Kolm eemalduvat kinga. Priit Uring
need suured mehed mõistavad vaistlikult, et teevad õigesti – üks kes sureb ja teine, kes tapab. Käib ehk maavanema peast läbi viimne mote: hää jah, saigi hinge tagasi tõmmata; on ehk tõesti kergendustunne, et kohe jääb kehagi maha ja hing hõljub sinna, kuhu kõigil – nii surijail kui surmajail. Juba tõstabki riialane mõõga …
Lõpetuseks olgu segadus Leholas, kui räsitud ja rampväsinud mehed pärale jõuavad peata surnukehaga. Mis tunne võis küll olla naistel ja lastel ning raukadel ja üleüldse kõigil ellujäänuil? Kas meelemasendus kandus üle ka koduloomadele, koertele ja kassidele, väsinud hobustele, majaussidele, siilidele, puudele ja põõsastele õueaias ning lehvis sealt tanuma kaudu laandegi, tõusis latvadesse ja sealt edasi otse taevasse teatama seda suurt õnnetust, mis eile oli juhtunud. Ja Taevaisa noogutas pead ning pomises omaette:
“Nii see on!”
Nüüd, kus me lätlastega ühise häda sunnil juba pikemat aega sõpruses oleme elanud, sooviksin veel kord kuulata riialannast metsosoprani Leonarda Daine häält laulmas Riia Toomkirikus Mitrane aariat Rossini ooperist “Mitrane”, sest see algab sõnadega:
“Oo, reekviem …!”
Riia Toomkiriku suure oreli saatel.
Eelmised olijad
ARTUR LEIDIS ÜHEL PÄEVAL, et nüüdsest tuleks elada teistmoodi elu, sest isade maailm oli täielikult kadunud. See kadumine oli toimunud kuidagi märkamatult, samal ajal kui tema enda eksistents alles avardus ja kujutas endast täiesti omaette nähtust.
Tegelikult oli Artur oma õnnesse hoolimatult suhtunud nagu oleks see mingi kuldraha, mille sära iial ei tuhmu. Kullast oli ju ka Tutanhamoni surimask, mis muistsel ajal Egiptuses surnud vaarao sarkofaagi asetati ja kui siis tema viimne puhkepaik meie ajal juhuslikult uuesti avastati ja lahti kaevati, säras näokate niisama kirkalt nagu siis, kui see omal ajal valmistati, nii et aastatuhandete kulg polnud selle läiget kübetki vähendanud – see oli vaid üüratu aeg nähtamatu olnud. Tutanhamon ise oli kahjuks juba surnud, kui see kaunis kuldese sepistati. Nii ei saanudki ta näha ega teada midagi oma õnne teispoolsest ilust, mis alles siis särama lõi, kui teda ennast enam elavate seas polnud. Aga võib olla suhtus temagi oma õnnesse hoolimatult ega teadnud selle mõningatest aspektidest midagi.
N sajandit hiljem saabusid Läänemere äärsesse Eestisse kristlastest kontvõõrad Germaaniast. Esialgu imbusid sisse maakuulajad musta linase pika rüü varjus tulevast strateegilist platsdarmi uurima, võltsettekäändeks paganate ristimise pakiline vajadus, mille sakraalsust lisaks tugevama õigusele tõestas ka Rooma paavsti asjakohane bulla. Tõsi küll, ettevaatus asendus mõne aja pärast kristliku verejanuga, mille täielikuks rahuldamiseks kahekümne aasta jooksul löödi maha enamus võitlusvõimelisi mehi ja vägistati enamus suguküpseid naisi. Ometi peetakse seda esivanemate muistset vabadusvõitlust isegi heroiliseks ajajärguks eestlaste varasemas eksistentsis. Tegelikult jooksis õnnetus õnnetuse otsa kinni, vahepeal juhtus olema ikalduseaastaid, siis puhkes mitmel korral katk ja lõpuks mandus kõik kaotatud vastupanu järgsesse ajuvabasse vegeteerimisse.
Sestpeale hakkasid allesjäänud eestlased hingeliselt kiratsema, kuigi nende suhtluspartneriteks omataoliste kõrval olid endiselt peamiselt puud ja põõsad, pinnavormid, ohvrikivid, allikasilmad, loodusilmingud, Kuu ja Päike ning laotus pea kohal. Lisaks koolnute hinged. Neid oli lõputu hulk ja nendega võis suhelda suud paotamata …
ESIMESENA SURI VÄHKI ARTURI EMA tuhande üheksasaja seitsmekümne kuuendal aastal. Vanaisa matusteks olid ta säilmed juba kaks aastat kääpas lebanud. Küllap olid ema maised jäänused nii meeter kaheksakümne sentimeetri sügavusel mullapõues asuvas suletud kirstus juba kõdunema jõudnud hakata. Ehk olid kalmule istutatud paradiisiõunapuu juured juba kirstulaeni jõudnud, laudade vahelt sissegi pugenud ning imesid nüüd kapillaarrõhkude erinevust naturaalse osavusega ära kasutades tema ema veel allesolevast mateeriast endale kasvuks ja kandmiseks elujõudu ning muud head-paremat. Igatahes tavatses Artur selle õunapuuga mõttes juttu vesta, kui ta Jaanipäeva-eelsel surnuaiapühal Põltsamaal vanemate haual käis ning nende hingedele oma eluasjadest aru andis, kuigi ta, peab tunnistama, seda lahkunutega suhtlemise kommet esialgu mitte, et eitas, vaid koguni naeruväärseks atavismiks pidas. Aga paradiisiõunapuu õitses ja õilmitses, kandis vilju, neid rippus okstel rohkesti, nad olid kõik pöidlaotsa suurused pabulad ning hästi punased. Ainult maitsesid mõrult.
