Insener Garini hüperboloid. Aleksei Tolstoi
alt nagu kotkas oma pilgu sekretärile.
«Ahaa! Tähendab, ka ekvivalent tuleb ära näidata?»
«Täpselt, varustades arvudega: vasakule – passiva, paremale – aktiva, selle alla joon ja plussmärgiga saldo, mis võib äratada mister Rollingi huvi.»
«Ahaa!» kindral hakkas nohisema, pani tolmuse kaabu pähe ja astus kindlal sammul ukse poole.
14
Kindral ei jõudnud veel väljuda, kui välisukselt kostis jooksupoisi protesteeriv hääl, seejärel avaldas teine hääl soovi, et sarvikud sööksid poisi, ja sekretäri ette ilmus Semjonov, palitu eest lahti, käes kaabu ja kepp, suunurgas näritud sigar.
«Tere hommikust, sõber,» ütles ta rutakalt sekretärile ja viskas kaabu ning kepi lauale, «lubage mind õige kuninga juurde väljaspool järjekorda.»
Sekretäri kuldpliiatsike jäi õhku peatuma.
«Kuid mister Rollingil on täna eriti palju tegemist.»
«Ah jätke, see on tühi jutt, kallis sõber … Mul ootab autos mees, kes äsja alles saabus Varssavist … Öelge Rollingile, et me tuleme Garini asjas.»
Sekretäri kulmud kerkisid ja ta kadus pähklipuust ukse taha. Hetk hiljem pistis ta pea ukse vahelt välja. «Härra Semjonov, teid palutakse,» vilistas ta õrna sosinaga ja surus ise ukse käepidemele, mis sarnanes kera hoidva käpaga.
Semjonov ilmus keemiakuninga palge ette. Semjonov ei ilmutanud sealjuures erilist ärevust esiteks sellepärast, et ta oli loomu poolest kaabakas, teiseks sellepärast, et sel momendil oli kuningal teda rohkem vaja kui temal kuningat. Rolling puuris ta oma roheliste silmade pilguga läbi. Semjonov, keda ei pannud seegi kohmetama, võttis tema vastas teisel pool lauda istet.
Rolling küsis:
«Noh?»
«Asi on korras.»
«Joonised?»
«Teate, mister Rolling, siin juhtus väike arusaamatus …»
«Ma küsin, kus on joonised? Ma ei näe neid,» käratas Rolling raevukalt ja lõi peopesaga kergelt vastu lauda.
«Kuulge, Rolling, me leppisime kokku, et ma muretsen teile mitte ainult joonised, vaid ka aparaadi … Olen teinud kolossaalselt palju … Leidsin mehed … Saatsin nad Petrogradi. Nad tungisid Garini laboratooriumi. Nad nägid aparaadi tööd … Kuid siis, kurat seda teab, juhtus midagi … Esiteks, Garineid oli kaks.»
«Seda ma oletasin algusest peale,» sõnas Rolling põlglikult.
«Üht õnnestus meil ära koristada.»
«Kas te tapsite ta?»
«Kui soovite – midagi selletaolist jah. Igal juhul – ta suri. Teil ei tarvitse selle üle muret tunda: likvideerimine toimus Petrogradis, ise on ta Nõukogude alam – tühiasi … Kuid siis ilmus lagedale tema teisik … Meil tuli teha kohutavaid jõupingutusi …»
«Ühesõnaga,» segas Rolling vahele, «teisik või Garin ise on elus ja ei jooniseid ega aparaate te mulle ei toonud, vaatamata minu poolt kulutatud rahale.»
«Soovite, ma kutsun, autos istub Staš Tyklinski, kes võttis osa sellest loost, tema jutustab teile üksikasjaliselt.»
«Ma ei taha näha mitte mingisugust Tyklinskit, mulle on vaja jooniseid ja aparaati … Mind paneb imestama teie julgus – tulla tühjade kätega …»
Hoolimata nende sõnade jäisusest, vaatamata sellele, et Rolling, lõpetanud kõneluse, heitis Semjonovile hävitava pilgu, olles kindel, et nurjatu vene emigrant muutub tuhaks ja kaob jäljetult, pistis Semjonov kohmetust tundmata näritud sigariotsa suhu ja sõnas südilt:
«Te ei taha näha Tyklinskit, polegi tarvis – see pakub vähe lõbu. Kuid sedapuhku on lugu järgmine: mulle, Rolling, on vaja raha – umbes kakskümmend tuhat franki. Kas annate tšeki või sularahas?»
Kõigi oma suurte kogemuste ja inimesetundmise juures nägi Rolling esimest korda elus säärast jultunud isikut. Rollingi lihavale ninale tekkisid isegi midagi higipiiskade taolist – nii suure pingutusega pidi ta end vaos hoidma, et mitte virutada tindipotiga vastu Semjonovi tedretähnilist larhvi … (Ja kui palju kallihinnalisi sekundeid läks kaduma selle näruse kõneluse ajal!) Saanud enesevalitsemise tagasi, sirutas ta käe kella järele.
