Luus. Peeter Sauter
neil mõtetel, aga mõtled tema peale, lähed tema poole ette helistamata, ei mõtle, aga loodad, et äkki tahab ta ükskõik mis moel veidi aega veeta ja ehk juhtub siis midagi, või kaua kodus istunud, helistad õhtul, et lihtsalt veidi juttu ajada, ja kui teda pole kodus, lähed oma tuppa, viskad selili ja mõtled temast, või kohtad teda ette teadmata, kellegi pool külas olles, ja üldise olemise sees on eraldi teie kahe olemine, see on natuke õnne ja rõõmu, ja midagi rohkemat ei oskagi tahta ja millestki paremast või targemast mõelda ei viitsi.
KUI ASTUD HOMMIKUPOOLIKUL VÄLJA JA PÄIKE PAISTAB ja kõik sammud on eraldi selged ja puhtad, hingad sisse õhkuja puude lõhna, ei taha süüdata päeva esimest sigaretti, venitad sinna kuhugi minekut veidi pikemaks, märkad mõnd inimest, mõnd tüdrukut, last, vanakest, lähed sirge seljaga, pea püsti, oled, ilma et teaksid, ilus ja täielik, võibolla täiuslikult sina, oma sõbras ajas, oma tuttavas ruumis, teel igavikku, mingisse teistmoodi teadasaamisesse, headusesse, täiusesse, mis on kusagil tulemas, aga mida ette kujutada ei oska, temana nimetada, oodata ei tea, astud ja hingad, tükk inimest, tükk keha ja hinge, tükk sind suure tüki keskel, suure naljaloo keskel.
KUI RAHA ON JÄLLE VÄHE, aga mõnikümmend kopikat siiski on, võid minna päevasel ajal (et mitte kohata tuttavaid) kohvikusse, kus muidu oled ikka õhtuti, lasta tunni jooksul endale kaks teed tuua ja lihtsalt istuda ja vaadata inimesi, aknast välja ja jälle inimesi, laudades istujaid, tulijaid ja minejaid, tundes, et süüa ei taha, ainult veidi istuda, vaadata, ettekandja ei pahanda su peale, räägib meeldivalt ükskõikselt nagu ükskõik kellega, kuulata oma laua inimeste juttu, ise mujale vaadates, ega tahagi midagi teha, lugeda, keegi olla, midagi saada.
KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED ja on veidi tuult ja sul on soe kampsun, siis võid jalutada äärelinna tänavatel, kus talvesodi pole koristatud, hämara saabumiseni, süttivad laternad, siis valgused akendes, tuul ajab juuksed sassi, ei taha minna kellegi poole, kui just, siis juhulikult, möödaminnes, tuul puhub sigareti hõõguma, ei tahakski visata konisid ja tühja suitsupakki maha. On rahu, süda ei kiirusta, pähe tuleb mälestusi, ei suurt uusi mõtteid, tahtmisi, kõik on korras, ehkki elu pole korras, pole iial olnud ega saa korda, see ei tule praegu meelde, ja ka SEE ei tule praegu meelde, tuul sasib juukseid, tänavad poolkuivad, jalad ja jalanõud pisut mustad ja märjad, käsi võib hoida taskutes või seljal või püksitaskutes, kui hõlmad on lahti, nohugi on ajutiseks rahule jätnud, mööda sõidab mõni üksik auto või takso, ei tea, kuhu lõpuks ikkagi jõuad, kas koju või kellegi poole.
KUI VIHMA SAJAB, AGA SA EI VIITSI kiirustada, lased juustel märjaks saada, lõdised ja irvitad vaikselt enda ja vihma üle, ei otsi teed loikude ja ojade vahelt, astud üsnagi otse, kuuldes vihma langemist katustele, tänavatele, voolamist rennides, märkad nukrameelset vettinud koera, vihmavarjuga ema ja kapuutsiga lõbusat last, siis tunned, et vihm pole sugugi vaenulik ja teeb sinuga sõprust, temaga saab veidi suhelda, veidi teineteiseks saada, vihma-sinuks ja sinu-vihmaks, nii lähevadki sel niiskel õhtul ühes Eesti linnas kaks kaaslast, vihma-sina ja sinu-vihm, ja nende vaikset olemist ei saa häirida, see on olemas, kuid tabamatu, häirimatu, haavamatu, meeldejätmatu.
KUI USUD MIDAGI NATUKEGI, kui sul on millelegi toetuda ja sa ei karda hulluks minna, siis võiksid olla ju väheke õnnelik selle üle, et suurt halba pole juhtunud, et võid veel elada selles maailmas ja hingata. Issand jumal, partei ja valitsus ei nõuagi, et sa oleks kogu aeg õnnelik ja lõugaksid: credo, credo, aga mossitamisega rikud sa lihtsalt seda pilti raami sees, teiste vaatepilti, inetu, inetu. Kui tükimat aega oled nõndaviisi mõtisklenud ega viitsi muusikatki peale panna ega vaadata, kes koju tuli, kui uks käis, vaid losutad edasi, siis on tõesti raske öelda, mida edasi teha, võib ju lihtsalt nentida, et küllap enne sügist tuleb veel õige mitmesuguseid päevi.
