Feng shui meie kodudes. Gerda Kroom (koostaja)
issejuhatus
Sellest ajast, kui meie korteriustel olid ühesugused lukud, tubades sarnane mööbel, magamistoakomplektid ja sektsioonkapid nagu tuhandetel teistel peredel, on möödunud palju aastaid. Tänapäeval püüab igaüks muuta oma kodu mitte ainult mugavaks ja kauniks, vaid ka eriliseks ja kordumatuks. On kätte jõudnud aeg mõelda sellele, mida meie kodud endast tegelikult kujutavad.
Kodu on osake kodumaast, sinna loodud isiklik varjupaik, mis kaitseb, ravib ja toidab inimese hinge ja keha, kujundades tema eesmärkidele ja ülesannetele vastava energeetilise elukeskkonna. Kodu energeetiline keskkond on omakorda väga tähtis selleks, et me kõik saaksime arendada aktiivset elutegevust ja tunnetada harmooniat ümbritseva maailmaga.
Kuidas taltsutada negatiivse energia vooge, mis meie kodudes aeg-ajalt võimust võtavad? Kuidas kontsentreerida edu, tervise ja õnne energiat? Juba iidsetel aegadel teadsid vanad hiinlased vastuseid nii neile kui arvukatele teistele küsimustele. Nad ühendasid oma teadmised reeglipärase õpetusega maailmaruumi harmoniseerumisest ehk siis feng shui’st. See õpetus on leidnud kindla koha mitte ainult hiina kultuuris, vaid ka kaasaegses euroopalikus elulaadis. Feng shui kasvav populaarsus on tingitud ühest küljest tema salapärasest võimest lahendada meie paljusid probleeme, teisest küljest aga tuhandete aastate pikkusest kogemusest selle õpetuse rakendamisel Hiinas ja Kagu-Aasias.
Praktika on näidanud, et tänapäeva arhitektide ja disainerite seas kohtab ka selliseid oma ala asjatundjaid, kes pole küll tuttavad feng shui õpetusega, kuid ometi järgivad intuitiivselt selle seadusi. Sest kui loominguline inimene püüab luua harmoonilist eluruumi, tunnetab ta vaistlikult sidet ka ümbritseva maailmaga. Ta on tundlik kõigi vastastikuste mõjutuste suhtes ja kui tal õnnestub oma kavatsused täielikult ellu viia, on sellises kodus mõnus elada. Kuid tihti ei piisa vaid intuitsioonist.
Käesolev raamat aitab meil tundma õppida kodu harmoonilise rajamise viise ja tutvustab võimalusi, kuidas rajada enda ümber energeetilist keskkonda ja vaimset atmosfääri. Siit saab teada, kuidas valida õigesti oma elupaika, milliste vahendite ja võtetega kujundada maja ümbrust ja eluruume, rajada krundile lillepeenraid ja teeradu ning valida sobivaid taimi aeda ja korterisse. Samuti jagatakse informatsiooni selle kohta, millised lemmikloomad sobivad meie kodus elama ja mil moel nad mõjutavad kodu energeetilist keskkonda, kuidas täita elusenergiaga ruumi enda ümber, kontrollida meie kodus eksisteerivaid salajasi jõude (energeetilist põhiolemust) ja neid jõude juhtida.
Lisaks eelöeldule oleks huvitav teada sedagi, mil viisil kaitsta oma kodu tumedate jõudude vastu.
Pärast raamatu läbilugemist võib igaüks siin soovitatud võtteid ka ise praktikas proovida. Isegi tavaline mööbli ümberpaigutamine, muudetud valgustus, vahetatud seinakatted, teised värvitoonid, uued toataimed, lemmikloomad, mõned lisapeeglid ja huvitavas valgustuses loodud vaimsust stimuleerivad tsoonid võivad teha imet… Kõige selle tulemusena muutub kodu rahu ja heaolu oaasiks, kus on alati võimalik taastada oma kaotatud jõuvarusid!
MINU KODU ON MU KINDLUS
Meie kodu on omapärane pelgupaik, mis sarnaneb õdusale saarekesele mässavas ookeanis. Inglased võrdlevad oma kodu kindlusega, kuhu võib varjuda kõigi väliste hädade ja ebameeldivuste eest. Seda kindlust elamiseks kohandades tuleb meil teda kaitsta nii vaimsel, füüsilisel, psühholoogilisel kui ka energiainformaatilisel tasemel. Ainult sel juhul muutub kodu meie jaoks kõige ohutumaks paigaks maailmas, varjualuseks, millel on vastupidav katus ja tugev uks, mis on avatud sõpradele, kuid tihedalt suletud vaenlastele.
Mitte ainult inimene, vaid kogu meie planeedi elusloodus püüab varjuda, peitu pugeda, ehitada endale pesa või kaevata urg, et kõigest eralduda ja rajada oma isiklik maailm, kuhu ta hiljem pidevalt püüdleb ja millest hakkab võõrsil viibides alati puudust tundma. Sest vaid oma kodu on see, kus inimene end hästi tunneb. Ja selleks, et aidata meid külastavatel sõpradel üle saada teatud kohmetusest, ütleme neile, et tundku nad end nagu kodus, ehk siis tundku end võimalikult mugavalt, just nii, nagu seda saab teha vaid kõige turvalisemas paigas – omaenda kodus.
