Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits
Ollega alati hästi läbi saanud. Kuueaastane vanusevahe ei lasknud meil küll kuni praeguse ajani sõbrad olla, aga meie vahel pole iialgi tekkinud selliseid konflikte nagu teistel õdedel-vendadel. Võimalik, et ka see on tänu sellele, et ta on minust vanem.
Kui ma olin päris tita, siis olevat Olle minu vastu suurt huvi tundnud. Ma ei tea, kas ta oma mudilasearuga mind just armastas, aga ma pakkusin talle lõputuid uurimisvõimalusi. Mõni neist polnud ehk just kõige ohutum katse, näiteks lapsevankriga mäest alla tuhisemine, Olle jalad alusraamil ja mina vankris kriiskamas.
Olle ei tundnud eales kadedust, et ma tähelepanu endale tõmbasin, kuna üsna märkimisväärne osa mulle suunatud tähelepanust tuli temalt. Tal oli isegi väike vihik, kuhu ta kritseldas märkmeid minu tegemiste, arengu ja tervise kohta. Tal oli väga põhjalik ülevaade minu kaka värvi ja konsistentsi kohta, iga viimane kui viirus ja haigushoog sai üles märgitud. Kunagi oli ta isegi mingil moel emalt saadud klaaspudelikesse minu okset kogunud, ehkki nüüdseks on see eksponaat kaduma läinud.
Kui ma suuremaks kasvasin ja tema juba kümne- ja enama aastane oli, siis kaotas ta minu vastu huvi, aga ei muutunud kunagi ebameeldivaks. Alles siis, kui mina olin kaksteist ja tema kaheksateist, hakkasime rääkima ja suhtlema ning Olle võttis mind kaasa, kui ta läks loomade varjupaika vabatahtliku tööd tegema.
Mäletan seda esimest korda, kui Ollega varjupaika sõitsime. Ta oli äsja load saanud ja juhtis ema autot pisut närvilise ilmega. Lõpuks hakkas ta rääkima ja küsis:
„Kuidas sul koolis läheb?”
„Hästi,” vastasin ma uhkelt. „Mul on kõik viied, mitte ühtegi nelja.”
Olle naeratas kummaliselt, mitte nii nagu ema, kui ta mu üle uhke oli.
„Võiksid ikka natuke aega maha võtta, tead, kõik ei ole elus ainult õppimine.”
„Ja saada ainult kolmesid nagu sina?”
Olle turtsatas.
„Jah, mitte päris nagu mina … Aga noh, niimoodi, selle kahe vahepealselt.”
„Ma ei taha,” vastasin. „Ma tahan sel aastal ka kiituskirja saada. Sel aastal võin ma isegi ainuke olla.”
See oli tõsi. Kõiki minu klassikaaslasi oli tabanud see imelik varateismeline periood, kus üritatakse kõigest väest täiskasvanu olla4. Minulegi oli see mingil määral mõju avaldanud, aga see kool-ja-õppimine-on-nõme-mõtteviis ei tulnud mulle ka mitte kunagi hiljem pähe.
„Jah, vaata …” alustas Olle ja jäi korraks mõttesse. „Agatha, elus on muudki peale õppimise.”
„Ma tean,” vastasin. Nii nohik ma ka polnud, et mitte olla teadlik elu muudest tahkudest.
„Mõnikord ma mõtlen …” Ta jäi korraks vait ja sõitis suurest rekkast mööda. „Kas sa ikka saad hakkama.”
„Ikka saan.”Vastupidine poleks mulle eales pähe tulnudki.
„Asi on selles, et mõnikord ma mõtlen, et ema peab sind mingiks imelapseks. Ma olen selliseid näinud küll, mul endalgi klassiõed ja tuttavad … Üks läks kümnendas peast segi, hakkas niimoodi mässama, igasugu lollusi tegema. Tead küll.”
Noogutasin.
„Ja üks, kes on minust paar aastat vanem, kukkus ülikoolist välja, pidi psühhiaatri juures käima, võtab rahusteid või mis need on. Omadega läbi. Kui ema sinuga niimoodi jätkab … Ma olen üritanud temaga rääkida. Isa arvab ka, et see sinu upitamine on vale, aga mulle tundub, et tema nagu ütleb seda millegi muu pärast.” Olle kortsutas kulmu ja mõtles natuke.
„No igatahes, mida ma tahan öelda: ära lase endale pähe istuda, Agatha. Elus on palju muudki kui see, mida meie ema sul näha laseb. Kasvad suuremaks, siis tee midagi põnevat. Mine reisi, leia sõpru, käi lahedates kohtades, õpi midagi, mida sa ise tahad. Ära jää kinni sellesse, mida sult oodatakse.”
