Jäätunud võõras. Kristiine Kurema
Ta sukeldub naerdes vee alla.
Oh, siis ongi otsustatud ja võin ööseks Gerda poole minna.
„Marko, kas ma võin teie telefoni kasutada?”
„Yeah, sure!”
Lippan tuppa. Telefonile vastab Olga-tädi rõõmus hääl: „Jah, Olga kuuleb…” Järgnevad mõningad venekeelsed sõnad, millest ma ei saa aru.
„Tädi Olga, ma jään ööseks Gerda poole ja tulen homme lõunase bussiga koju.”
„Harašo! On sul bussisõidu raha olemas?”
„Jaa, peaks olema küll. Tead, mul on siin nii tore. Homseni!”
Kuidagi imelik on olla. Umbes, et pole õiget kohta, kus olla ja pole koduigatsust ega ema noomivaid sõnu, mis keelavad pimedas ringi hulkuda ja muid jamasid kaela tõmmata.
Ma ei jõuagi nende mõtetega vist kaugele, sest Karl vantsib elutuppa, šampanjapudel käes.
„Mis sa arvad, kas me võime selle avada? Kapis on kõiksugu jooke veel.”
„Kuule, vaevalt me siia nende baarikappi tühjendama tulime. Pealegi ära tule ütlema, et sa ei suuda ilma selle alkohoolse jamata lõbus ja üleliia lärmakas olla, ah? Pane see ära ja lähme tagasi vette.”
„Sul on huvitav lähenemine asjale. Oot, ma jooksen ja viin selle tagasi. Õõ, millisest uksest ma nüüd minema pean?”
Mida ma teieta teeks?
Basseini äärde jõudes viskab Karl mu vette, irvitades ise uhkelt. Lõbu jätkub tundideks. Lõpuks peame veest väljuma, sest läheb jahedaks. Marko on peagi basseini ääres, sületäis saunalinu kätel. Istume grilli ümber, oodates liha küpsemist, ja räägime tühjast-tähjast. Kellelgi tuleb idee tantsida.
„Teeme nii nagu esimesel basseinikalgi!” hüüab Marko.
„Ee, kuidas siis?” imestab Karl, kes on ennast juba Katrini külge haakinud.
„Niimoodi kätest kinni ja ühelt jalalt teisele tammudes.” Marko ja Gerda näitavad kätest kinni hoides ette, ise naerdes ning muusikast väljas olles.
Karl vaatab neid kahtleva pilguga. „No ma ei tea…”
Kuid juba haarab Katrin ta kätest ning tammub täpselt nagu Gerdagi.
Istun lamamistoolil ja naeran. Vaatan, kuidas Jossu ja Mari-Liina tantsivad. Mari-Liina pole kunagi hästi tantsida osanud. Siiski tundub ühelt jalalt teisele tammumise stiil talle ideaalselt sobivat.
„Tantsima tahad minna?”
Vaatan üles. Andrus seisab mu ees, käsi välja sirutatud.
„No olgu.”
Pressime ennast Marko ja Gerda ning Karini ja Taneli vahele. Marko pilgutab Andrusele kavalalt silma. Teate küll seda pilgutust. Kõneledes oleks see umbes nagu „Noh, saidki plika endale!”. Ühesõnaga mingi poiste omavaheline värk. Põrnitsen Markot hetke. Seejärel üritame ka tammuda nagu teised. Me ei vaata teineteisele otsa, pigem piilume klassikaaslasi. Naljakas on teisi vaadata, kuid veel koomilisem on ise samamoodi tantsida. Kui seda ikka saab tantsimiseks nimetada.
Andrus hakkab esimesena rääkima: „Lahe klass. Ma arvasin algul, et enamik on mingid üdini linnakad, uhked ja puha, aga ei olegi, täitsa cool seltskond.”
„Ega jah, meil saab palju nalja. Kuigi saladuskatte all võin öelda, et ega me tundides küll väga inglid ei ole. Pigem vastupidi. Õpetajad ei salli me klassi. Eelmisel aastal kogusime õpetajate seast eriti palju vaenlasi. Aga mis me teha saame, et avaldame oma arvamust ja seisame enda eest. Siis räägitakse, et me oleme kõige hullemad, kuigi teised klassid mõtlevad samamoodi, ent ei julge häält teha. Me oleme vähemalt ühtehoidvad.”
„Ah, pole hullu. Ega mu eelmine klass ka millegi erilisega hiilanud – enamik olid ülbed hukkaläinud vargad, pärit halbadest perekondadest ja nii edasi.”
„Aga kust sa siis üldse tuled?”