Semjonov, kes pidas silmas tema kätt, ütles:
«Asi seisab selles, kallis mister Rolling, et insener Garin on praegu Pariisis.»
15
Rolling hüppas püsti, ta sõõrmed paisusid puhevile, kulmude vahel tursus üles soon. Ta tõttas ukse juurde ja keeras selle lukku, seejärel lähenes Semjonovile, võttis kinni tooli seljatoest, teise käega klammerdus laua servasse ja kummardus tema näo lähedale:
«Te valetate!»
«Või veel, hakkan ma valetama … Asi oli nii: Staš Tyklinski kohtas seda teisikut Petrogradis postkontoris, kui too parajasti telegrammi ära andis, ja märkas aadressi: Pariis, Boulevard Batignolle … Eile saabus Tyklinski Varssavist ja me kihutasime otsekohe Batignole’i bulvarile ning põrkasime kohvikus silm silma vastu Gariniga või tema teisikuga, kurat nende vahel vahet teeb.»
Rollingi pilk libises üle Semjonovi tedretähnilise näo. Siis ajas ta end sirgu ja tema kopsudest paiskus välja läppunud hingeõhk:
«Te saate vägagi hästi aju, et me pole Nõukogude Venemaal, vaid Pariisis. Kui te saadate korda kuriteo, ei hakka mina teid giljotiini alt päästma. Kui te aga teete katset mind petta, ma lömastan teid.»
Ta läks oma kohale tagasi ja lõi vastikustundega tšekiraamatu lahti: «Kahtkümmend tuhandet ma ei anna, teile jätkub viiestki …» kirjutas tšeki välja, tõukas selle küünega lauda mööda Semjonovi ette ja toetas siis – kõige enam üheks sekundiks – küünarnukid lauale ning surus näo peopesade vahele.
16
Kas Zoja Monrose ei saanud mitte juhuse tahtel keemiakuninga sõbratariks. Viis aastat tagasi (üheksateistkümnendal aastal) põgenes Zoja Petrogradist Pariisi, kus sai laialt tuntuks kui kõige kaunim ja targem naine artistide-boheemlaste ringkondades. Ta esines filmides, tantsis ja laulis bulvariteatrites ning laostas südamerahuga puupaljaks välismaalasi, kes kippusid noil aastail Pariisi sõjaaegsest ja sõjajärgsest kergest teenistusest pungil rahakottidega. Zoja oli moodne naine. Keset meelelahutusi leidis ta aega tähelepanelikult jälgida poliitikat.
Saanud teada kuulsa Rollingi oletatavast reisist Euroopasse, sõitis ta otsekohe New Yorki. Seal kohapeal ostis ta ära suure ajalehe reporteri ja ajakirjanduses ilmusid sõnumid, mis teatasid, et New Yorki on saabunud Euroopa kõige targem ja kõige kaunim naine, kes baleriini elukutse kõrval on tõsiselt huvitatud kõige moodsamast teadusest, keemiast, ja et ta kannab banaalsete briljantide asemel helendava gaasiga täidetud kristallkuulikestest kaelakeed. Need kuulikesed avaldasid mõju ameeriklaste kujutlusvõimele.
Kui Rolling alustas reisi Euroopasse, nägi ta ilusal päikesepaistelisel hommikul ülemisel tekil tenniseväljakul Zoja Monrose’i, kes treeneriga tennist mängis. Rolling silmitses, kulm kortsus, kaua seda naist, kellest alles äsja olid pasundanud kõik ajalehed, ja naine hakkas talle meeldima. Samal õhtul, istudes pärast õhtusööki baaris, tegi ta Zojale ettepaneku saada tema sõbratariks. Jäist jooki läbi õlekõrre imedes vastas Zoja:
«Tänan. Võtan vastu. Te ei pettu. Te tegite õnnestunud valiku. Naiste pudi-padi huvitab mind vähe … Ärge unustage – ma olen üle elanud revolutsiooni, mul oli plekiline soetõbi, ma võitlesin punaste vastu … Ma olen auahne. Te olete suur inimene. Mul on usku teisse. Te peate võitma … Ma tahan olla teie isiklik sekretär.»
Rolling niheles kõrgel toolil, tema suu virildus kergeks muigeks, mis väljendas lõbususe ülimat astet.
«Te olete hullumeelne,» ütles ta. «Minu isiklikuks sekretäriks püüavad saada neli endist kuningat ja mitu suurvürsti vene dünastiast … Ent kurat võtaks, te meeldite mulle …»
Nõnda