Pagejad. Armin Kõomägi
Ma ei salli seda. Pärast tuleb pidu, saad kõik, mis tahad. Jah, jah, rahune. Nii, istu nüüd ilusti oma Nissanisse ja sõida tööle tagasi. Väga hea. Tubli, Rico. Luban sulle, minu sõna. Kõik.”
Telefon kukkus põrandale.
„See sitt ka veel…!”
Meest tabas uus hoog, nii kibe, et silmad võttis vesiseks. Mis kuradi asi see on? Nagu sünnitama hakkaks. Külm higi ilmus hommikuse kastena kurnatud näole ja siis helises. Jälle.
„Mis on?”Venini hääl hakkas väsima.„Ma ei tule notarisse, ma kusen verd. Said aru? Jah, see punane vedelik. Tark mees oled. Ma ei tea… mõtle midagi välja. Sina oled geenius, mitte mina.”
Ta eemaldas telefonilt aku ja lasi mõlemal põrandale pudeneda.
Mõnda aega istus ta vaikselt. Igav hakkas, vaatamata valule. Ta leidis maast ajakirja. Lehitses, ajas silmad suureks, muigas. Kusagilt kostis akordion. Venin surus käed kõrvadele.
„Mitte nüüd, vana, mitte nüüd…!”
Kuid vana tema pominat ei kuulnud. Lõbus kevadlaul kogus uljalt tuure.
„No kuidas sul läks?”
Delma seisis köögiuksel ja pühkis käsi põlle sisse. Valvas silm mõistis kohe, et Gabrieli tuju polnud kiita. Nad olid elanud üle kümne aasta koos. Kui nad alustasid, oli Gabriel kõigest viieteistaastane õrnas eas noormees. Ta oli juba siis väga teistsugune – eakaaslastega eriti läbi ei käinud ning paistis silma valikutega, mis trotslikult kõigele normaalsele selja pööras.
Nii, nagu võib juhuslikust seemnest sirguda kunagi võimas puu, nii paistis olevat juhtunud ka Delma ja Gabrieli kiindumusega. Üks leidis teises kaotatud mehe ja poja, teine küpse naise mõistuse ning emaliku hoolitsuse. Üks sündis uuesti naisena, teine tundis end esmakordselt mehena.
„Tuled sa sööma?”
Gabriel istus diivanil ja hoidis käes enda disainitud kusejuhade uurimise aparaati. Mis mõtet on sellist asja disainida, oli täna üks professor nina kirtsutades küsinud. Kas Gabriel tõesti arvab, et toob kellegi palgele sügava esteetilise rahulolu, lastes oma haigeid kusejuhasid torkida lennukalt disainitud atribuudiga? Teie tootevalik on pehmelt öeldes haige, arvas teine komisjoni liige. Võibolla isegi haigem, kui need kusejuhad, mida see riistapuu uurida kavatseb. See on kõige kahetsusväärsem ilumeele raiskamine, tõmbas komisjoni esimees otsad kokku. Kui te otsite supermodelli, kas te siis uurite tema neerude funktsioneerimist? Või kui te sportautot valite, kas teid huvitab sel juhul väntvõlli välimus? Talle pandi madalaim positiivne hinne.
„Ma tegin vorstikastet kartulipudruga.”
Gabriel polnud nõus. Ilu ei tohtinud jääda vaid pinnapealseks! Selliseks, mida igaüks kohe katsuda ja vaadata saab. Õige ilu jätkub ka pealispinna all, seda peab leiduma sügavatest kihtidest, see üllatab sind varjulistes kohtades. Ka seal, kuhu sa eales oma nina ei topiks. Ilu peab olema igal pool! Kasvõi igaks juhuks, sest kõik tuleb varem või hiljem päevavalgele. Kõik. Kas poleks mitte meeldiv üllatus, kui asi, mille vaatamisest senini pelglikult eemale hoiti, osutub kenaks, stiilselt läbimõelduks. Kas ei teeks see mitte meie maailma meeldivamaks, kui iga detail, iga osake ükskõik millest, ükskõik millisest eluvaldkonnast oleks maitseka disaineri käe all hoolikalt veetlevaks viimistletud? Valgusfoori automaatikaplokk või prill-laua ühenduspolt. Kõik see on ju ometi maailm…
Delma oli tasakesi Gabrieli kõrvale istunud. Ta vaatas disainitud aparaati ja tundis oma noorele mehele kaasa.
„Tahad, ma teen pannkooke?”
Või miks mitte disainida pannkooke? Põnevad mitmetasandilised moositriibud kaunilt peale kujundatud. Kolm triipu või neli triipu… Ja mõtteidki tuleks disainida. Täpselt nii, nagu koolivend muigamisi arvas. Ning luuletada. Sest mis see luule muud ongi, kui hästi disainitud mõte.