„No oli üks kolgas koht, ausalt. Väike küla. Kool oli küll suur, sest see oli ümbruskonnas ainuke. Meil oli kokku umbes 700 õpilast. See pole praeguse kooliga muidugi võrreldav.”
Tantsusammud lähevad üha koomilisemaks. Karl kargleb juba nagu segane, vedades Katrinit endaga kaasa. Kahtlustan, et Karl mekkis ikkagi baarikapist midagi ja vaevalt see šampanja oli.
„Entel-Tenteli” laulud lähevad ka juba tüütavaks. Markol on õnneks ka muud muusikat. Üleüldse on neil hiiglaslik plaadikogu, sest Marko isa on produtsent. Rütmikad lood vahelduvad aeglastega. Enamik vahetab iga teise loo tagant paarilist, välja arvatud meie Andrusega. Tegelikult oli eelnev jutt niisama lobisemine, vältimaks seda, millest me mõlemad tahame rääkida, ja ma tean, et ühel hetkel pean vabandamise ette võtma.
„Andrus, see bussilugu. Mul ei ole viimasel ajal just kõige paremini läinud. Ma lihtsalt ei suutnud või lausa ei tahtnud kellegi vastu tore, hea ja armas olla. Anna andeks.”
„Ah see, unusta ära. Tegelikult ka. Ma olin tolle vahejuhtumi isegi juba unustanud.”
„Tore! Kas sa elad kuskil Olga-tädi lähedal, et selle bussiga linna sõitsid?”
„Mh-mh, kolisin oma tädi juurde. Vanemad lahutasid paar kuud tagasi. Isa sõitis Ameerikasse õnne otsima. Ema ei tulnud mu ülalpidamisega toime. Vanem vend lubas meid alguses aidata, kuid tal on endalgi noor pere. Sai just isaks. Seega ei tahtnud ma väga tema juurde kolida. Tädi seevastu kutsus mind heameelega enda poole. Kuna temaga on päris lahe, siis nii läkski. Kuigi selles mõttes on nõme, et 40 mintsa igal hommikul bussiga kooli sõita ei tundu just väga lõbus.”
„Üksi on jah igav. Me sõitsime muidu Jossuga koos. Ta elab suures rohelises majas poe kõrval. Kes su tädi on?”
„Linda, raamatukogu juhataja.”
„Oh, Lindaga saan ma hästi läbi. Ta on rääkinud jah, et tal on minuvanune õepoeg, ja siis ta mõtles, et ei tea, kas meil on üks ja sama kohustuslik kirjandus.”
Me muudkui räägime ja räägime, kuni märkame ühel hetkel, et väljas on pimedaks läinud. Aitame Markol kõik ära koristada ja hiilime poole kahe ajal öösel väikeste gruppidena kodu poole.
Gerda vanemad magavad juba. Köögis on kiri „Võtke endale pliidi pealt süüa ja soojendage ära! Külmikus on jäätist ka!”. Kuna oleme Marko juures kõhud nii täis söönud, siis pole enam üldse isu. Läheme otsejoones Gerda tuppa. Tema ema on meile isegi voodid ära teinud.
„Ma vaatasin, et te tantsisite Andrusega terve õhtu,” ütleb Gerda magusalt.
„Ega te Markogagi paremad olnud.” Selle peale läheb Gerda näost üleni punaseks.
„Ah, ära jama,” saab ta enda kaitseks öeldud.
„Ma ei jamagi. Ise sa alustasid seda teemat. Viime siis vestluse viisakalt lõpule ka. Parimad sõbrannad ollaksegi selleks, et oleks keegi, kellega kõigest rääkida. Pealegi ma tunnen sind, seega võin väita, et sulle meeldib Marko.”
Selle peale ei kosta Gerda midagi, vaid poeb teki alla.Ta eelistab diivanil magada, mistõttu saan mina tema voodis uinuda.
„Kas Andrus on tore kutt?” küsib Gerda tuld ära kustutades.
„Ta on jah täitsa vahva, lõbus ja tore.”
„Ahah, lõbus ja tore. Jajaa. Te vestlesite nii umbes neli tundi ja sa oskad ta kohta kõigest kaks sõna öelda. Ei no jah.”
„Äh, Gerda, ära tee niimoodi. Ta rääkis põhiliselt oma eelmisest klassist ning vanematest ja siis ma rääkisin meie klassist ning palusin oma käitumise pärast vabandust.”
„Oot, asi läheb põnevaks. Miks sa vabandust palusid?”
Appi, Gerda eest ei saa kohe mitte essugi varjata. Räägin talle parasjagu tollest päevast ja bussiloost, kui kuulen, et Gerda nutab vaikselt.
„Gerda, mis sinuga on?”
„Vabandust,