Luus. Peeter Sauter
kusti, väga lõbustav, juuksed ülikorralikult kammitud, viigipüksid lühikesed, ja oli näha, et ma kandsin villaseid sokke. See pilt ei olnud teiste piltide juures ega mingis albumis, vaid eraldi muude asjade peal. Aga küllap oli ta lihtsalt sahtlisse unustatud või kuskilt leitud ja sinna visatud.
Olin vist juba kolm päeva kodus. Ei teinud midagi. Akent ei olnud ka lahti teinud. Ei olnud ka palju söönud, nagu mõnikord kodus vedeledes. Oli pühapäevahommik. Seisin köögiakna all ja sõin keedumunasaia. Ema parandas köögilaua taga mu pruuni kampsunit. Tal olid prillid ees. Sai sai otsa. Sirutasin käe, et raadiot lahti keerata, aga siis ei keeranud, ei tahtnud tegelikult mingit häält kuulda. Ega see ei olnud halb, nii kolm päeva kodus olla. Oli lihtsalt. Aga oleks parem olnud, kui oleksin natuke haige olnud. Oleks on oleks, on, on, on.
Siis tuli mul mõte, et mul on üks tuttav Leedus, et kirjutan talle ühe kirja. Ma käisin sügisel Leedus, siis me saime tuttavaks ja kirjutasime teineteise aadressid üles. Aga ma ei leidnud paberit ei oma toast, ema toast, suurest toast, seinakapist ega kamorkast ja mõtlesin juba, et tühja, ei kirjuta, aga siis mõtlesin, et kirjutan ikkagi, küsisin ema käest paberit ja ta andiski mulle.
“Mitu lehte sa tahad.”
“Kaks.”
Zdrasvui Vitas.
Ja pišu tebje kak ja pravjol vtšerašnõi djen. Ja prasnulsja v devjat tšasov, eta sravnitelna rana. Žal što v tualetje i v vannoi net okon. Tarn bõl bo vazmožna spakoina sest i gljadet tšeres okno. Eti mesta samõje spakoinõje. V kuhnje vazmožna stajat u akna. Nikto nje znajet patšemu eta täk što ja pišu tebje takie slava. Ja palažil mõla na mesta i dumal: hatšu ja kurit iii ne hatšu. Ja rešil što hatšu i pašol v maju komnatu kurit. V karidore ja zametil što mama võšla. Naverna na magazin. Tebje i mnje eta vsjoravno što ja tebje pišu nu ja pišu. Skora ja takih slov nje pišu i nje dumaju, ja idu vperjod iii nazad. Nje znaju kuda. Hatel li to kagda nibud rabotat na zavode. Možem li mo bõt normalnõmj rabotšimi. Naverna nje budu bolše apisõvat svoj djen.
My be in English everything seems another way. Another mood and feeling. Language is a from of life. If I try to write in English, several songs come to my mind. Texts of songs, lyrics. Like: another place, another town… or: no more war pigs out of power… or: I cari get no satisfaction. Well, I smoked my sigaret and felt that I don’t want to eat, but eating was something I could do. So I went to the kitchen and made two sandwiches with cheese and bread, I tried to feel hungry, but I couldn’t. I ate sandwiches slowly and indifferently.
If I had a camera, I’d like to take pictures of all our rooms and of everything that there is in our flat. I could make an album of those photos and look at them.
Ma kirjutan sulle eesti keeles ka mõned sõnad, sa võid neid ju lugeda, kuigi sa neist aru esi saa.
Võibolla oled sa juba surnud.
Nägemiseni. O. V.
Minge sisse kitsast väravast. Sain sellest oma arust väga hästi aru. Minu meelest tähendab see südametunnistust. Aga liialt ei saa selle peale rõhuda, muidu lähed oma tundlikkusega lolliks või muutud hoopis tundetuks, sest ega muidu ei pea vastu. Hea küll: minge sisse kitsast väravast. ärge ajage igasugust jama, ärge tehke endale, asja ees, teist taga, halba. ärge laske mõistusel öelda: mis kuradi pärast ma hea peaksin olema. Ei, kuulake teda, uskuge teda ka natuke, aga ärge laske tal ennast valitseda. Olge tühi. Hea küll, ma saan kõigest sellest aru. Aga ikkagi ei ole põhjust, et tegutseda, teha kõige väiksematki tegu. Tegutseda tuleks, asja ees, teist taga. Aga siis peaks olema juba millegagi seotud, ei tahaks midagi, et üks tegu viiks teiseni. Ma ei ole millegagi ega kellegagi seotud. Ma olen nagu esimest korda maal vanaema juures ilma ühegi sõbrata. ühe asja poolest on sõjavägi hea. Sa unustad kõik, millesse sa oled uskunud, ja õpid rahulikult tõstma kive ühest hunnikust teise ja siis jälle tagasi.
