Jäätunud võõras. Kristiine Kurema
oma suure roosa tutiga talvemütsi ja kombeka, aga mulle ei meeldinud kombekad. Selles oli nii ebamugav, käsi ja jalgu polnud üldse hea liigutada. Kramplik oli olla.
„Mariakene, praegu ei ole aeg vaielda. Tule, me jääme muidu matustele hiljaks. Kallis, ole hea, tule, pane Maria riidesse, ma ei suuda enam,” või midagi niisugust ütles mu ema tookord.
Too surnu oli talle väga lähedane olnud. Igatahes nuttis ema alatasa alates hetkest, mil ta surmast kuulis, aga pärast matuseid ta enam ei nutnud.
Mulle räägiti enne üsna korralikult, mis asja matused endast kujutavad ja kuidas olla ning miks seda vaja on. Minu arust on see üks hale traditsioon. No olgem ausad, surm on ka omaette traditsioon, aga see tsirkus koos kirikuõpetaja või ilmalikuga on ikka väga ülepaisutatud.
Kõige arusaamatumaks jäi mulle tol korral peielaua asi. Umbes, et davai, nüüd on see kehake mulla all ja meie võime rahuliku südamega sööma-jooma minna. Ma ei taha, et keegi läheks pärast minu ema matuseid uhke pidulaua taha head-paremat pruukima ja nutaks selle juures mingeid aegunud kauneid mälestusi taga. Hüvastijätt on igaühe isiklik asi. Seda peaks vaikselt omaette tegema.
Ma nutsin juba tolle tundmatu onunaise matustel. Kõik nutsid. Või no mõned välja arvata. Kui ma isalt küsisin, miks see või teine ei nuta, siis ta vastas, et nemad on asjaga juba leppinud. Nagu saaks kellegi surmaga kohe leppida. See on ju õudne, kui lähedane jubedas kirstus mulda sängitatakse. Ma ei saanud sellest leppimise asjast siis aru. Või mis siis – ega ma saa nüüdki aru, aga vahepeal on tunne, et pisaraid lihtsalt ei ole.
Ma ei usu, et neil matuselistel, kelle nägu ei kata leinapisarad, on asi selles, et nad on kadunukese minekuga leppinud. Selliste asjadega ei saa leppida. Surmale saab kas mõelda või seda eirata. Saab tunda valu ja ajapikku suudavad inimesed seda igapäevaste asjadega summutada, kuniks jõuab kätte surnu sünnipäev või surma-aastapäev või miskit sellist. Siis viiakse küünlaid ja lilli, pühendatakse mõtetes hetk lahkunule ja suundutakse tagasi oma mõttetute igapäevaaskelduste juurde.
Ma tean, et nii läheb ka minuga. Igavesti ei saagi nutta, aga mingisugusest leppimisest ärge te küll rääkige. Valuga lihtsalt harjub. Ma tean, et õpin ilma emata elama, ja kuigi ma pean matuste asja ülepaisutatuks, siis leian, et pean ikkagi minema. Mitte sellepärast, et ma käituksin siis viisakalt ja kombekalt, vaid nägemine, et nüüd ta laskub koos kirstuga sinna… sinna… niiskesse mulda, see tundub kuidagi lõplik. Punkt ja see lugu ei lähe enam edasi. Siis on kindel, et ta ei tule enam tagasi.
Praegu ma lihtsalt loodan tasakesi, salaja, et äkki see oli kõik mingi hale eksitus. Miks ei võiks elu olla nagu seebiseriaal, kus surnud vastavalt stsenaariumile naasevad? Stsenaristina kirjutaks ma ema kohe ellu tagasi. Aga ei, ma hoopis istun siin ja mõtlen mingeid viieaastaste mõtteid. Pisarad muudkui voolavad.
Ma saan aru küll, miks Olga-tädi mind heameelega kalmistule ei laseks. Ma tean, et kogu jant saab jube olema. Aga ma pean minema. Enda pärast pean seal ära käima. Ma nägin Olga-tädi näos suurt muret, mida mu minekusoov temas tekitas.
Üldiselt saame Olgaga hästi läbi. Mõnikord on raske temast aru saada. Mitte mõtetest, vaid jutust. Ma ei jaga ju vene keelest mitte midagi. Selles mõttes, et kuuendas klassis hakkasin seda õppima küll, aga ah, ma ei teagi. See nõuab nii suurt pingutust. Mul puudub igasugune püsivus. Hinne kõikus aasta läbi kolme ja nelja vahel, aga õnneks suutsin üldhindeks nelja saada. Olga-tädi leidis hommikul, et tema juures elades saame mõlemad hea keelepraktika.
Tsirkuses me kõik oma igapäevaleiba teenime
Matustele on ikkagi palju rahvast tulnud. Või on meil isaga erinev arusaam vähesest. Läbi pisarate on võimatu kedagi tuvastada, ära tunda.
Isa on tulnud linnast otse siia. Ta peatub minu juures ja võtab mul käest kinni. Kõnnime koos hauani. Seisatame kirstu kõrval. Kohe, kui seda näen, hakkan nutma. Ma ei taju üldse teisi inimesi ega kuule jutlustaja vadinat. Vaatan lihtsalt seda puust kasti, mõeldes kõigele tagasi.
