Ime! Kaheksa isiklikku lugu seitsmest erilisest paigast. Krister Kivi
y-line/>
SISSEJUHATUS
Soe vastuvõtt
Mind on Iisraeli alati tõmmanud. Ma olen imetlenud juutide hakkamasaamise oskust ja armastanud nende rahvustoite. Mulle meeldib vaimustav klezmermuusika, mille aina metsikumaks muutuv tempo ja ennastunustavalt saagivad viiulid abistavad mind igapühapäevastel koristustöödel. Kord ühel hilisel õhtul jõin ma eksituse tõttu koguni ära pool klaasi punast siirupit, mis osutus hiljem koššerveiniks. Kahetsusväärselt polnud ma Iisraelis aga kunagi ise käinud. Polnud olnud head põhjust. Mitte seni kuni avastasin, et lihtsaim tee hiljuti seitsme maailmaime hulka valitud Petrani käib Iisraeli lõunapoolseima linna Eliati kaudu.
Idee kõik uued maailmaimed läbi sõita tekkis nii, nagu ideed sageli tekivad – iseenesest. Kõik maailmaimed, Giza püramiidide erandiga, olid ju juba aastatuhandeid eksisteerinud vaid virtuaalselt – Babüloni rippaiad, Artemise tempel ja Maussollose mausoleum olid kokku varisenud, Rhodose koloss maavärina läbi hävinud, Alexandria tuletorn ja Zeusi hiigelkuju samuti läinud. Kuid nüüd sai maailm imed tagasi. Enam kui saja miljoni hääletanu tahtel valiti 2007. a südasuvel nendeks Petra kaljulinn Jordaanias ja antiikne Colosseum Itaalias, Kristuse kuju Rio De Janeiros ja Chichen Itza templikompleks Mehhikos, suur Hiina müür (asukohaga Hiinas!), Machu Picchu Peruus ning Delhist paaritunnise rongisõidu kaugusele jääv Taj Mahal.
Ma ei oska põhjendada, mis mind neid vaatama kisub, kuid ilmselt on põhjus asjaolus, et mu enda elus on imesid ju imevähe. Niipalju kui ma meenutada suudan, pole minuga juhtunud midagi imelist juba viimased üheksa aastat. Sellises olukorras tuleb imed ise üles otsida, sest Eestis neid pole, kui muidugi mitte võtta arvesse Vabadusekella ja Suurt Munamäge.
4. september 2008 on õnnelik päev, mil lendan Air France’i hilisõhtuse lennuga Pariisist lõpuks Iisraeli, tõotatud maale. Vein on hea, toit maitsev ning stjuardessid kannavad oma elegantsete univormide rinnal väikseid punaseid sildikesi, mille kohaselt on lennusaatjate näol ühtlasi tegemist ka turvatöötajatega. Õnneks leiab ainus draama sellel lennul aset vaid mu sisekõrvas: see ummistub maandumisel lootusetult, et avaneda muljetavaldava lurinaga alles poolteist ööpäeva hiljem, kui Frishmani ja Ben Yehuda nurgal üle tee lähen, andes mulle tagasi võime kuulda elu pooltoone – teeäärsete tumeroheliste põõsaste sahinat, Vahemere kauget kohinat, oma püksitaskus rappuvate müntide summutatud kõlinat.
Kaljumošee Jeruusalemmas on paik, kust Muhammad ingel Gabrieli seltsis taevasse läks.
Ma võtsin raha esimest korda välja Tel Avivi lennujaamas, kohe pärast seda, kui lennuk südaööl maandus ja Iisraeli piirivalve (Araabiamaade piirivalvurite tunnetele mõeldes ja minu tagasihoidliku palve kohaselt) eraldi lehekese peale ning mitte passi sisenemistempli lõi. Torkasin kaardi pangaautomaati sisse ja see pakkus välja võimaluse jätkata tehingut vene keeles. ERSP-lane mu sees valis tehingukeeleks inglise, kuid pärast seda, kui automaat oli küsimust hetke menetlenud, läks ta iseseisvalt ikkagi vene keele peale üle. “Raha on tulekul,” teatas ATM kirillitsas, karjatades tehingu lõpus: “Spasibo!”
Ma olen alati teadnud, et näen välja nagu venelane (“Aga härra, teie s tiilon selline, et te olete pärit kuskilt sealtkandist – Ukrainast või Valgevenest,” selgitas mulle Hurghadas Conradi hotelli teenistuja, kui masendunult tema käest pärisin, miks absoluutselt kõik mind Egiptuses vene keeles hõiguvad) ning teoreetiliselt pole mul midagi selle vastu. Ma olen omal kombel isegi uhke, et mu soontes voolab veerandi ulatuses slaavi verd. Paraku on see selline uhkus, mis vallandub neil hetkedel, kui tunnen end olevat surmani tülpinud uudistest, mis räägivad karmistuvast alkoholipoliitikast ja Urmas Sõõrumaast, Evelin Ilvese kepikõnnist ja Edgar Savisaarest. Mida tuleks teha, et mind vahel keegi ka eestlaseks peaks? Osta endale uus nägu ja uued kingad?
