Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits
ja kitsam vannituba. Kuidas keegi seda üldse kasutada saab, on mulle lihtsalt üle mõistuse.”
„Ma olen väiksemaid näinud,” ütlesin ma. „Hotellides ja kajutites ja …”
„Jah, kajutites, aga mitte elumajades!” vehkis Colin ärritunult kätega.
„Rahune ometi.”
„Ma ei saa!”
Sellest Tallinna elust räägin ma ka kunagi edasi, nüüd jäin ma jälle heietama, aga kõigepealt veel natuke mu perekonnast.
Minu isapoolsed vanavanemad on elus, elavad Tartu lähedal maal. Nad on küllaltki ebasümpaatsed ja vähese haridusega, lihtsameelse mõtlemisega inimesed. Kord ütlesin Colinile, et kui Eestis oleksid redneck’id, siis minu isapoolsed vanaema-vanaisa kuuluksid nende ridadesse. Tõlkes tähendab see „punakaela”. See on umbes sama, mis meil „maakas”. „Punakael“ on vist tulnud sellest, et põllutöölised pidid päevad läbi päikese käes põllu peal küürutana, ja sellest põles nende turi punaseks.
Nagu paljud rumalavõitu inimesed, tunnevad nemadki suurt uhkust teadmiste üle, mis neil puuduvad. See on kõige hullem ja ohtlikum rumaluse vorm, sest need on inimesed, kes üritavad teha asju, mida nad ei oska, ning armastavad kangesti rääkida teemadel, millest nad midagi ei tea. Ja kui nad ise aru saavad, et nad mingil alal pädevad pole, siis on nad selle suhtes üleolevad. Stiilis „pole mul neid peeni värgendusi vajagi teada!”. See on väga ärritav.
Neil on ühtlasi kohutavalt igav elu, ehkki nad ise seda muidugi ei mõista. Ma ei tea, ma olen vist tõesti üks ärahellitatud linnavurle, aga ma ei mõista mõne maainimese kinnisideid täiesti tühiste asjade suhtes. Ilmselt tuleb see sellest maru igavast elust, mida nad ise ei tunneta. Ma räägin muidugi ainult mõnest maal elavast inimesest, küllaltki arvestatav osa neist on täiesti mõistlik, erinevalt jällegi paljudest olenditest, keda Tartus ja Tallinnas näha võib. Aga nüüd tagasi mu vanavanemate juurde.
Külakesest, kus nad elavad, võiks teha telesarja, kui nende jutte uskuda. Nad on igavusest välja mõelnud niivõrd võimatuid kõlakaid ja need on omavahelise suhtluse küla sees peaaegu võimatuks muutnud.
Näiteks on minu vanaemal kindel veendumus, et tema naabrinaine olevat tema kassi ära tapnud (too oli kaduma läinud ja mina kahtlustaksin pigem rebast või teisi kasse). Tal on kujunenud teooria, kuidas see kõik juhtus, mismoodi naabrimutt oma joodikust pojaga nende aeda ronis (selle tõestuseks oli tal mingi viltune aialipp), kassi ära virutas ja siis kuskil ära tappis. Miks peaks naabrinna seda tegema või miks ta just kassi valis, selmet mõnd maaelus hädavajalikku looma maha koksata, ei ole vanaema suutnud meile veel arukalt selgitada. Tollal oli neil ainult üks lehm ja üksainuke siga, kasse aga tervelt viis tükki. Kui keegi oleks tahtnud neile mingit kahju teha, siis milleks röövida loom, kellest nad niikuinii eriti ei hoolinud? Aga seda väljamõeldist räägib vanaema küll kõigile, kui vähegi võimalus antakse.
Lisaks kassiraksus käimisega sarnastele kuulujuttudele peavad nad arvet möödasõitvate autode ja võõraste inimeste üle. Võib-olla sellepärast nad eriti linnas olemist ei armastagi. Nad räägivad ikka, kuidas seal elavad kõik üksteise otsas, kuidas kogu aeg on ummikud (viis autot foori taga ja juba ummik – ei tea, mida nad veel Tallinna kesklinnast kell pool kuus arvaksid).
Väiksena ei saanud ma aru, millest see tuli, et neile linnas ei meeldinud. Minu meelest oli ju täitsa mõnus, ja üksteise otsas elasid inimesed Annelinnas. Ka meie elasime nende meelest praktiliselt teiste inimeste elutoas, kuna elasime paarismajas. Igatahes nüüd ma arvan, et tean, miks linn neile nii hirmutav tundub.
Kuna mööduvad autod ja inimesed on nende maailmas jutuaineks, siis on kogu see linnamüra ja edasi-tagasi sagimine nende jaoks liiga põnev. Kõik minu linnades elavad lugejad, meie ju ei hooli võõrastest autodest ja tundmatute inimeste nägudest? Võib-olla ainuke moment, kus meile midagi sellist võib korda minna, on siis, kui keegi keset ööd lärmakalt põrisedes akna alt mööda sõidab, aga ka siis mõtleme pigem „Mis kuradi pärast peab keset ööd just siin sõitma!?”, mitte „Huvitav-huvitav, kes see nüüd oli? Läheks välja ja joonistaks rehvimustri üles5”.