Ma vaatasin teda tõsiselt. Minuga polnud kunagi nii räägitud. Ma tundsin ennast täiskasvanuna, kellega räägitakse tõsistel teemadel. Mul on kahju, et ma tema nõu kuulda ei võtnud, et ma lasksin endale pähe istuda ning et ma jäin ise ka seda imelapse-imidžit uskuma. Elus ei tule midagi niisama ja imelapsed on sageli imed ainult omaenda vanemate silmis. Mina astusin ellu, uskudes, et kõik uksed on mulle valla, sest mulle oli õpetatud, et ma olen niivõrd eriline, et mind võetakse kõikjal avasüli vastu.
Kui ma lõpuks oma elu üle ise kontrolli võtsin, siis olid konfliktid nii visad lahenema, et ma otsisin endale töö Tallinnas. Esimese kuu elasin sõbranna juures ja käisin nädalavahetuseti kodus. Põhiliselt just Olle ja Miia juures, sest ema läks ainuüksi minu nägemisest närvi. Ma olin juba piisavalt süüdistusi ja näägutamist kuulnud, et sellest jätkuks mu lastelastelegi.
Olle aitas mul mu uude korterisse kolida, kui olin Tallinnas töö leidnud. Minu elamine Tallinnas on lihtne – ühetoaline korter vanas puumajas. Tuba on suur, köök keskmine ja vannituba õige tilluke. Minule sellest kõigest täiesti piisab. Mu köögi- ja toaaknad avanevad tagahoovi, kus kasvavad õuna- ja kirsipuud. Oma aknalaua küljes ja akna all kasvatan ma lilli ja maitsetaimi. Sooja ilmaga vean välja lamamistooli ja loen vana kirsipuu all raamatut.
Aeda pean küll ülejäänud viie korteriga jagama (meil on kaks ühe-, kaks kahe- ja kaks kolmetoalist korterit) ja aeda me kõik korraga ära ei mahukski, aga õnneks pole meid tavaliselt ka hulgakesi väljas. Ma ei tunne eriti teisi elanikke, tean ainult, et teist ühetoalist korterit üürib üks venelannast tudengineiu ja et mõlemas kahetoalises elavad vanapaarid ning kolmetoalistes perekonnad – ühes noor, kahe väikese lapsega pere, teises natuke vanem perekond, kus üks poiss on hilisteismeline ja vist iga hetk kodust lahkumas ning teine umbes kümneaastane.
Minule mu kodu meeldib. Pikad õrnad helesinised kardinad rõõmsa kollaseks värvitud seina tausta. Diivanvoodi, telekas, valge põrand ja triibulised vaibad. Vanakraamipoest ostetud laud ja toolid, kapid ja riiulid. Valgete kividega kahhelahi. Väga eestiaegne ja vanamoodne tuba.
Colin ei oska mu korteri kohta midagi arvata. Ta teadis, et see on vaid ühetoaline, kuid talle, nagu paljudele ameeriklastele, ei meeldi eriti vanad majad. Meie oma on küll mõni aasta tagasi üle värvitud ning näeb parem välja kui mõni teine, ent Colin on siiski kahtlev, kas sellises majas ikka tuleks elada. Talle meeldib vanu maju vaadata, aga nendes elamine on tema jaoks kummastav mõte.
Mäletan, kui ta mulle esimest korda külla tuli.
„Tahaks kohe duši alla minna,” ütles ta, kui oli kohvrid maha pannud. „Kohe esimese asjana. Ma olen higine ja lend oli nii pikk.”
„Aga palun,” vastasin ja ulatasin talle rätiku.
Ta naeratas mulle sellise ilmega, mis varjab teatud tagamõtet.
„Kas läheme koos?” küsis ta.
„Ee … Noh, meeleldi, aga …” ma avasin vannitoa ukse.
„Mh?” tegi Colin ja kergitas hämmeldunult kulme. „Kuidas … See on ju …” Ta hakkas rabatult naerma.
„Ha-haa, maailma kõige väiksem kemps!” hirnus ta. „Issand! Kuidas sa siia mahud? Kas sa tõmbad põlved lõua alla, kui potile istud? Jessake, kui mina lähen, siis anna andeks, aga ma pean vist ukse lahti jätma, et jalad ära mahuksid. Või istun külili? Oota, selleks pole ka ruumi, kui just jalgu vanni ei pista.” Ta vaatas mind uskumatu pilguga.
„See pole võimalik. See on … See on nali. Üheski majas ei saa nii väikest vannituba olla.”
„Nii väike see nüüd ka pole,” kaitsesin ma.
„On. See on just nii väike.”
Lõpuks läks ta ikkagi pesema, ent välja tulles vaatas ta mulle suurte silmadega otsa, üleni lõdisedes.
„Kallis …” alustas ta. „See on võimatu. Ma lõin ennast mitu korda ära. Ma pidin pead kogu aeg madalal hoidma, et mitte muhku saada. Ja see on nii väike. Nüüd ma tean, mida klaustrofoobid tunnevad.
Seda on alati nii piinarikas jälgida.