Eesti romaan. Katrina Kalda
mõtted kuigi selged, need eksisteerisid üksnes vaistuna, kuid Eeriku andeks oli vaistudesse uskuda, usaldada neid, et neist vajalikul hetkel kasu võiks olla. Pealegi soovis Eerik Augustile head ja tundis tema vastu koguni isalikku sümpaatiat. Ta poleks lasknud oma vaistul klaari ja korrastatud mõtte – veel vähem väljaöeldava lause – tasemele tõusta.
Sellal kui Eeriku vaist oma haarmeid sirutas, hõivas selle selgete mõtete, kiiduväärsete kavatsuste ja sõnastatavate lausete tasandi niisiis juba miski muu. Kõigepealt räägiti aiast ja jänestest, siis Augusti ajalehesabast, mis oli Charlotte’ile tuttav, mis täitis Augusti omakorda õnnetundega, kuna järjejutt sõlmis tema kui kirjaniku ning Charlotte’i kui lugeja vahele ausa ja süütu sideme. Seejärel rääkis Eerik oma abielust Charlotte’iga, tehes seda elutoas trooniva foto tõttu või ehk ka selle tõttu, et, olles kummutanud juba kolm klaasi konjakit, tekkis tal tahtmine kohalviibijatele meenutada, et Charlotte on tema naine. Laulatus oli aset leidnud 1990. aasta märtsis. Charlotte ei tahtnud valget tüllkleiti – lõppude lõpuks on noortel abiellujatel õigus ka mõningatele kapriisidele – ja nii sai ta kleidi kahvatusinisest satiinist. Vaevalt aasta hiljem sündis Mart. August noogutab mitu korda pead ning pingutuse kiuste hämmeldust mitte välja näidata annab tema näoilme tunnistust üllatusest. Peab ütlema, et Augusti kujutluses Charlotte’il lapsi ei ole. Konjakist tiivustatud Eerik hakkab tugitoolis kõikuma ning ta liigutused meenutavad pardi vaarumist. August, kes sottigi aru ei saa, naeratab. Eerik lisab sunnitud naeratusega: „Mart on viimase kuu sanatooriumis olnud.” August noogutab ikka veel naeratades pead, olles kõigest vaid pooleldi aru saanud, kuid nüüd tõuseb Charlotte püsti, ajab oma teetassi ümber, kähvab: „Eriline idikas” ja läheb uksepaugatuse saatel toast välja. Eerik jääb paigale. August (nüüdsest taktitundetu külaline, kes teda võõrustavad abielupaarid riidu ajab) ei tea, kas tal tuleks sõna „idikas” mõista Eeriku või tema enda kohta käivat, kuid otsustab vastavalt oma kalduvusele end süüdi tunda, et pigem omistati tiitel temale. Eerik ei lausu enam sõnagi. August ei söanda juttu alustada. Ta libistab pilgu köögiuksele, juureldes, mida temalt nüüd oodatakse ja kas ei peaks ta ehk otseteed oma magamistuppa tõmbuma – kuni Eerik midagi ei ütle, ei söanda ta end liigutadagi. Viimaks pudrutab ta mõned vabandussõnad ja jääb uuesti vait. Eerik on süüdanud sigari – peaks Charlotte elutuppa naasma, ajaks selle lõhn ta vihale, nii et kui Eerik üht ka Augustile pakub, raputab see hirmunult pead, konjakiklaas tühi ning vabaks jäänud käed masinlikult tugitoolikatte narmaid sorimas. Eerik aga, näe, tõmbab sigarit. Et Charlotte’i õlgu, millele kätt toetada, enam ei ole, mudib ta diivanipatju. Mõne minuti hoiab ta ebamäärast vaikust, seejärel aga viib jutu tööküsimustele. Õues on pime öö. Juuakse ja räägitakse. August annab kaalutlematuid vastuseid, teadmata täpselt, millest jutt. Charlotte’i sõimusõnad püsivad tal nähtamatu ja valusa pinnuna meeles. Verandal kolletab sidrunipuu; aias läheb liikvele nälkjate aeglane ja melanhoolne kolonn.
6
Pühapäeva õhtuks oli August tagasi. Mida oli ta maalt kaasa toonud? Köömnetega maitsestatud kuivatatud seeni, Charlotte’i pahameele ja kummalised sügelevad punnid, mille põhjuseks võis olla allergia Charlotte’i valmistatud omapärase roa vastu, kontakt Eeriku auto formaldehüüdi sisaldavate istmekatetega või ehk lihtsalt erakordne erutus, mis oli Augustit vallanud. Terve järgnenud öö veetis ta end kratsides. Hommikuks olid kublad kaks korda suuremaks paisunud. August kratsis neid meeleheitlikult, leevendas ja kasvatas oma piinu, kuni punnide ümber tekkisid valged sõõrid, kublad läksid katki ja immitsesid verd. Mida August tegelikult kratsis? Charlotte’i pealiskaudset viisakust, tema pahameelt, tema huvitust? Augustit näris miski, mis ei piirdunud sügelusega, või siis oli tegemist sisemise sügelusega, tundmusega, et ta keha on tema jaoks kitsas, et osa temast – naeruväärne ja armetu – võtab hoogu, et sellest väljuda, kolgib ja peksleb vastu seina. Augustil esines kuumahoogusid, hetki, mil ta tahtis enda eest peitu pugeda, lakata mõtlemast üle-eelmisele õhtule, milles teda vaevas üks moment, mida ta väga täpselt mäletas ning mida ta siiski ägedalt eirata püüdis; moment, mis tõmbas teda ligi ja tõukas eemale, ajas teda taas kramplikult ja raevukalt kuplasid kratsima. Ent selle momendi keskme ümber sirutus kauniduse halo, mida kiirgas Charlotte’i kohalolu, soe ja tasane kohalolu, mis ei tõotanud midagi, millest aga lihtsa mälestusenagi piisas, et Augusti hinges naiivne ja kirgas rõõm võimule aidata (seda hetkedel, mil ta unustas Charlotte’i vihahoo ja mõneks minutiks süümepiinadest vabanes). Nii pendeldas August rõõmu ja ahastuse vahel. Ning kui rõõm kesta heitis ja ahastuseks muutus, tulid talle taas meelde kublad, nii et ta lausa pidi end kratsima. Ta kratsis nii, et kattus üleni muhkudega, ei tihanud enam kodust väljuda ega kellegagi kokku puutuda ning jäi elutuppa istuma, kirjutama ja oma jampslikke unelmaid mõlgutama.
