Kolmkümmend aastat armastust. Eduard Vilde

      Kolmkümmend aastat armastust

      Noor hingekarjane teab, et tähtis ei ole tuum, vaid koor. Tuuma ei taibatagi sageli, ei viitsitagi taibata, üheksakümmend protsenti kuulajaid laseb ta kõrvast sisse ja teisest kohe välja. Mida aga nauditakse, mis ajab kõrvad kikki ja suud lahti ja silmad vesiseks ja südamed soojaks – see on asja välispidine avang, see on jutlustaja hääl, diktsioon, žestikulatsioon, temperamentlikkus. On need omadused koos ja korras, siis võib ka protestantlik hingekarjane, see usuline viinavesistaja, kas või kõige vanausulisema vagatseja ekstaasi süüdata – pastor Tuvi teadis seda omast käest ning tavatses ametivendade seas väita, et sama tulemust võivat saavutada ka siis, kui jutlustaksid eesti kogudusele kirgiisi keeles.

      Et siis noor hingekarjane oli teadlik jutlustaja kõlaka hääle, hea miimika ja mõjusa deklamatsiooni tähtsusest, püüdis ta end neis voorustes igal pakutud puhul ka väljaspool kirikut harjutada ja treneerida, olgu koduseil laulatusil, olgu ristseil või matuseil. Ja et ta edu märkas, üsna nobedat edu, siis armus ta endasse ja talle sai retooriliseks naudinguks iga selline harjutus kõnes ja palvetuses, ta hakkas oma kunsti ise maiusena maitsma. Sellest aga tuligi, et ta emand Kreeki kaks korda mattis. See oli leinamajas sündinud ja sündis nüüd haual uuesti. Kõik olid eeldanud, et ta ütleb haual veel ainult mõne sõna, sest et kodus juba kõik, kõik oli öeldud, ja väga ilusti öeldud, aga ei, sest pastor Tuvi kaldus hoogu ega leidnud enam peatust.

      Muidugi polnud sest viga ühtigi. Suvine aeg ja kaunis ilm. Surnule ja leinajaile aina auks. Lahkunu mõlemad tütred, liigutatud hinge põhjani noore hingekarjase meisterlikust ettekandest, nutsid virgasti; teised järgnesid kuivemas härduses, kuid innukal huvil kõneleja sädelevale sõnasajule. Noor Kreek, äsja installeerunud advokaadiabi, venestunud tsaariaegseis koolides, kasutas pealegi juhust, et õppida pastor Tuvilt head eesti keelt, niipalju kui leinakurbus talle seks mahti jättis. Üksnes leskunud vana Kreek, kellel käis kange piibuhimu peal, mõtles, et miks see õpetaja nii kaugele lookleb, et kas vähemaga ei saaks, et ega ma talle selle eest rohkem maksa. Kuid paratamatusega tuli leppida, ja kuna muud mõtted isand Kreegi teisale kallutasid, siis kustus seegi ainus nõrk opositsioon pastor Tuvi ilukõne pikkuse vastu.