Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas
edasi andis, sellal kui parempoolne telegrafist vehkis hirmsasti, sest ta ei taibanud midagi märkide muutusest ja arvas, et virsikukasvataja on hulluks läinud.
Vasakpoolne ametimees kordas aga püüdlikult virsikukasvataja signaale, mis lõpuks siseministeeriumis vastu võeti.
“Nüüd te olete rikas,” ütles Monte-Cristo.
“Jah,” vastas ametnik, “aga millise hinnaga.”
“Kuulake mind, kallis sõber,” ütles Monte-Cristo, “ma ei taha, et te peaksite südametunnistuse piinades vaevlema. Uskuge mind, ma vannun teile, te ei teinud kellelegi halba, vaid aitasite jumala tahtmist läbi viia.”
Ametnik silmitses rahatähti, katsus neid, luges üle. Ta oli näost kahvatu, siis jälle õhetas, lõpuks tormas ta oma tuppa, et juua klaas vett. Aga ta ei jõudnudki vee juurde ja vajus oma kuivatatud ubade keskele minestanult maha.
Viis minutit pärast seda, kui uudis oli jõudnud ministeeriumisse, laskis Debray hobused ette rakendada ja kihutas Danglars’i poole.
“Kas teie mehel on Hispaania laenupaberite kuponge?” küsis ta parunessilt.
“Muidugi on. Kuue miljoni eest.”
“Müügu maha mis tahes hinna eest.”
“Mispärast?”
“Don Carlos on põgenenud Bourges’ist ja läinud tagasi Hispaaniasse.”
“Kuidas te seda teate?”
“Pagan võtaks,” kehitas Debray õlgu, “nagu ma ikka uudiseid tean.”
Paruness ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta tõttas oma mehe juurde, kes tõttas omakorda maakleri juurde ja käskis sellel mis tahes hinna eest paberid maha müüa.
Kui pandi tähele, et härra Danglars müüb, langesid Hispaania väärtpaberid kohe. Danglars kaotas viissada tuhat franki, aga ta sai kõigist kupongidest lahti.
Sama päeva õhtul võis lugeda “Messager’st”:
“Telegraafiteade.
Kuningas Don Carlos, kes viibis Bourges’is valve all, pääses põgenema ja pöördus üle Kataloonia piiri tagasi Hispaaniasse. Tema pooldajad alustasid Barcelonas ülestõusu.”
Terve õhtu räägiti vaid Danglars’i ettenägelikkusest, kes oli oma kupongid maha müünud, ja tema spekulandiõnnest – ta oli kaotanud vaid viissada tuhat franki.
Kes olid oma kupongid alles hoidnud või Danglars’i omi ostnud, pidasid ennast laostunuks ja veetsid õige viletsa öö.
Järgmisel päeval võis lugeda “Moniteur’ist”:
“Eile teatas “Messager” täiesti alusetult Don Carlose põgenemisest ja ülestõusust Barcelonas.
Kuningas Don Carlos ei ole Bourges’ist lahkunud ja poolsaarel valitseb täielik rahu.
Eksituse põhjustas telegraafimärk, millest saadi udu tõttu valesti aru.”
Väärtpaberid tõusid kaks korda nii palju, kui olid langenud. Kui nüüd eelmisele kaotusele lisada ärajäänud teenimisvõimalus, siis oli Danglars ühtekokku miljonist frangist ilma jäänud.
“Kena lugu!” ütles Monte-Cristo Morrelile, kes oli parajasti tema juures, kui teatati kummalistest kursimuutustest börsil, mille ohvriks Danglars oli langenud. “Mina tegin kahekümne viie tuhande frangi eest avastuse, mille eest oleksin valmis koguni sada tuhat maksma.”
“Mida te siis avastasite?” küsis Maximilien.
“Leidsin vahendi, kuidas aidata aednikul lahti saada unihiirtest, kes tema virsikuid sõid.”
V
VIIRASTUSED
Esimesel pilgul, väljastpoolt vaadates, ei olnud Auteuil’ maja sugugi hiilgav, ei midagi säärast, mida oleks võinud oodata päratu rikka krahv Monte-Cristo eluasemelt. Ent lihtsus sõltus peremehe tahtest, kes oli kategooriliselt keelanud väliselt midagi muuta. Et selles veenduda, piisas tutvumisest maja sisemusega. Niipea kui uks lahti tehti, oli vaatepilt hoopis teine.
