida endal valge põll eest, käratada mõned kõvad sõnad, jätta kõik sinnapaika, sülitada ja minema minna. Kuid ta tegi jõupingutuse ja jätkas ringkäiku.
Gerassimi järel tuli kirurgiline haige sidekoe põletikuga kogu paremas käes. Sellele oli tarvis uus side teha. Arst istus tema ette taburetile ja asus käe kallale.
«Küllap nad eile pidutsesid nimepäeval…» mõtles ta, pikkamisi sidet eemaldades. «Oodake, küll ma teile näitan nimepäeva! Muide, mis saan ma teha? Mitte midagi.»
Ta leidis paistetanud, purpursel käel kobamisi mädapesa ja ütles:
«Skalpell!»
Mihhail Zahharõtš, kes püüdis näidata, et ta kindlalt jalul püsib ja kõlbab tööd tegema, sööstis paigalt ja ulatas kiiresti skalpelli.
«Mitte see! Andke uutest,» ütles arst.
Velsker sibas tooli juurde, millel seisis kast sidumismaterjalidega, ja asus rutates selles tuhnima. Ta sosistas kaua aega millestki põetajatega, nihutas kasti toolil, krabistas, pillas paar korda midagi maha, arst aga istus ja ootas ning tundis sosina ja krabina tõttu kanget erutust oma seljas.
«Kas varsti saab?» küsis ta. «Arvatavasti olete nad alla unustanud…»
Velsker jooksis ta juurde ja ulatas kaks skalpelli, kusjuures ei hoidnud end küllalt ja hingas ta poole.
«Need pole need!» sõnas arst ärritatult. «Ma räägin teile selgesti, andke uutest. Muide, minge ja magage ennast välja, te lõhnate nagu kõrts! Te ei vastuta oma tegude eest!»
«Missuguseid nuge teile siis veel vaja on?» küsis velsker ärritatult ja kehitas aeglaselt õlgu.
Tal oli paha meel enda peale ja häbi, et haiged ja põetajad teda üksisilmi vahivad, ja et näidata, nagu poleks tal häbi, muigas ta tehtult ning kordas:
«Missuguseid nuge teile siis veel vaja on?»
Arst tundis pisaraid silmi tungivat ja sõrmi värisema hakkavat. Ta tegi pingutuse ja lausus väriseval häälel:
«Minge magage ennast välja! Ma ei soovi purjus inimesega rääkida…»
«Te võite mulle ainult töö pärast noomitust teha,» jätkas velsker, «aga kui ma, ütleme, olen joonud, siis ei ole kellelgi õigust minu peale näpuga näidata. Ma teen ju oma tööd? Mis teile siis veel vaja on! Teen ju tööd?»
Arst kargas püsti, ja ilma et oleks endale oma liigutustest aru andnud, lõi velskrile kogu jõust näkku. Ta ei mõistnud, milleks ta seda teeb, kuid tundis suurt mõnu sellest, et rusikahoop tabas just näkku ja et soliidne, tõsine, perekonnaga, usklik ja oma väärtusest teadlik mees lõi vaaruma, hüpatas nagu pall ja istus taburetile. Tal tekkis kange tahtmine veel kord lüüa, kuid nähes vihatud näo lähedal põetajate kahvatuid ning erutatud nägusid, lakkas ta mõnu tundmast, heitis käega ja ruttas palatist välja.
Õues juhtus talle vastu haiglasse tulev Nadežda Ossipovna, umbes kahekümne seitsme aastane kahvatukollase näo ja lahtiste juustega neiu. Ta roosa sitskleit oli alt kangesti kitsas ja seetõttu olid ta sammud väga lühikesed ning kiired. Ta kahistas kleidiga, liigutas iga oma sammuga taktis õlgu ja kõigutas pead, otsekui ümiseks mõttes mõnd lõbusat laulukest.
«Ahaa, näkineid!» mõtles arst, kuna talle meelde tuli, et haiglas kutsuti ämmaemandat nöökavalt näkineiuks, ja ta tundis heameelt mõttest, et otsekohe pragab läbi selle väikesesammulise, endasse armunud moedaami.
«Kuhu teie siis kadunud olite?» käratas ta ämmaemandaga kohakuti jõudes. «Mis te haiglas ei ole? Temperatuur on märkimata, igal pool korralagedus, velsker on purjus, teie magate kella kaheteistkümneni!.. Võtke vaevaks endale teine koht otsida! Siin te enam ei teeni!»
Oma korterisse jõudes rebis arst endal valge põlle ja käteräti, mis tal vöö ümber oli, eest, virutas mõlemad vihaselt nurka ja hakkas kabinetti mööda edasi-tagasi kõndima.
«Helde taevas, mis inimesed need küll on, mis inimesed need küll on!» kordas ta. «Need ei ole abilised, vaid töö vaenlased! Ei ole enam jõudu teenida! Ei suuda! Ma lähen ära!»
Ta süda kloppis tugevasti, ta värises ning oli nutma puhkemas, ja et neist tunnetest lahti saada, hakkas ta end rahustama mõtetega sellest, kui õigus tal on ja kui hästi ta tegi, et lõi velskrit. Kõigepealt on vastik see, mõtles arst, et velsker ei asunud haiglasse tööle lihtsalt, vaid oma tädi eestkostmisel, kes teenis lapsehoidjana semstvovalitsuse esimehe juures (vastik on vaadata seda mõjukat tädikest, kui ta ravimisele tulles käitub haiglas nagu oma kodus ja pretendeerib sellele, et teda väljaspool järjekorda ette võetaks). Velsker on halvasti distsiplineeritud, teab vähe ja sellest, mida teab, ei saa mitte midagi aru. Ta on purjutaja, ninakas, kasimatu, võtab haigetelt meelehead ja müüb salamahti semstvo ravimeid. Samuti teavad kõik, et ta tegeleb praksisega ja ravib noorte pürjelite salajasi haigusi, kusjuures kasutab mingeid omaenese vahendeid. Kui ta oleks veel lihtsalt šarlatan, nagu neid on rohkesti, kuid see on veendunud ja salajas protesteeriv šarlatan. Arsti teadmata paneb ta ambulatoorseile haigeile kuppusid ja laseb neil aadrit, operatsioonidel viibib pesemata kätega, urgitseb haavades alati musta sondiga, sellest on küllalt, et mõista, kui sügavalt ning julgelt ta põlgab arstide meditsiini selle õpetatuse ning pedantsusega.
Oodanud ära, kuni sõrmed värisemast lakkasid, istus arst laua äärde ja kirjutas semstvovalitsuse esimehele kirja: «Lugupeetud Lev Trofimovitš! Kui semstvovalitsus selle kirja saamisel ei vallanda velsker