Kodu pakub meile üliharuldast võimalust eralduda ja kombata meie keha ja vaimu vahelist sisemist seost, mida üldiselt õnnestub ju harva teha. Inimesi, kes on adunud sidet, mis viib keha ja hinge tasakaalu, nimetatakse harmoonilisteks. Selle tasakaalu ja harmoonia võib aga kergesti rikkuda ruumi ebaõige struktuur, vähenõudlikkus inimestega suhtlemisel ja oskamatus juhtida eluaseme salajasi jõude (energiasüsteemi). Tasakaalu säilitamisega said edukalt hakkama meie esivanemad, kelle jaoks eksisteerisid omad eluruumi korraldamise seadused. Ja ehkki nad ei loonud sedavõrd reeglipärast õpetust energeetilisest keskkonnast, nagu seda tegid hiinlased, korraldasid nad ometi igapäevast elu täielikus vastavuses igati kindlate põhimõtetega.
Meenutagem, kuidas vanasti maainimesed külades elasid. Vesi paigutati varjulisse kohta, ahjust kaugemale; tares ei pandud vaasidesse nopitud lilli, vahest ehk ainult kord-kaks aastas mõne erilise püha puhul… Kõiki ruume majas kasutati vastavalt nende otstarbele. Näiteks köök ehk “must pool” oli mõeldud vaid toidu valmistamiseks, mitte mingil juhul külaliste vastuvõtuks. Ja ehkki praegu on paljudes peredes kombeks lõunatada ja isegi külalisi vastu võtta köögis, oleks siiski parem panna laud kas söögi- või elutuppa. Pealegi on psühholoogid väitnud, et peredes, kus enamuse ajast viibitakse köögis, tekivad tülid niiöelda “tühja koha pealt” palju sagedamini.
VAIMUDEST, VAIMSUSEST JA
Uurides meie esivanemate maailmavaadet, traditsioone ja tavasid, avaneb meie ees taas hingestatud looduse raamat, mis on vana nagu maailm.
Iidsetel aegadel olid inimesed kindlalt veendunud, et ümbritsev maailm on täis nähtamatuid jõude, kes võivad kahju teha inimestele ja tuua häda kaela nende eluasemele. Ja pole midagi imestada, et inimesed püüdsid õnnetusi eemale hoida, jälitades ühiselt salapäraseid olendeid, kes nende ümber hõljusid. Karjudes ja relvadega vehkides aeti vaimud metsa, seejärel mindi koju ja magati öösel palju rahulikumalt.
Igas tares omad kuljused
Peaaegu kõigi rahvaste folklooris leidub külluses olendeid, kes elutsevad inimeste kõrval ja avaldavad neile otseselt mõju. Rahvapärimustes antakse tihti nõu, kuidas sedasorti olenditega ümber käia, tuuakse näiteid rahumeelsest kooseksisteerimisest, aga ka meeleheitlikust võitlusest.
Prantsusmaal elasid goblinid (paharetid, ahjualused) – väikesed, tihti pahandusi tegevad, üleannetud ja mürgeldavad vaimud. Nad sarnanesid inglise ja šoti härjapõlvlaste, meie kodukäijate ja saksa kooboltitega (metsavaimud, haldjad). Goblinid valisid endale maja välja ja vastavalt sellele, kuidas parasjagu tuju oli, kord abistasid, kord kiusasid neid, kellele langes osaks õnn selles majas elada. Üldiselt elasid nad koobastes, kuid vahetevahel meeldis neil end sisse seada just neis majades, kus kasvasid ilusad lapsed ja leidus ohtrasti veini. Öisel ajal abistasid nad kodustes majapidamistöödes, õpetasid lastele korda ja distsipliini. Kuid mõnikord juhtus, et ootamatult ilmunud “tuhkatriinud” asusid abistamise asemel hoopis kõiki üles äratama, kolistades kastrulitega, nihutades mööblit edasi-tagasi, prõmmides vastu seinu ja uksi ning tirides magavate inimeste alt voodilinu. Samas oli neid lausa naeruväärselt lihtne välja ajada. Selleks tuli vaid mõned ööd järjest visata põrandale linaseemneid. Peagi tüdinesid vaimud nende korjamisest ja suundusid külalislahkemat pererahvast otsima.
Saksimaal on peetud kooboltit traditsiooniliselt lootusetuks alkohoolikuks, kes elab veinikeldris. Vastutasuks igapäevasele õllekruusile pesi ta pudeleid ja kruuse. Õelad ja kurjad kooboltid elasid kaevandustes. Nende põhitegevuseks oli igati kaevurite tööd takistada, tekitada avariisid ja varinguid.
Britannias elutsesid kurjad bogie’d ehk tondid, kes kondasid ringi küll kambas, küll üksikult. Neile meeldis sigadusi teha, eriti armastasid nad lapsi hirmutada. Ka vanemad ähvardasid lapsi, et kutsuvad bogie’d kohale, kui lapsed sõna ei kuula. Midagi taolist kujutas endast iiri folklooris ka puca (koll), kes ründas hauarüüstajaid. Kui puca pererahvaga hästi läbi sai, koristas ta öösiti maja ja töötas isegi aias.
Slaavi rahvaste majavaim oli hut (kratt). Kui ta asus elama kellegi pööningule, peeti seda suureks õnneks. Hut abistas usinasti koduses majapidamises ja tassis tarre kõike, mida suutis, kord viljavihke võõrastelt põldudelt, kord kulda