Sedamööda, kuidas ta sügas, kratsis ja uneles, tungis Charlotte tema hinges üha sügavamale.
Ta tungis nii sügavale, et hoolimata südametunnistuse kõhklustest, hoolimata Eerikust, kirjutamata reeglitest, kõlakatest ja sõprusest, otsustas August järjejutus läbi viia radikaalse pöörde: minu ellu ja meie loosse sadas ootamatult sisse Charlotte, varjunimega Carlotta, levitas siin oma sidrunaloisia lõhna ja paiskus kirjanduslikku rambivalgusse kellegi Helmuti abikaasana – kellegi Helmuti, kes kogus mansetinööpe ja värvitud mune ning oli Saksa Demokraatliku Vabariigi kodanik.
See käis nõnda: Augustit, kes oli enamasti aeglane nagu käsiajamiga masin, hakkas kohe maalt naasmisest saadik taga kihutama tungiv inspiratsioon. Selle mõjul kukkus aja kulg 1985. aasta juunis korraga hoogustuma ega mahtunud enam kuidagiviisi ei füüsikavõrrandite, üld- ega erirelatiivsusteooria raamesse. Õigupoolest jäi juunikuu hoopis ära. August hüppas sellest suurema hingevaevata üle ning maandas mu otseteed septembrisse. Nii oli ta välja lõiganud suvevaheaja, millest ta pidanuks esialgse plaani kohaselt ammutama järjeloo põhimaterjali (tagasipöördumine maale, kartulikorje ja taaskohtumine Mariega). Nende ootamatute ajaväänete siht oli tegelikult üks: August pidi leidma pasliku viisi Carlotta jutu sisse tuua. Ta oli kindel, et on kohanud oma muusat, ja tundis nagu poeet kunagi vastupandamatut vajadust talle oma kirjatöös au anda. Nimetatagu seda tungi kuidas tahes – hormoonide või inspiratsiooni tulvaks –, August, kes uskus inspiratsiooni ning vaatas hormoonidest meelega mööda, hakkas Carlotta loomiseks ettekäänet otsima. Kuid inspiratsioon irvitas tema üle ja ilmutas end kõigepealt Helmuti kujul.
Poolest septembrist olin tagasi hotellipargis. Samal ajal, kui pudeleid korjasin, kordasin saksa keele ebareeglipäraseid tegusõnu. Oktoobri keskpaiku saime kutse: kahekümnendal oktoobril kell kuus õhtul paluti kõigil hotelli töötajatel osaleda suures fuajees peetaval koosolekul, kus pidi esitletama ettevõtte uut juhatajat. Läksime sinna torisedes, kuna meie vahetus algas alles kell seitse. Fuajee keskele oli üles tõmmatud tervitusloosungiga lint, ümberringi särasid seenekujulised punasest plastist toolid. Ja lindi alla, väikesele puust lavale oli August paigutanud Helmuti.
Helmut pärines SDV-st. Ta oli hotelli uus juht, kelle oli ametisse määranud tihedalt KGB-ga seotud nõukogude turismiorganisatsioon Inturist.
Mine tea, miks, aga August kandis Helmuti vastu põhimõttelist vimma. Sestap tegigi ta mehest pehmeloomulise joviaalse lobasuu, kes elab oma kollektsioonide paines, on pisut paks ja räägib vaid vene ja saksa keelt, misjuures vene keelt saksa aktsendiga. Ent kõigest hoolimata oli Helmut ka peenekombeline ja elegantne ning omas koguni teatavat huumorimeelt. Minule isiklikult seostus SDV üksnes konservhernestega, mida söödi Ida-Berliinis raudteejaama puhvetis, mis olid meil ammu müügilt kadunud ja omamoodi müüdiks muutunud, ning samuti mustades trikoodes olümpiaujujatega, õlgade ja ülakeha poolest aimatavalt naistega, kes tekitasid minus tahtmatult hüpoteesi väärastunud olenditest, poolinimestest, poolsireenidest, poolröövlindudest. Saanud teate ladviku vahetusest, kuid olemata uut juhatajat luu ja liha kujul näinud, paigutasime meie seltsimeestega pargist Helmuti konservherneste kiuste välismaalaste pingereas kusagile keskele – oli ta ju, nagu meiegi, idablokist. Tükk maad kõrgemal valitsesid Soome turistid, kes kauplesid mustal turul lääne päritolu teksadega ja tõusid seeläbi pooljumala seisusse. Kuid alates koosolekust hotelli fuajees õppisime me Helmuti ülimust ühtaegu nii tundma kui ka umbusaldama: olgugi Idast – seega võimule pääsenud vaene –, oli tal käsi sees Inturisti kaupluses, kust sai välisvaluuta eest soetada Läänest imporditud tooteid. Helmut kandis seljas Lääne ülikondi