TEISENA suri vanaisa, kes oli enne jõudnud saada üheksakümne nelja aastaseks. Ta kustus kevadel, enne taimede vegetatsiooniperioodi algust eelmise sajandi seitsmekümne kaheksandal aastal. Loodus oli veel tärkamata aga kohe-kohe tärkamas. Nende suguvõsas surdi alati kevadeti, täpsemalt öeldes, pärast talvist pööripäeva, seega siis peale Jõulusid ja Nääridest alates kuni Jaanipäevani. See oli lahkumine valguse kasvu aegu, mis muistsete õpetuste kohaselt tähendab ühtlasi tagasipöördumatust, loobumist viimasest kehaolekust eelnevate lugematute kehajadade päraotsas. See oli õigupoolest see õige vabadus, priius kallis aare, mida enamus sündivaid ja surevaid inimesi ilma lisatingimuseta otse loomulikul kombel kätte saavad. Vabasurmasidki pannakse toime peamiselt kevadeti ja sügiseti, olenevalt sellest, kuhu hing pärast kehast irdumist suvatseb kolida – kas ülemisse või alumisse ilma, Taevaisa juurde või Maaema põlle alla. Kes kevadel kaob, tõuseb taevasse, kes sügisel kõngeb, vajub mullapõue!
ARTURIL on kõik isikuandmed keskpärased. Pikkus meeter seitsekümmend kuus sentimeetrit, kaal seitsekümmend kuus kuni kaheksakümmend kolm (talviti) kilo, käed-jalad proportsionaalsed, toitumus keskmine, aeg-ajalt (talviti) isegi hea. Pea juustega ja prillid koos nüüdseks hallineva habemega juurde lisada ja ongi meil endine eelmise sajandi neljakümnendatel aastatel sündinud keskmine meeseestlane. Mingi eriline sekspomm ta ju polnud, aga lapsed olid valmis karatud mitme naisega, kandsid kaela ja mõned neist elasid juba omaette kes siin, kes seal.
Selleks ajaks, kui vanaisa suri, oli Arturil juba teine naine ja teine laps, noorem poeg nimega Melis, kolm aastat vana. Nii nad sõitsid koos naise ja lapsega Põltsamaalt Imaveresse vanaisa matustele. Viimased paarkümmend aastat oli vanaisal olnud läikiv kiilaspea, mis millegipärast tuletas meelde hiigelsuurt ja pruuniks päevitunud just kui mingi olematu või siis ammu väljasurnud linnu muna. Huvitav oli see, et Arturi väike poeg ei kartnud üldse surnud vanavanaisa, kui ta isa käsivarrel istudes koolnuga ühes toas viibis. Melis vaatas oma isa täiesti elusat suurt nägu ja paremat silma hästi lähedalt ja küsis:
“Kas sinu vanaisa magab?”
“Ei, ta on surnud ja külm,” vastas Artur ja küsis:
“Kas tahad katsuda, kuidas issi vanaisa on surnud?”
Poiss noogutas ja katsus. Surnu pea oli tõesti külm ja sile.
KOLMANDANA suri vanaema, kes oli juba üheksakümmene seitsmene. Raadiot ta veel kuidagimoodi talus, aga telerit mitte üks raas ja kui see tädi majas Tallinnas sisse lülitati, ütles vanaema iga kord kurja häälega:
“Jälle te panete need kosmosetuuled puhuma!”
Viimased kümme aastat vastas ta laste ja lastelaste ning lastelastelaste küsimusele tervise kohta alati ühtemoodi:
“Näe, ootan surma, aga surm ei tule ega tule!”
Ja vedas oma hambutu suu pärani.
GENEETILISELT programmeeritud isane elab ju riskimaailmas. Kui Artur oli väike poiss ja ei käinud veel kooliski, lõi teda hobune sellepärast, et laps tahtis noorloomaga vallatleda. Artur oli väike ja ka hobune oli väike – varss, kes ülemeelikusest kepsutas endises mõisapargis kammitsas oleva mära ümber. Artur, kes ei teadnud ohu võimalikkusest midagi, lähenes paha aimamata varsale ahtri poolt küljest ja see lõi takka üles nii, et kabjahoop tabas teda paremale poole kubemesse. Poiss lendas hingetult uperkuuti. Kehal oli nädalapäevad nähtav sinine kabjajälg ja ema-isa tundsid mingit kummalist kartust, mille varjatud põhjust laps ei taibanud. Eks nad kartsid kaugemaid tagajärgi, sest varss lõi ju sellisesse kohta, mis võinuks teha ta suguvõimetuks, aga õnneks siiski ei teinud. Hilisem elu ja Arturi kaheksa last kokku kolme naisega olid selgeks tõestuseks, et selle koha pealt on asi küll täiesti korras.
JA SIIS TULID need Kochi kepikesed. Ema keelitas korduvalt nii Arturit kui temast aasta