Veerand tunni pärast ilmus kusejuhade uurimise aparaadi kõrvale taldrik kuumade kookidega ja keedisepurk. Delma määris moosi koogile, keeras selle rulli ja pakkus Gabrielile. See hammustas, masendatud pilk endiselt laual, ja mälus aeglaselt, justkui peaks lõualiigutuste üle arvet.
„Kas ma räägin sulle ühe muinasjutu?”
Gabriel neelas mälutu alla ja paotas siis veidi suud. Nagu turris käopoeg, kes libaemalt suutäit ootab.
„Elas kord naine kahe pojaga. Üks neist oli kaugushüppaja, teine aga kolmikhüppaja. Ema rassis päevad läbi kodus tööd teha, poisid aga muud ei teinud, kui aina treenisid. Noorem poeg, kes oli kolmikhüppaja, tavatses vanemat venda sageli tögada. Mis su seitsmemeetrisest hüppest kasu ka on, lõõpis ta.Vaata mind, kolme hüppega maandun seitsmeteistkümne meetri kaugusel. Vanemale pojale tekitas noorema selline jutt tuska, aga uhkusest hüppas ikka oma kaugushüpet edasi. Eks ta kartis ka, et kui lähebki kolmikhüppe peale üle, siis on oht vennale ikkagi alla jääda – oli ju noorem vend aastate jooksul kolmikhüppes vägagi osavaks muutunud. Alandusest ja pilkamisest oli mõtet targu eemale hoida. Nii nad siis muudkui hüppasid, üks ükshaaval, teine kolmhaaval, kuni ühel päeval ema voodist tõusta ei jaksanud. Oli teine terve elu üksi rüganud, poegadelt abi saamata. Nüüd oli vana naise jõud lihtsalt otsa saanud. Pojad tulid haigevoodi juurde, näod imestusest kohkunud ja kuulasid, mis emal öelda. See teadis, et kaugel, paksu metsa sees kasvab jõujuurikas ja et kui pojad selle talle leiavad, siis saab ta oma kadunud rammu jälle tagasi. Pikemalt mõtlemata asusid vennad teele. Kaua tuli neil rännata hämaras laanes, sombata külmades soodes, tihedast võsastki läbi pugeda. Kuni jõudsid jõe kaldale. Jõgi polnud lai, nii umbes seitse meetrit. Kuid kaldad olid kõrged ning järsud. Mis muud, kui tuli üle hüpata. Vennad võtsid hoogu ja… hüppasid… Vanem vend maandus kuristiku serval, aga nooremast ei kuulnud ta enam midagi…”
Gabriel vaatas Delmale pikalt otsa.
„Ma lähen magama,” ütles ta.
Nooremapoolne mees istus Daisy pakutud diivanile. Ta jäi sinna kuidagi kummaliselt, veidi viltu. Ülikond kortsus, särgirinnal kollakas plekk. Üsna purjus teine, tõdes Daisy ning istus mehe vastu.
„Kas pakun kohvi ka?”
Mees veidi kergitas oma raskevõitu silmalaugusid ja otsis pilguga kohta, millest kinni haarata. Pea käib vist päris kõvasti ringi, arvas Daisy, kui oli mehe silmade ekslikku trajektoori jälginud. Lõpuks jäi nokastanud pilk pidama Daisy kõrgete kontsadega kingadel.
„Ikka,” luksatati vastuseks.
„Ma lähen siis teen,” ütles Daisy ja tõusis.
„Ma siin seni riietun vaikselt lahti, kui lubate.”
Daisy heitis pilgu üle õla. Täis nagu tarakan, aga mis sa teed, välja ka nagu enam ei viska.
Kui ta tassidega tagasi pöördus, istus mees endiselt diivanil. Jalas aluspüksid ning sokid. Ülikond oli püütud korralikult diivani käetoele riputada.
„Kas koort panen?”
„Mida?” tõusid meesterahva rasked silmad.
„Koort?”
„Vabandage, ma ei joo kohvi.”
Millegipärast see Daisyt ei üllatanud.
„Ma lähen võtan riided ära. Mul ei lähe kaua.”
„Arusaadav,” noogutas mees, vahtides jumal teab kuhu.
Varsti oli Daisy tagasi, seljas vaid valge aluspesu, see sobis tema päevitunud kehaga suurepäraselt.
„Kuidas ma teile meeldin?” küsis neiu, võttes sisse ühe missiasenditest.
„Täiesti vastuvõetav,” kõõritas mees.
„Romantik“, mõtles Daisy irooniliselt, kuid välja ei teinud. Ta oli harjunud mitte välja tegema.
„Lähme siis.”
Mees ei liigutanud.
„Mul oleks teile üks palve.”
Daisy pööras ringi. Oli kulmude kergitamise koht, ent seda ta ei teinud. Milleks sihukese mehe peale nägu kortsutada.
„Kas