Igatahes ei jäänud see rahavõtmine ainsaks. Raha kulub Tel Avivis nimelt hämmastava kiirusega. Ma sain jaole poemüüjale, kes üritas 13 seeklit maksnud granaatõunamahla ostmisel mulle kahekümnesest rahatähest vaid kaks seeklit tagasi anda (tõmmates tabamisel ülemängitud kohkumisega sahtlist välja veel 5 seeklit) ning tuvastasin tagantjärgi, kuidas taksojuht mind öö varjus mu hotellist poolesaja meetri kaugusele oli toonud, et heita seal rahulolematu pilk taksomeetrile, pöörata rool otsustavalt vasakule ja võtta ette veel üks arvet ilusti kasvatav viiekilomeetrine ringsõit mööda Hayarkoni ja rannapromenaadi –, kuid ilmselt jäi suurem osa müsteeriumist varjatuks. Üldiselt näeb jalutuskäik Tel Avivis välja nii, et võtad pangaautomaadist järjekordsed 200 seeklit, jood ühe kohvi ja kõnnid neli tänavavahet ning jälle on su taskus vaid metallipuru.
Hotell Ami on võtnud enda lipukirjaks lause “Sinu kodu Su kodust eemal” ning see vastab tõepoolest tõele. Kui ma poolkurdina lõpuks kolmandale korrusele jõuan – liikudes läbi ebareaalse hääletu kitsaste treppide labürindi otsekui vee alla vajunud allveelaev –, ootab mind ees väike räpakas toake, mille laes rippuv elektripirn ei jäta midagi fantaasia hooleks. Võta või jäta, selline ma olen!
Ma heidan voodile pikali ja märkan siis, et täiesti ootamatult on hotellis ka kunsti. Vastasseinale on kinnitatud pruunikas-valgetes toonides joonistus, millel Buddha oma jüngrile õpetusi jagab. Esmapilgul tundub, et see on külastajatele antav peen vihje siinseid raskusi meelerahuga taluda, kuid ööpäev hiljem mõistan, et pildil kujutatud stseen on siiski seotud hotellindusega. Ilmselgelt õpetab graafilisel lehel Ami-keti omanik algajat Aasia frantsiisivõtjat:
Värvi tuba paakunud omletikollaseks ja võta kasutusele sama tooni linad, sest nende pealt ei paista kubemekarvad väga välja. Kasseeri sisse vähemalt seekel iga kord, kui keegi peaks paluma kuuma vett. Ära iial, mitte iial puhasta vaipa. Hommikueineks paku keedetud kartuleid, keedumune, kapsasalatit ja oranži morssi, mis näeb välja selline, nagu oleks Marie Curie selles just oma katseklaasid puhtaks loputanud. Kui sa teed kõike nii, nagu ma õpetasin, läheb su äri kahtlemata ülesmäge.
Reedese päikseloojangu ajal algab Iisraelis sabat; aeg, mil õigeusklikud juudid kannavad pere keskel pidulikku sabatimantlit, söövad sabatitoitu ja laulavad sabatilaule ega tegele ühegi tööga (melachah), mida judaistlik seadus teab olevat täpselt 39 tükki. Nendeks on muuhulgas nülgimine, värvimine, ketramine, küpsetamine, ehitamine, lammutamine, nülgimine, enam kui kahe tähe kirjutamine või kustutamine ning tule süütamine ja surnukstegemine. Kuivõrd puudub konkreetne garantii, et näiteks tualetis elektripirni põlemapanek ei lähe kirja tule süütamisena, väldivad tõsisemad usklikud igasuguseid riske ning on palganud nimetatud tegevuseks eraldi teenija. Veel üks hea alternatiiv on kasutada spetsiaalset sabatilampi, milles hõõgniit lõõmab kogu aeg ning valgust ja varju annab reguleerida spetsiaalse sirmi abil. Valitud rahvas leiab alati väljapääsu, isegi omaenda seadustest.
Ajaloo jooksul kaks korda hävitatud Jeruusalemma templist on alles vaid Nutumüür.
Muidugi ei toimi sabati ajal Tel Avivi keskuse ja Ben Gurioni lennujaama vahel mingit ühiskondlikku transporti, mis ei tähenda seda, et keeluajal ei teeks tööd need taksojuhid, kes ei suuda loobuda kiusatusest küsida oma teenuste eest tavalisest poole kõrgemat hinda. Ma ei mäleta enam, kui palju ma lennuväljale sõitmise eest maksma pidin, sest sarnaselt kõigile valusatele traumadele on selle kogemuse detailid juba ammu sügaval alateadvuse kompostikastis, kuid seda oli palju. Suur õnn, et olin äsja pangaautomaadist raha võtnud.
Just sel hetkel, kui olen oma kohvrid pagasiruumist välja tõstnud ning takso on triumfeerides haihtunud värelevasse ja kuuma õhku, märkan ma, et kogu lennujaama ees pole peale minu mitte ühtegi hingelist. Ka kõik uksed on suletud.
Logistan nende taga, kuid keegi ei vasta ning paanika nõriseb mu organismi otsekui vihm mööda novembrikuist aknaklaasi. Ma saan korraga aru, et kui sabati vältel pole korralikul juudil lubatud isegi praekala seest luusid välja noppida, pole eriti tõenäoline, et Arkia Israel Airlines sel ajal lennureise sooritaks – see kõik on olnud mingit sorti arusaamatuseks või eksituseks. Kuid kui koputamine on muutunud prõmmimiseks, ilmub teispoole klaasust lõpuks keegi vanamees ja ütleb mulle vene keeles, et olen tulnud kohale liiga vara. Istun maha, läidan sigareti suitsetamiseks tule ja veedan pool tunnikest õhuvanni võttes. Ma olen otsustanud saatusele alistuda ja leppida kõigega, mis tulema peab.
Lõpuks sõidab kohale mikrobuss, millest pudeneb välja hulk