Härra Bertuccio oli maitseka sisekujunduse ja selle teostamisega iseennast ületanud. Nii nagu omal ajal oli d’Antini hertsog lasknud ühe ööga maha raiuda Louis XIV pilku häirinud allee, nii oli Bertuccio kolme päevaga täis istutanud täiesti tühja õue: koos hiiglamullapalliga toodud ilusad paplid ja sükomoorid andsid nüüd varju maja peafassaadile, pooleldi rohtukasvanud kiviplaatide asemel laius muru, mille mättad olid istutatud alles selsamal hommikul ja mille ühtlasel vaibal sädelesid kastmisest veetilgad.
Kõik toimus muide krahvi korraldusel, ta oli Bertucciole ise andnud plaani, kus olid märgitud puude arv ja koht, kuhu nad tuli istutada, ja kui ulatuslik ning millise kujuga pidi olema õuesillutise asemele tulev muru.
Maja oli selle tõttu tundmatuseni muutunud ja isegi Bertuccio kinnitas, et ta ei tunne seda enam ära keset haljendavat rohelust.
Kuna ta juba kord seal oli, oleks valitseja meelsasti ka aias midagi muutnud, aga krahv oli selle kategooriliselt ära keelanud. Bertuccio hüvitas oma pettumuse sellega, et kuhjas kõik eestoad. trepid ja kaminad lilli täis.
Valitseja ülimat osavust, mis seisnes teenimises, ja peremehe ülimat tarkust, mis seisnes oskuses end teenida lasta, näitas see, et maja, mis oli seisnud elaniketa kakskümmend aastat ja mis oli veel eile olnud nii nukker ja sünge, läbi imbunud imalast lehast, mida võiks nimetada aja lehaks, oli ühe päevaga hakanud elama, täitus isanda lemmiklõhnadega ja koguni lemmikvalgusega. Majja tulles leidis krahv eest oma raamatud ja relvad, nägi armastatud maale, eestoas olid koerad, kelle hellitused talle meeldisid, linnud, kelle laulu armastas. Kogu maja oli kui Okasroosikese loss – see elas, laulis, õitses nagu need majad, mis on meile kaua väga kallid olnud ja millesse oleme jätnud, kui oleme õnnetuseks pidanud sealt lahkuma, osa oma hingest.
Teenijad saalisid rõõmsalt ilusal õuel edasi-tagasi, ühed kamandasid köögis ja liikusid väledalt alles eile parandatud treppidel, otsekui oleksid nad alati selles majas elanud, teised askeldasid tõllakuurides, kus korralikult nummerdatud ja lahtrites sõidukid näisid seal olevat olnud juba viiskümmend aastat. Tallides aga hirnusid sõime ääres seisvad hobused tallipoistele vastu, kes rääkisid oma hobustega palju viisakamalt kui paljud teenijad oma peremeestega.
Raamatud olid paigutatud kappidesse vastamisi olevate seinte ääres ja neid võis olla umbes kaks tuhat köidet. Üks osa kappe oli ette nähtud kaasaegsetele romaanidele ja alles eile ilmunud raamatud ilutsesid kuldpunases köites juba riiulil.
Teisel pool maja. raamatukogutoaga külgnevas ehitises oli triiphoone, kus haruldased taimed õitsesid suurtes jaapani pottides ning keset seda silmi ja haistmismeelt rõõmustavat imet seisis piljardilaud, mille hajali pallid jätsid mulje, et mängijad on lahkunud kõige rohkem tunni aja eest.
Suurepärane Bertuccio oli jätnud puutumata vaid ühe toa. Teise korruse vasemas nurgas paiknevast toast, kuhu pääses suurelt trepilt ja kust võis lahkuda salatrepi kaudu, kõndisid teenrid mööda uudishimulikult ja Bertuccio õudusest värisedes.
Täpselt kell viis jõudis krahv Ali saatel Auteuil’ maja ette. Bertuccio ootas seda saabumist murelik-äreva kannatamatusega – ta lootis kuulda kiidusõnu, samas aga kartis kulmukortsutust.
Monte-Cristo astus õuel tõllast maha, käis kogu maja läbi ja tegi aias ringi – ta vaikis ega ilmutanud mingit heakskiidu või rahulolematuse märki.
Astudes siis oma magamistuppa, mis asus suletud toa suhtes maja teises otsas, sirutas ta käe väikese roosipuust kapi laeka poole, mis oli juba tema esimese siinkäigu ajal ta tähelepanu köitnud.
“Siia kõlbab ainult kindaid panna.” ütles ta.
“Just nii, kõrgeausus,” kinnitas Bertuccio näost särades, “tõmmake see lahti ja te leiate sealt kindad.”
Ka teistest kappidest leidis krahv seda, mida soovis leida – lõhnaõlipudelid, sigarid, ehted.
“Väga hea,” sõnas ta veel kord.
Bertuccio