Kõik need võõrad autod ja inimesed … Kuidas see küll teid, linnainimesi ei häiri? Me lihtsalt ei hooli sellest. Meil on targemad mured kui võõraste lõustade ülesmärkimine. Nagu see, et pudeliautomaadid ei tööta üheski kodu lähedal olevas poes6, bussid hilinevad pidevalt ja kinos on vabad ainult esiridade kohad, kus istudes jääb kael kangeks. Need on tõesti tõsised probleemid. Me mitte ainult ei tee mööduvatest inimestest välja, me ei märkagi neid. Aga ma kujutan ette, et kui maailm, kus on üksainus võõras nägu, on põnev, siis sadade ja tuhandete kaupa möödavoorivad inimesed on stressi allikaks ja sisaldavad endas liiga palju informatsiooni, mida koguda. Minu vanavanemad ei pea Tartut isegi ilusaks, ainuke, mida nad näevad, on nende meelest hirmuäratavad inimmassid, kes on üksteisele liiga lähedal ja kes üksteisest midagi ei tea.
Nad on mulle ebasümpaatsed ka ühel teisel põhjusel. Minu vanemad pole mind ja Ollet kunagi füüsiliselt karistanud ja kui aus olla, pole me ka selleks kuigi palju põhjust andnud.
Ühel hommikul, kui olin veel päris väike, ärkasin ma maal oma toas üles kohutava kisa peale. Unesegaduses ei saanud ma aru, mis toimub, mõtlesin, et mingi loom karjub. Tuterdasin akna juurde, ronisin toolile, toetasin käed aknalauale ja vaatasin kardina vahelt välja.
See, mida ma nägin, pani mind otsekohe oma kõveratel jalakestel õue poole paterdama. Ma polnud ennast oma kolmeaastase elukäigu jooksul veel eales nii elusa ja nii vihasena tundnud. Vihkamine ebaõigluse ja vägivalla vastu täitis mind üleni, nii et kui ma köögi kõrge lävepaku taha komistasin ja, lõug ees, põrandale maandusin, ei pannud ma valu tähelegi. Alles hiljem kodus selgus, et ühest hambast oli tükk välja lennanud.
Kõrvulukustavalt kriisates tormasin ma nagu välk õue, lükkasin vanaema ebalapseliku jõuga kõrvale ja lõin käed ümber Olle jala. Ma ei mäleta ammugi, mille eest ta vitsa sai, aga ma mäletan seda toorest vihkamist, mida tol hetkel tundsin. Ma ei lasknud lahti ka siis, kui vits mu enda kintsudele vorpe lõi, ega ka siis, kui vanaema mind Olle küljest lahti üritas rebida. Kogu mu väike isiksus oli koondunud sellesse, et oma venda nende vastikute vanainimeste eest kaitsta, ja see tähendas, et mitte mingil juhul ei tohtinud ma lahti lasta! Seda tegin alles siis, kui vanaisa oli alla andnud ja koos vanaemaga vihast purisedes ja meie vanemaid siunates tuppa tagasi läinud. Olle nuttis ja värises ning mina lõugasin, kuidas kõri võttis.
Järgmisel päeval, kui ema meile järele tuli, vihastas ka tema, kui minu ja Olle triibulisi sääri nägi. Isa lihtsalt vaikis ja vahtis maha. Ka tema oli ilmselgelt vihane, aga ei öelnud midagi. Äkki ta sellepärast üritabki nii tähelepandamatu olla, kardab millegagi silma paistmise eest ikka veel peksa saada.
Minu teine vanaisa olevat jutu järgi hoopis teistsugune inimene olnud. Heasüdamlik, intelligentne, armas … Paraku pole ma teda kunagi tundnud. Ta küüditati koos oma perega Siberisse ning sealt naastes oli ta tervis nii tuksis, et kahjuks ei pidanud ta enam vastu ja suri siis, kui minu ema alles kolmeteistkümneaastane oli.
Aasta tagasi suri ka minu emapoolne vanaema. Olles kangekaelselt keeldunud igasugusest kõrvalisest abist, elas ta oma majakeses, kus ta ka unepealt meie seast lahkus. Vähemalt läks ta rahulikult ja valutult. Ma arvan, et tal polnud ka midagi surma vastu. Ta ootas juba ammu, et saaks olla koos oma elu ainsa armastuse, vanaisa Karliga. Ema kuuldes ta nii ei rääkinud, aga mulle tunnistas vanaema Hilda enam kui ühel korral: „Oh, tuleks juba ükskord aeg … Karla ootab mind, ma tean, ma tunnen seda.” Ma ei osanud siis midagi vastata. Mind tegi mõte elust ilma vanaemata kurvaks, ehkki samas ma mõistsin tema igatsust.
Ema ei armasta eriti oma isast rääkida. Ma arvan, et tema mälestused vanaisa Karlist on hägusemad kui teistel. Kui sain teada, et vanaema Hilda suri, palusin endale vaba päeva, läksin esimesele Tartu bussile ning tormasin koju.
Kodus istus ema köögis ja vahtis tühjal pilgul enda ees olevat küünalt. Ma läksin ta juurde ja tõmbasin laua alt tooli tema kõrvale. Niipea kui olin maha istunud,
Ma ei tea, mida nad sellises olukorras tegelikult teevad. Ühtlasi olen ma kuri ja tänamatu lapselaps.
See on mingi universiumi seadus, et kui üks taaramasin ei tööta, siis ei tööta ka järgmised kolm-neli, mille juurde sa oma pudelid lohistad.