KUI OLED PÜÜDNUD JA PÜÜDNUD kirja kirjutada, aga see pole edenenud, ja oled lõpuks ennast tugitooli lösakile lasknud, paber ja pastakas näppude vahelt põrandale pudenenud, oled tühi ja kuulad va vana Pink Floydi mängimas, kuni hetkeni, kui märkad end seda tegemas, ja tõused, võtad maast paberi, käkerdad kokku ja saadad kaarega prügikasti, kuhu ta, hoolimata oma püüdlikkusest, ei jõua, istud kirjutuslaua taha, võtad sahtlist tüdruku antud plastmassist kõrvarõnga, mis tuleb kokku kleepida, ja otsustad selle töö ära teha, leiad kapi alt kastist liimi ja proovid seda jama kokku kleepida ja pähe tuleb mõte: huvitav, kas ma armastan teda, ja: huvitav, kas tema armastab mind.
KUI HÄÄL ON MILLESTKI KÄHE, kas suitsetamisest või külmast ilmast või eileõhtusest valjuhäälsest lõugamisest, ja lisaks kipub veel pea valutama ja lugupeetud vanemad virisevad selle ja tolle kallal ja ilmast ei maksa rääkidagi, see on sant mis sant, siis võib kokku lugeda taskusoleva raha ja mõelda, mille jaoks seda parajasti jätkub, aga võib ka võtta vana kaabu ja vanematega sõnagi vahetamata uttu tõmmata, uksest välja jalutada, hoolimata sellest, kas uks sulgub pauguga või ei, teadmata, kas lähed kääruga teed pidi kohvikusse või satud hoopis mõne poole ja istud nurka maha või kurat üldse seda kõike teab.
Sain läbi, viisin lehed ta kirjutuslauale tagasi. Seisin jälle, polnud ühtegi mõtet. Haigutasin. Siis istusin kirjutuslaua taha ja toetasin käed lauale. Lahe tunne. Rahulik. Toetasin pea kätele, vahtisin seina ja olin arvatavasti mõtliku näoga. Aga ei mõelnud midagi.
Kas see jutt ütles mulle midagi? Ei öelnud. Kuigi, nii see peaaegu on. Ma ise võinuks seal jutus see mees olla. Mis siis? Igavapoolne jutt. Kuigi päris ilus. Närisin ühte sõrmeküünt. See oli kidaline ja läks hammaste vahel üha enam katki. Närisin, kuni näpul hakkas valus. Siis sundisin ennast näppu suust võtma ja panin käe lauale.
Bussis, mille peale ma läksin, seisis Salmistu Ets ja vaatas aknast välja. Ma ei osanud millegipärast tere öelda ja seisin niisama ta kõrvale. Ta märkas mind. “Tervitus,” ütles ta. “Kuidas elad siis ka.”
“Kuule, ei kuidagi,” ütlesin.
Siis vahtisime aknast väljaja mulle tuli pähe üks teine vastus sellele küsimusele: “I do what everybody does, live in San Francisco.”
Jälle tavaline lugu. Hakkasin tema peale mõtlema. Ma ei tea, miks. Olin teda kohanud oma vana klassiõe pool. Ta oli lärmakas ja lõbus. Eks me olime kõik vintis. See oli sünnipäev. Aga ma olin siis vait. Oli mingi trots. Ainult siis ma üldse ei mõelnud, et see on trots tema lärmakuse vastu. Ma mäletan: ta tundus mulle arusaamatu. Ta ei meeldinud mulle.
Sellest sünnipäevast oli mitu kuud möödas ja nüüd olin millegipärast hakanud tema peale mõtlema. Ta välimus ei olnud mul nii täpselt üldse meeleski. Ei tulnud silmade ette. Teadsin ta perekonnanime ja otsisin selle telefoniraamatust välja. Telefoniraamatus oli kaheksa sellenimelist. Ma ei teadnud ta aadressi. Ma ei teadnud isegi, kas tal on telefon. Ei midagi. See oli ainuke, mis ma tegin. Ma isegi ei juhtinud tuttavate juttu tema peale. Ootasin küll seesmiselt, et keegi temast midagi ütleks. Temast räägiks. See läks üha painavamaks. Aga ikka tegin ma midagi valesti. Oma mõtetes. Tundsin, et ma hakkan sellest väsima. Vahel murdsin talle truudust, rääkides ja naljatades mõne teisega. Mõtlesin: ma ei jõua enam, käigu ta kuradile; aga samas kartsin ka, et see kõik kaob niisama, oli vastik mõte, et peaks seda kuidagi ära kasutama. Seda, mis minus oli. Sain küll kohe aru, kui vastik see mõte oli, aga ega olematuks ei tee. Juurdlesin, kas sellest võib veel mulle midagi head tulla, kui juba nii omandadasoovivalt hakkad mõtlema. Järjest tahtsid tulla igasugu kujutlused. Või mina tahtsin neid. Minu hing ei tahtnud. Püüdsin siis ka oma hinge poolt olla. Aga vahel lõin käega.
Siis oli ERKI-s üks pidu. Ta oli ka. Nägin pärast, millise marsa peale ta läks. Telefoniraamatu aadressidest oli sealkandis ainult üks. Ta pidi seal elama. Juhtus nii, et käisin öösiti paar korda seal. Seisin ja vaatasin maja. Mõtlesin või ütlesin endale: kas see olen tõesti mina, kes sellist asja teeb? Ja tundsin vastikusega, et seisin kauem, kui ma tegelikult oleks tahtnud.
Siis oli veel üks pidu. Ta nagu otsis minuga kontakti. Sain aru, et ta on minule mõtlema hakanud. Aga mina olin sellest juba üsna väsinud. Mõtlesin, et võiksin teda nüüd ära kasutada, aga ma ei teinud seda, olin tõrjuv ja hoidsin kõrvale. Nii oligi vist õige.
“Vabandage palun, kas te aitaksite mul selle kasti üles viia.” See oli üks mutt, kes elab meist kaks korrust kõrgemal. Varem me ei olnud rääkinud. Kuramuse kast oli raske,