Enam ei kästa mul mingeid kive tõsta. Pole põhjust midagi teha. Need põhjused, mis vanasti olid, on kadunud. Ma ei oskaks ja ei tahaks ka neid tagasi saada.
“Hei,” ütlesin ma tasakesi köögi ukse pealt. Ta pesi seal nõusid, kedagi teist köögis ei olnud. Poisid olid just õlle järele läinud. Ta vaatas oma nõudepesu tagant üles.
“Hei,” ütles ta vaikselt.
“Tulin natuke juttu puhuma.”
“Tule, tule.” Ta ei olnud üldse nii lärmakas.
Istusin köögilaua taha ja süütasin lausa kohustusliku sigareti sellises olukorras. Istusin ja vaatasin teda.
“Miks sa nii kahvatu oled,” küsisin.
“Ma sain just haiglast välja. Umbes kuu aega olin haiglas.”
Meil oli kohemaid sõbralik olla.
“Kas sa oled Joona venna klassiõde või.”
“Ei ole, ma olen temast natuke vanem. Tema käib üheksandas klassis, mina käin kümnendas.”
“Mis te olete nooremate poiste juures külas või.”
“Tuleb nii välja.”
Ta nõudepesu hakkas valmis saama.
“Tahad, ma keedan kohvi.”
“Keeda.”
Keegi vaatas korra köögiuksest sisse ja pani ukse kohe kinni.
Ta seisis akna juures ja vaatas välja.
“Kas sina oled Joona klassivend või.”
“Jah.”
Vesi solises väljas. Päike paistis veel, aga juba oli õhtupoolik.
“Mis sul viga oli, et sa haiglas olid.”
“Ah, ma ei taha sellest rääkida. Olin natuke haige… mulle lasti elektrivoolu sisse. Jalgadesse.”
Kohvivesi susises. Ootasime, et ta keema läheks. Läkski lõpuks keema. Ta võttis lusikaga pakist jahvatatud kohvi, pani kopsikusse ja lasi keema tõusta.
“See ei ole suurem asi kohv,” ütles ta.
Tundsin, et ta tahaks rääkida, aga ei teadnud, millest. Kohv tõmbas. Siis me jõime seda. Ma ei rääkinud, aga sellest polnud midagi.
Joona vend tuli sisse. Ta oli nagu meie külaline.
Vaatasin, tal oli poisipea. Ta lükkas ikka sõrmega juukseid kõrva taha. Seljas oli tal kooliseelik ja pluus ja roheline kampsun. Juuksed olid pruunid, aga sellised pruunid, et sobisid väga hästi ta rohelise kampsuniga. Juuksed olid kastanpruunid ja kampsun samblaroheline (misasi on kastanpruun ja misasi samblaroheline?). Ta nagu naeratas pisut kogu aeg. Algul tundus see irooniline, tegi kaitsetuks, aga nüüd ei tundunud üldse. Nüüd oli see väga tore. Ma arvan, see oli see, et ta oli pisut õlut joonud.
Jah, võibolla olid ta juuksed hoopis üsna vanapruunid ja õhukesed ja salkus ja kampsun õhuke ja küünarnukkidest heledama lõngaga nõelutud ja just see oli kena. ükskõik. Jumal seda teab. Igal juhul oli ta kena. Rebecca Sharp. Reks.
Elu tundub pealiskaudne ja skemaatiline. Ma tean küll, ma ise olen ju pealiskaudne ja skemaatiline. Ei suuda süveneda. Ei tundu olevat piisavalt põhjust, et süveneda. Kui vahel loen, loen korraga ikka mitut raamatut. Ei suuda lugeda ühtki raamatut rohkem kui paar lehekülge, ainuke, mida ma raamatutest saan, on nagu väikene kontakt teiste inimestega, natuke inimlikku kontakti.
Pole asu. Kus on rahu, kus on headus, kus on armas elu, kus on natukenegi tarkust? Tarkust pole kuskil. Ei näe. Võibolla ma eksin, võibolla ma ei näe, mis nende tarkade sees on, aga tundub küll, et näen –mõne sees on leppimus, nojah, enamik on mingil moel mugandunud.
Jah, ma tean, et pole midagi erilist. Kõik on nii hästi-halvasti, kui alati on olnud. Sajandeid, tuhandeid.
Paljud on ju väga ühtemoodi asju öelnud. Igasugu kirjanikud. Aga mõistus – see on vaid kriitika. Ja vastused on väljamõeldised.
Nüüd räägitakse – me oleme biorobotid, kes on siia unustatud (võibolla unustatud) – sealt see lahendamatuse tunne.
Oli üsna hiline aeg. üle südaöö.