Koera süü. Jakob Mändmets

      KOERA SÜÜ

      Selle koera nimi oli Sulli. Võib olla, et see ta esialgne nimi ei olnudki, sest siia tallu ei toodud teda mitte koerapojana, keda pastlanõela vastu vahetatakse, vaid ta tuli ise hulkuja koerana. See juhtus just sel ajal, kui talus koera ei olnud, ja sellest see tuligi, et peremees ütles: “Ta võib jääda, sest koerata on ikka õudne.”

      Väga lahja ja nälginud loomana tuli ta tallu. Keha kattis inetu tokerdanud karv. Nähtavasti oli ühe ukse tagant teise taha käimine hävitanud kogu ta iseloomu nii kaugele, et ei julgenud rõngas pidada sabagi. Võis kohe aru saada, et ta õiget kasvatust ei olnud saanudki. Peale selle, kui jahulake nahka pandud, oleks ta tingimata pidanud tulema saba liputades peremehe ligi. Tema aga hiilis areldi eemale, kõrvad lontis.

      Varsti saadi ka aru, et hulkuja koer sünnis ei ole nende ülesannete ja talituste jaoks, mis talle tööks anti.

      Kord kutsuti teda ägedalt. Siga oli pääsenud kartulipõllule, kus ta ümber lükkas rohelised varred. Koer ässitati sea kallale.

      Sullile oli see väga paras juhtumine, sest ta tahtis ometi oma agarust näidata ja sel viisil võita lugupidamise. Ta kargas üle aia, jooksis sea juurde ja surus oma teravad hambad selle pehmesse turja nagu käsna.

      Niisugune tubli töö tekitab hinge rõõmu ja uhkuse tunde.

      Ülestõstetud peaga ja liputades saba lähenes koer peremehele.

      Seal anti talle kaikaga tugev hoop mööda külge. Pistes põgenema ja tagasi vaadates alles tänava otsas, nägi koer peremehe ülestõstetud ähvardavat rusikat: “Koeraraisk – kisub looma lõhki!”

      Koer langes koplis murule maoli ja lastes pead esimestele käppadele, vajus ta mõttesse.

      Aga koera mõistus ei suutnud kuidagi seda üles arvata, miks ta selle tubli teo eest, mida ta täitis haruldase südiduse ja agarusega, sai niisuguse palga.

      Mõni päev peale seda pääsis naabri vasikas üle mulgu kapsaaeda. Vasikas on väle ja kangekaelne loom, ja nüüd jooksis ta tagaajajate ees peenarde vahel ja sõtkus puruks noored kapsapead.

      Nähes koera, kutsus peremees teda ja ässitas vasika peale.

      Kohe otsustas Sulli, meeles pidades minevakordset õpetust, seda asja täna hoopis teisiti teha. Ta jooksis vasika juurde, ei võtnud aga mitte temast kinni, olgugi et ta ka siin oleks võinud hambad kergesti vajutada lihha. Ja nüüd jooksid nad kahekesi üle kapsapeenarde, veel suurema hooga puruks tallates õrnu kapsapäid.

      Seal käis äkitselt kõva hoop koerale vastu külge.

      Peremees oli teda tabanud rusikasuuruse kiviga.

      Kisendades jooksis Sulli üle aia koplisse.

      “Koeranaru!” kuulis ta hüüdu ja veel teinegi kivi lendas talle järele, mis õnneks aga ei tabanud.

      Kui teda sellest ajast peale veel mõnikord loomade peale ässitati, siis laskis ta saba longu ja jooksis hoopis teise külge. Ta aimas ka, et nii just õige ei ole talitada, kuid selle peale oli ta kindel, et teda ei saada paisata rusikasuuruse kiviga.

      Ühe tarkuse oli ta kätte saanud pika mõtlemise järele: oma naha päästmine on alati kõige mõnusam ja soovitavam.

      Sellest ajast peale hakati talle andma hirmus vähe süüa. Aga oli sügisene aeg ja kuidagi ikka läbi sai. Ta läks õhtul hilja kartulipõllule ja korjas sealt tule äärest karjapoiste kartulikoori ja silgupäid. Vahel juhtus veel leidma lamba sisikonna, köögi juurest seasõrgu ja muud, ja nii sai ikkagi hingepidet.

      Talve tulekuga muutus elu palju pahemaks. Iga päev sadas lund. See kattis maapinna paksu vaibana, nii et kusagil enam mitte midagi ei leidunud, millega võimalik oleks kustutada nälga.

      Aga siiski nälga ei lastud teda surra.

      Kui ta tühja kõhuga lumehange otsas istus ja teravalt kibedat, läbilõikavat kirdetuult nuusutas, kas selles lõhna ei tunduks, millest mingit toidupoolist võiks aimata, avati uks ja hüüti teda nimepidi.

      See oli ümmardaja, kelle silmist paistis heldimus. Ta pani kapa ukse kõrvale ja kutsus teda sööma.

      Alles siis, kui ümmardaja tuppa läks, astus Sulli kapa juurde ja hakkas lakkuma.

      See oli tema toidus. Veidi jahu riputatud leigesse vette, vististi juurde lisatud pisut soola, ja see pidi olema koerale küllalt hea.

      Kui hea, kui halb see koeratoit ka on, seda ei olnud Sullil aegagi järele mõtelda. Aga niipea, kui kõht täis sai, tundis ta, kuidas temas tõusis tänulik meel pererahva vastu. Tahtes näidata, et see koeratoit temale ei ole antud mitte ilmaaegu, läks ta toa otsa lumehangele ja hakkas seal haukuma suure agarusega.

      Tal oli tugev bassi ja tenori vaheline hääl, ja kui see tuli takistamatult rinnast, siis kuuldus ta õige kena. Naabri koer klähvis ka paar suutäit ja jooksis peagi tema poole.