Küsin pidevalt mõtetes: „Ema, miks sa ennast ei päästnud? Miks sa alla ei jooksnud? Kas sa tõesti ei kuulnud raginat?”
Isa ka ei kuula jutlust. Ta liigub samuti oma mõtetes ringi. Äkki süüdistab ta praegu ennast, et polnud varem kutsunud elektrikut neid pagana juhtmeid kontrollima? Või hoopiski selles, et oli põlengu ajal hoovis ja ajas naabrite koera meie maalt ära? Arvatavasti ei meeldinud isale seegi, et too paks tuletõrjuja takistas teda majja minemast. Miks nad pärast minu päästmist mu emale järele ei läinud?
Järsku haaravad kaevajad labidad. Isa astub sammu lähemale ja viskab kirstule kolm korda mulda. Tahaksin karjuda: „Eii, ära viska!”, kuid ma ei saa. Nüüd on minu kord. Selline tunne, nagu oleksime ema sinna kinni pannud ja nüüd loobime mulda ka veel peale, olemaks kindlad, et ta kunagi sealt ei välju. Nüüd ongi kõik lõplik. Kolm peotäit mulda visatud, tean, et ema ei naase enam kunagi.
Peagi on terve auk kinni kaetud. Seisan ikka veel tummalt isa kõrval, soovides, et keegi kaevaks kõik jälle lahti ja annaks mu ema tagasi. Ma tahaks nii väga veel kord tema ilusat nägu näha, tema siledaid käsi hoida, nutta tema kaisus, kui mul nii valus on.
Matuselised tulevad ning embavad meid isaga, nagu oleksime sünnipäevalapsed. Ma ei erista kallistajaid absoluutselt. Nad kõik on ühtemoodi mustas ja punase näoga. Kõik on liiga traditsiooniline. Kogu jutlus sellest, kui tore naine Marika oli, kui kena tütre ta üles kasvatas ja nüüd siia ilma maha jätab. Nagu oleks ma mingisugune pärandus ühiskonnale. Kõik need laused on jama. Esiteks vajan ma seniajani kasvatamist ning ema hoolitsust. Teiseks, mida too jutlustaja meist üldse teab? Mitte midagi peale info, mille isa talle meist faksinud oli. Jah, tõesti, me oleme suurepärased.
Ma ei tea, kas on mingi peielaud või mitte. Isa kaob vaikselt mu kõrvalt ära. Ta juhatab kõik väravast välja, nagu oleks siin üldse olnud kuskile eksida. Meie Olga-tädiga läheme koju, Olga-tädi koju.
Pühapäev möödub nuttes ja magades nagu ka järgmise nädala alguspäevad. Ma olen enamik ajast oma toas. Isa pole ma siiamaani näinud. Ta olevat otse pärast matuseid linna tagasi läinud.
Ka surmamääratuil on rõõmuhetki
Reede on käes. Sõidan bussiga aktusele. Saan paljude kaastundeavalduste osaliseks. Kaua võib, jumal küll.
Kooli jõudes on rahvast nii palju, et ma ei leia enda klassi omasid kohe üleski. Otsustan algklasside juurde seisma jääda, kuni märkan mõnda oma klassikaaslast. Direktori kõned on alati kohutavalt pikad ning keegi ei kuula teda, täpselt nagu alati. Ainult esimese klassi õpilased, aga see on ka paranormaalne nähtus. Vaesekesed, oodake, kui te olete paar aastat siin käinud, siis on teil need kõned lihtsalt peas.
„…ja langetame pea leinaminutiks!” kostab direktoriproua peenike hääl.
Mis asja, keda me leiname?
„Südamlik kaastunne!” kõlab mu kõrval seisjalt. See on algklasside õpetaja, kellega ma pole kunagi sõnakesti vahetanud ja nüüd hoiab ta oma kätt mu õlal nagu mõni vana tuttav või suurim heategija terves ilmas. Läbi rahvasumma marsib Gerda minu juurde ja tirib mu sellest seltskonnast eemale.
Istume kooli taga, seal, kus Jossuga alati istusime.
„Palun ütle, et dire ei mälestanud kõigi ees minu ema.”
Gerdavaatabomasuurtekirjudesilmadegamulleotsa.Temagi on vist tüdinud nutmisest ja tundub, et ka ärritumisest.
„Kuule, kas sa siis ei kuulnud? Ta rääkis põlengust ja kõigest. Kutsus meid, sinu klassikaaslasi, sulle toeks olema ja nii edasi.”
„Siis saatku kohe telekasse mingi reklaamklipp, kus on perefoto, ja siis lisagu alla kiri: „See noor neiu on ilma emata, toetage teda!” Appi, kui vastik käitumine.”
„Kuule, lähme parem klassijuhatajatundi,” kutsub Gerda ning veab mind juba kätt pidi kooli sissekäigu poole.
Tunnis on kõik väga vaiksed. Õpetaja ei puuduta minuga juhtunut hetkekski. See-eest naeratab mulle vahetpidamata. Ju ta on siis ise ka aru saanud, et mu närviminek töövihikute ostu ajal oli