Ettevaatlik kosilane. Eduard Vilde

      ETTEVAATLIK KOSILANE

      Kiisa külale lähenes kerjaja. Kõle talvine tuul, mis lõõtsus üle lumise lagendiku, pani ta suure, aga tühja kaelkoti, ta paigatud kuue hõlmad, ja pikad juuksed ja sassis habeme lehvima ning lipendama. Sagedasti haaras ta pahema käega, mida kattis päratu suur labakinnas, oma tulipunasest ninast kinni, sest tuul nüsis teda nagu nüri noaga. Paremat kätt toetas sant jämeda kepi najale. Õnneks oli õhtu kuupaistene, nii et ta nägi teed ja küla selgesti enda ees.

      Kui oleks kedagi olnud, kes selle kerjuse lähemalt vaatlusele oleks võtnud, ta oleks ühte nähtust imetella saanud.

      Seesinane kerjus kõndis nimelt kiiresti ja kindlal vedurjal sammul, kui talle maanteel ühtegi inimest silma ei puutunud; niipea aga kui ta ees või taga – ta vahtis tihti enese ümber – tuli nähtavale mõni teeline, sai rutulisest kõnnist vilets roomamine, kindlast sammust hale komberdamine. Siis oli kerjaja vaene vigane, kel kordamisi olid kõverad ning valusad nii parem ja pahem jalg kui vist ka mõlemad käed.

      Küla algul jooksis talle vastu väike poiss.

      „Ütle mulle, hea laps, kus on siin Tiidu pere?“ küsis sant väriseval häälel.

      „Neljas siit,“ vastas terane poiss. „Aga miks sa siis kohe esimesega peale ei hakka? Läbi käid ju ometi kõik!“

      „Ma lähen ainult sinna, kus on heldemad inimesed.“

      „No siis mine aga peale Tiidule!“ naeris poiss ja pistis edasi.

      „Miks ta nii pilkavalt naeris?” mõtles kerjaja, varjutades palet. „Tiidu Toomas on ju jõukaim peremees vallas – kas seal siis puruvigase kerjaja vastu heldust ei peaks tuntama? Rumal jõmpsikas! Kuigi kõigil teistel ehk südant ei ole, minu Liisi on hellahingeline, selle eest annan oma pea.“

      Ja longates pikkamisi edasi, meeliskles ta Liisi tuvisilmist, ta mahedast naeratusest, ta südantsulatavaist armastusekirjadest. Nad eksisid kahtlemata kõik, kes kõnelesid Tiidu Liisist paha, – nad eksisid või otse luiskasid. Sest kes ei teaks, kuidas kadedad keeled kahte südant, mis on endid leidnud, püüavad lahku nõelata.

      Ta oli kahest talust juba mööda ja lähenes kolmandale, mille tagant tuli esile ka neljanda mustav kogu valgustatud kambriakendega. See pidi olema Tiidu-Tooma. Sandi süda hakkas iga sammuga valjemalt tuksuma.

      Olen küll koduses karskuseseltsis parim näitleja, arutas ta oma mõtteid edasi, oskan iseäranis hästi nüri aruga tobitaate kehastada, hankisin endale ka hea habemetoruka ja pikad juuksed, aga paharet siiski teab, kuis oma tänase raske osaga aegu saan. Mis siis, kui Liisi tunneb mu esimese pilguga ära? Kas tal pole õigus minu umbusaldusest vihastada ja mulle näkku visata, et ma teda nagu mõni nuuskur tulen varitsema ja võrgutama? Siis võib meie asi korraga otsas olla.

      Sandi süda lõi nii raskeks, et ta jäi seisatama. Aga varsti julgustas ta end jälle.

      Parem karta, kui kahetseda, ütleb mu ema, ja tal on õigus. Seepärast edasi! Jutud on kord liikumas, et Liisil ei olevat mitte just kõige parem süda, ja seda pean saama oma silmaga näha ja oma kõrvaga kuulda, enne kui on hilja. Jumal hoidku, et kassiküüned ei tuleks siidkäpast alles siis nähtavale, kui papp ammugi „aamen“ on öelnud. Edast, Priidu, sa pead oma osa sooritama, tulgu, mis tuleb. Ja kui ta sind armastab, nagu ta oma kirjades sulle alati kinnitab, siis annab ta sulle häda korral su tembu vististi andeks. Eks ta või isegi arvata: meie elukohtade vahet on ligi kakskümmend versta, kuidas pagana pihta võin ma tema kodust elu ja meelelaadi tundma õppida? Ja seda on ometi vaja, kui pean ta eluaegseks kaaselanikuks võtma.

      Kerjaja tõukas kepi tugevasti vastu maad ja sammus edasi. Varsti saabus ta Tiidu talu väravasse. Koer hakkas räginal haukuma. See tõi mehikesele uue kartliku mõtte.

      Vahest peavad mind hobusevargaks ja seovad mu kinni, kui teen mõne vea? Isa-ema mind veel ju ei tunne ja varganägusid on hulkumas küllalt! Aga ükskõik – Liisi mu siis ikkagi ära tunneb! Edasi, vapper süda ei värise!

      Koer haukus, aga ei hammustanud. Uks oli õnneks ka lahti. Kerjaja jõudis pikka kitsasse eeskotta, mis jaotas maja põigiti kaheks. Pahemal käel oli kaks ust, paremal üks. Kõigi tagant kuuldusid inimeste hääled. Koda valgustas ainult koldes paja all põlev tuli. Sandike asus kõige pimedamasse nurka, esimese kambriukse kõrvale, ja laskis oma vigased liikmed ühele seal seisvale pakule kössi vajuda.

      „Lugemine“ läheb mõnusasti, mõtles Priidu, kes oli rahuldusega oma haledat jorutamist kuulanud. Peaks aga leiduma, et mu. Liisikese meel oleks vaese kerjaja vastu helde ja et ta põues muud ei tuksuks kui „armas süda“.