Koopavana. August Kitzberg

      KOOPAVANA

      Sellest ei tehtud omal ajal suurt kõla ega kõnet, et aastal 1882 valitsuse poolt igasse valda keiser Aleksander II mälestuseks pildialbum saadeti ja sellest ajast mitmed meie vallamajad hulga raamitud piltidega ehitud on. Teistes vallamajades kopitab pildialbum küll juba ammugi vanade paberite hulgas.

      Sellest albumist seisab üks pilt mul elavalt silmade ees. Ta on kahe poolega ja kannab allkirja: Soldati kojutulek – enne – ja nüüd. Esimese poole peal on näha, kuidas enne soldat 25-aastase teenistuse järel koju tuli, vanaduse pärast küürus, viisud ja närud jalgade ümber mässitud. Igavese vana räpastanud ja pehastanud hurtsiku ees peatab ta – keegi ei tule temale vastu, – see oli soldati kojutulek enne. – Teise poole peal on kojutulnud noor priske soldat ilusa majakese akna all näha, kena noorik ja lapsed kaelustades tema ümber, koergi tunneb ta veel ära ja tikub saba liputades käsi lakkuma. See on soldati kojutulek nüüd.

      Oh ei, see ei ole soldati kolutulek nüüd – nüüd, sõja ajal… See oli soldati kojutulek, kui sõda ei olnud, kui veel jaapanlastest ei räägitud ja undki ei nähtud. Siis tuli noor eesti mees, kes vähegi kihelkonna- või ka tubli vallakoolihariduse oli saanud, väeteenistusest enamasti ikka kui vanem või kui noorem alamohvitser ehk jefreitor tagasi, eluviis ja ülesastumine haritud ja peenikene, ning kahju oli mõtelda, et niisugune kodus maad kündma ja linu kolkima pidi hakkama – ta ei olnud ju nii puine kui kodused «tolvanid», ikka «kavaler» kohe.

      Enne – oh enne oli soldat õnnetu inimene, kui ta koju tuli. «Vana soldat» oli nagu sõimunimi, ja oligi ka, nagu oleks iga soldat väeteenistusest väikese peaajude nikastusega koju tulnud; midagi ikka ei olnud tema juures enam korras, kui seda ka igakord sõnadega ütelda ei võidud, mis mehe juures teisiti oli kui muude inimeste juures. – Vana mehena tuli ta tagasi, tervis oli enamasti sinna jäänud, – kodus ei oodanud teda muu kui puudus ja viletsus. Ei sugulast ega sõpra leidnud ta 25 aasta järel enam võhivõõrad kõik.

      Ja mis süüd oli see teinud, kes soldatiks pidi minema? Kõige viletsamaid ja kehvemaid sinna ju viidi; kes vähegi võis, jõudis ennast ühel või teisel teel ikka ära päästa ja kõrvale hoida. – Süü seisis selles, et mees ilmale sündides ise enesele ei olnud vanemaid valida võinud.

      Nõnda sündis siis soldatiks viimisega sellele, keda viidi, alati kõige rängemat ülekohut. Midagi tuge ega varju ei olnud tal elus muidugi, siis mine ka veel soldatiks, kaitse oma parematel eluaastatel isamaad, kes oma pojale ometi midagi nähtavat ega käpuga katsutavat selle eest vastu ei andnud, ning – vanul päevil tule koju tagasi ja – näe nälga. Koju? Kus oli veel kodu 25 aasta pärast!

      Mõned tulid teenistusest paiukikirjaga, neile anti iga nelja kuu tagant kroonukassast 12 rubla – neil oli ometi väikene tugi. Teised – neil ei olnud paiukikirja ega midagi. Need elasid nõndasamuti ja kulutasid iga teenitud kopika paiukikirja saamise peale ära, mida ometi võimalik ei olnud saada. Valitsus juhatas neid valla volikogu juurde paiukit saama.

      Viimaste hulgas oli ka Ants Agar. Tema oli ka vana väljateeninud soldat, vana «nikolajevski», kuidas keiser Nikolai I aegseid soldateid nimetati. – Temal ei olnud paiukikirja. Tema juhatati ka – volikogu juurde paiukit saama.

      Volikogu antud paiuk aga on sandimoon, santidele jagab volikogu leiba. Kroonumees sandikannikat süüa ei taha. Ja – kes volikogu poolt moona tahab saada, sellel peab volikogu ees ja sees eestkostjaid olema, kes volikogule ära seletavad, et moonatahtjale tõesti vallamoona vaja; muidu on volikogu kergesti valmis ütlema: «See mees võib veel ise teenida, meil on – viletsamaid moonatahtjaid.»

      Ants Agar oli, sestsaadik kui mina teda nägemast mäletan, ikka ühesugune. Pikk, kõrend mees, juus ja habe hall, kõhn keha suvel vana, igavese lapitud vammusega ja talvel niisamasuguse kasukaga kaetud, läkiläki peas, suvel kui talvel – aga alati veel sirge ja õige, nagu kunagi grenader. Vist oli soldatiks-olek pika teenistuse aial temale luusse ja lihasse mõjunud ja täitsa iseloomuks saanud – ilma igavese äraharinemiseta ei oleks vanad kondid ennast mitte nii putke viisil püsti suutnud hoida. – Uhke ja karune oli vanamees alati. Kui sa kui inimene inimesele temale ligineda ei saanud, halatseva härrasmeelega ära sa teda tülitama minnud. Ants Agar seisis oma jala peal – tema ei tarvitsenud kellegi inimese armu.

      See oma jala peal seismine oli aga ka, nagu ta Vanamees oli teenistusest väljatulemise järel kümme, kakskümmend korda kroonupaiuki saamiseks sammusid teinud, aga ikka asjata. Ikka jälle juhatati teda valda, volikogu juurde. Võib olla, et ta oma palveid õigele kohale ei osanud ette panna. Teised temavanused said kõik kroonupaiukit – ainult tema mitte.

      Aga valda, volikogu paluma vanamees ei läinud. Ta oli seal korra käinud, aga mitte palumas, vaid õigusega nõudmas. Teda oli välja naerdud. See oli selle järel sündinud, kui ta alles teenistusest välja tulnud, veel noorem ja tugevam olnud ning teenida võinud. Ta ei olnud ka mitte moona nõudnud, vaid raha, paiukit rahas, niisama palju, kui teised «nikolajevskid» kroonu käest said. Kuid volikogu rehkendas valla abi vaestele terve, poole ja veerandi moona järgi: terve moon 3 vakka, pool 1 ½ vakka ja veerand 16 karnitsat rukkeid – paar pastlaid ka veel. Terve moona said ainult tõsised «kirikusandid», – niisuguse moona eest vanamees tänas ja seda ka ei olnud temale pakutud: «ta võis ju veel teenida».