Krahv Monte-Cristo. 4. osa. Alexandre Dumas
silma. Kaheksakujuline teerada oli käänuline ja võimaldas teha kahekümnejalalises aias kuuekümnejalalise jalutuskäigu. Iial pole tublide ladina aednike naerusuist ja rõõsajumelist kaitsejumalannat Florat nii suure hoole ja siira kiindumusega austatud kui siin selles väikeses aias.
Tõepoolest, kahekümne roosipõõsa ainsalgi lehel polnud näha kahjurite hammustust, ühelgi varrel roheliste lehetäide kobarat, kes niiskel huumusel kasvavaid taimi närivad ja närtsitavad. Ja ometi polnud selles aias niiskusest puudust: pigimust muld ja taimede tihe lehestik rääkisid küllalt selget keelt. Pealegi oleks loomuliku niiskuse puudumist otsekohe kunstlikuga korvatud – aianurka oli maa sisse kaevatud seisva veega tünn, mille rohetaval äärel kükitas ühes servas tavaline ja teises kärnkonn, kes ilmselt iseloomude sobimatuse tõttu istusid veeringi vastaspunktides, alati seljad vastamisi.
Muide, teerajal polnud ainsatki rohukõrt ega peenardel ainsatki umbrohuliblet. Ükski daamike ei puhasta ega kärbi hoolikamalt oma geraaniume, kaktusi ja rododendroneid portselanist lillelaual, kui tegi seda siinse aiakese esialgu veel nähtamatu peremees.
Monte-Cristo pani väravanööri naela taha ja vaatas valduses ringi.
“Paistab, et telegraafimees peab kas aasta ringi aednikku või on ta ise kirglik aiapidaja,” sõnas ta endamisi.
Äkki müksas ta millegi vastu lehtedega koormatud karu kõrval. See miski ajas end püsti ja hüüatas üllatunult – Monte-Cristo ees seisis umbes viiekümneaastane mees, kes korjas maasikaid ja pani neid viinapuulehtedele.
Seal oli kaksteist lehte ja peaaegu niisama palju maasikaid. Mees pidi püsti tõustes maasikad, lehed ja taldriku äärepealt maha pillama.
“Kogute saaki?” küsis Monte-Cristo naeratades.
“Vabandust, härra,” vastas mees kätt mütsi juurde tõstes, “ma ei ole praegu tõesti seal üleval, aga ma tulin ainult silmapilguks alla.”
“Ärge laske ennast segada, kulla sõber,” ütles krahv. “Noppige oma maasikaid, kui teil peaks neid seal veel olema.”
“Kümme tükki on veel,” sõnas mees. “Siin on üksteist, üldse oli kakskümmend üks, viis tükki rohkem kui mullu. Siin pole midagi imestada, kevad oli sel aastal soe, maasikad aga tahavad ainult sooja. Sellepärast ongi sel aastal mulluse kuueteistkümne asemel, näete, üksteist on juba nopitud, kaksteist, kolmteist, neliteist, viisteist, kuusteist, seitseteist, kaheksateist! Oh jumal küll! Kaks tükki on puudu, alles eile olid nad siin, ma olen selles kindel, ma lugesin üle. Mammi Simoni poeg on need vist ära näpanud. Täna hommikul nägin teda siin ringi uitamas. Ah sa väike võrukael! Tuleb aeda näppama! Kas ta siis ei tea, milleni see võib viia!”
“Asi on tõsine,” ütles Monte-Cristo. “Aga võtke arvesse kurjategija noorust ja maiusehimu.”
“Seda nüüd küll,” tähendas aednik. “Aga ebameeldiv on see ikkagi. Palun vabandage veel kord, härra, võib-olla panen ma niiviisi mõne ülemuse ootama?”
Ja ta heitis kartliku pilgu krahvile ja tema sinisele frakile. “Ärge muretsege, kulla sõber,” ütles krahv naeratusega, mis tema tahtmist mööda võis olla nii hirmuäratav kui ka heatahtlik, aga sel korral väljendas see ainult heatahtlikkust, “ma ei ole ülemus, kes tuli teid inspekteerima, vaid tavaline uudishimulik reisimees. Pean endale isegi ette heitma oma külaskäiku, nähes, et raiskan teie aega.”
“Minu aeg ei ole kallis,” sõnas mees nukra naeratusega.
“Sellegipoolest on see valitsuse aeg, ja ma ei tohiks seda niisama raisata, aga ma sain signaali, mis teatas, et ma võin tund aega puhata (ta heitis pilgu päikesekellale, sest Montlhery torni aias leidus kõike, koguni päikesekell). Näete, mul on veel kümme minutit aega. Maasikad olid valmis, aga üks päev veel ja… Muide, härra, kas te usute, et unihiired söövad neid?”
“Ei, seda ma poleks tõesti uskunud,” vastas Monte-Cristo tõsiselt. “Meile on unihiired halvad naabrid, meie ei söö neid meega valmistatult nagu muistsed roomlased.”
“Kas roomlased sõid neid?” imestas aednik. “Sõid unihiiri?”
“Olen seda Petroniusest lugenud,” ütles krahv.
“Tõega? Head nad vist ei ole, öelgu inimesed pealegi, et rammus kui unihiir. Ega seal pole midagi imestada, et nad rammusad on, nad magavad ju kogu issanda päeva ja ärkavad ainult selleks, et öö otsa närida. Teate, mineval aastal oli mul neli aprikoosi, ühte nad hakkasid mul järama. Siis oli mul üks brunjoon, sileda koorega virsik, üksainus, see on ju väga haruldane puuvili. No ja teate, nad sõid mul poole ära, müüripoolse osa. See oli imeilus virsik ja nii maitsev. Ma ei ole elus paremat söönud.”
“Te sõite ta ära?” küsis Monte-Cristo.
“Selle poole, mis alles jäi, saate isegi aru. Lausa sulas suus, härra! Oh põrgu päralt! Need härrased ei vali kõige halvemaid palakesi. Nii nagu mammi Simoni poegki ei valinud kõige viletsamaid maasikaid. Pole lootagi! Aga sel aastal midagi niisugust enam ei juhtu,” rääkis aednik edasi, “tulgu mul kas või ööd läbi passida, sel ajal kui nad valmivad.”
Monte-Cristo oli küllalt näinud. Igal inimesel on oma kirg, mis närib ta südant nagu uss puuvilja. Telegraafimehe kirg oli tema aed. Monte-Cristo hakkas noppima viinapuulehti, mis varjasid kobarate eest päikest, ja võitis sellega aedniku südame.
“Kas härra tuli telegraafi vaatama?” küsis mees.
“Jah, kui just eeskirjad seda ei keela.”
“See pole sugugi keelatud,” ütles aednik, “midagi ohtlikku ju ei ole, sest ükski hing ei tea ega võigi teada, mida me edasi anname.”
“Ma olen tõesti kuulnud, et te kordate signaale, millest te ise aru ei saa,” tähendas krahv.
“Nii see on, härra, ja mulle see isegi meeldib,” naeris telegraafimees.
“Miks see teile siis meeldib?”
“Nõndaviisi ei ole minul mingit vastutust. Ma olen lihtsalt masin, ei midagi muud, peaasi, et ma töötan, muud minult ei nõuta.”
“Pagana pihta!” pomises Monte-Cristo endamisi. “Kas ma olen sattunud inimesele, kellel pole auahnust? Kurat võtaks! See oleks tõeiine altminek.”
“Härra,” ütles aednik, heites pilgu päikesekellale, “kümme minutit saab täis, ma lähen oma postile tagasi. Kas te soovite minuga kaasa tulla?”
“Ma tulen teile järele.”
Monte-Cristo läks torni, millel oli kolm korrust; kõige alumisel korrusel olid aiatööriistad, nagu labidad, rehad, kastekannud, kõik ilusasti seina ääres. Muud ruumis ei olnud.
Teisel korrusel oli ametniku tavaline või õigemini öine eluruum: paar viletsat majapidamiseset, voodi, laud, kaks tooli, savist veenõu ja mõned lae all kuivavad rohud. Krahv tundis ära lillherned ja hispaania oad, mille seemned oli mehike pannud kuivama koos kauntega. Kõigil olid hoolikalt lipikud juures, nagu oleks teinud mõni botaanikaaia eriteadlane.
“Kas telegraafi õppimine võtab palju aega?” küsis Monte-Cristo.
“Õppimine ei võta palju aega, aga kaua tuleb oodata, kuni kohale kinnitatakse.”
“Ja kui suur paik on?”
“Tuhat franki, härra.”
“Pole just palju.”
“Seda küll. Aga nagu näete, antakse ka korter.” Monte-Cristo vaatas toas ringi.
“Loodetavasti ei hooli ta oma korterist,” pomises ta.
Nad läksid kolmandale korrusele: see oli telegraafiruum. Monte-Cristo silmitses kahte raudkäepidet, mille abil ametnik masina liikuma pani.
“See on muidugi väga huvitav, aga pikapeale hakkab niisugune elu vist tüütama?”
“Jah, algul võtab suurest vahtimisest kaela kangeks, aga aasta-paariga harjub ära. Peale selle on meil oma vaba aeg ja puhkepäevad.”
“Puhkepäevad?”
“Jah.”
“Millal?”
“Siis