Läbi räga. Jüri V. Grauberg
Ruudi palitu rahulikult selga ja läks minema.
"Aitüma Kaarel, kostitamast! Mul on ka aeg minna." ütles tallimees laua tagant tõustes. Ta oli juba parajalt "porujommis" ja hakkas tuikudes endale kasukat selga tirima.
"Kaarel! Mine aita Uunu ree peale!" sosistas Alice end mehe poole koogutades. Bierbrauer tõusis sõnagi lasumata ja võttis nagist palitu.
"Mis sa minu pärast tühja muretsed!" naeris Uunu lärmakalt ja uhkustas pehmekeelselt: "Minul teavad kõik hobused, kus kolhoosi hobusetall on! Nad on mul kõik punast värvi ja vist ka kommunistid. Igatahes oma kohta nad teavad ja ei ütle nad mulle ka kunagi ühtegi sitta sõna… Kui ma neile ristikheinte asemel põhku ja kuuseoksi närida annan!"
"Mis sa sellest nüüd…" keelas Kaarel palitut aegamisi selga tõmmates.
“Hobused krõmpsutavad kuuseoksi süüa ja mina jälle mõtlen sellele kuidas me tööpataljonis supivee seest keedetud peedilõikusid püüdsime.” jätkas tallimees, ilma, et oleks Kaarli keelamist tähele pannud. „Mäletad? Söögikoht oli Kotlases aiaga piiratud platsil ja sinna lasti meid sisse kümnekaupa. Justkui hobuseid. Pudrulörr oli plekkvanni sees ja kes kiirem mees oli, see sai ka rohkem. Mäletad, jefreitor Bierbrauer?”
„Mäletan, mäletan… Mis jefreitor ma enam, ja üldse…“
„Minu hobused on ka tööpatis! Mis sellest, et nad kõik punast karva on!“ lällutas Uunu ukse poole minnes. „Ja mina olen nende valvur. Joon ka samamoodi nagu valvurid Kotlases jõid! Kes saab keelata? Esimehe paks? Sittagi!!!“
„Mina ei taha tööpati peale mõeldagi. Eriti veel täna!“ lausus Bierbrauer ja läks koos tallimehega õue.
Kaarel tuli peagi tuppa tagasi ja pani toa nurgas seisval kuusel kõik küünlad põlema. Mõne aja pärast kolistas jälle keegi välisukse taga ja küsis valju, heleda häälega:
"Kas siin majas häid lapsi on?"
"On! On küll!" hüüdis Alice vastu ja laskis tuppa Jõuluvana, kellel oli takune habe ees ja kasukas seljas. Vitsakimp muidugi vöö vahel ka. Jaanus kadus kohe koos Ritaga teise tuppa laua alla peitu. Vits oli, niikaua kui Jaanus mäletas, ikka isal “ehitamiseks” olnud ja nüüd oli Jõuluvanal terve vitsakimp vöövahel! Laua all ei saanud lapsed siiski kuigi kaua olla, sest Alice käskis neil välja tulla, ise sealjuures noomides:
"Rita veel, jah, ma saan aru. Sina Jannu oled ju suur poiss! Mida sina kardad?"
Jaanus luges enda salmi Jõuluvanale kähku ära. See takuse habemega kingitustetooja ei haaranudki vitsakimbu järele vaid andis salmilugejale ilusa vineerist klouni. Kloun tuli seina peale rippuma panna ja siis nöörist tõmmates hakkasid liikuma tema käed ning jalad. Kingitus meeldis Jaanusele väga ja poiss mängis sellega kogu õhtu, kuni magama mindi. See kloun rippus veel aastaid Jaanuse voodi juures seina peal.
Rita sai Jõuluvanalt suurte silmadega kaltsunuku, mis Jaanusele väga tuttav paistis olema. Nimelt leidsid lapsed enne jõule, ajaviiteks ema riietekapis sorides, pesuriiulilt samasuguse kaltsunuku. Rita sai sellega väga vähe mängida, sest leitud nukk kadus millegipärast kole ruttu ära. Poiss ei hakanud selle asja üle rohkem pead murdma, sest temal oli nüüd oma ilus kloun ja Rital ilus nukk, mille Jõuluvana kusagilt üles leidis. Rita ristis nuku kohe Sinisilmaks.
Paul sai kingituseks väikese, pruunide kaantega märkmiku. Jõuluvana kurjustas väga, et Ruudi naabrite juurde oli läinud. Sellepeale lausus Kaarel vabandavalt:
"Näed sa… Kallis Jõuluvana. See on minu süü. Mina saatsin Ruudi Künnamäele. Kas sa raatsid tema kingituse minu kätte anda? Ma annan selle ise talle kätte kui ta koju tuleb!"
Nii ka tehti ja Jõuluvana võis ära minna. Naabri laste juurde. Ja sealt veel edasi, sest terve Mallangi kolhoosi lapsed tahtsid temalt kingitusi saada nagu Jõulvana enne lahkumist uhkelt seletas.
Varsti jõudis Ruudi Künnamäelt tagasi:
"Seal ei olnudki kedagi kodus!"
"Ah soo!" lausus Kaarel imestunult ja sellega asi jäi.
Kui küünlad olid kuusel ära põlenud, mindi magama. Kaarel soovis kõigile head jõuluööd ja kustutas petroolilambi. Peagi valitses Korsani talus vaikus ja rahu. Vaid suures toas põlenud kuuseküünalde lõhn ja lauale jäänud suur, pooltühi praepann meenutasid jõuluõhtut.
Samal ajal sörkis kusagil kaugel võsavahel näljane hunt, kusagil redutas kõõrdsilmne jänes ja lumine mets varjas metsaelu kui vaikne valvur. Varjas ka mööda metsateed marssivat paarikümmet pilusilmset ja vintpüssidega relvastatud sõjaväelast, kes krudiseval lumel Korsani talu poole rühkisid…
Hommikupoole ööd hakati Korsani talu ukse taga lõhkuma ja oli kuulda mingisuguseid hüüdeid. Bierbraueri Kaarel kargas kähku voodist välja ja riietus kiiresti. Sama tegi ka Alice.
“Kes-see nüüd seal lõhub?” närveldas Alice. “Kes-see?”
“Ei tea!” vastas Kaarel sosinal ja kuulatas tähelepanelikult. “Vene keeles räägivad juskui… Need pole metsavennad.”
“Küüditajad?!” küsis Alice hirmunult. “Jälle küüditavad? Issand küll!”
“Ei usu hästi…” vastas Kaarel ja kraapis küünega jäätanud aknaklaasi. Ta lootis õuest midagi näha.
Välisukse taga lõhuti ikka kõvemini ja kõvemini. Kaarel käskis voodist välja tulnud Ruudil end ruttu riidese panna, palitu võtta ja tagumise toa aknast välja hüpata, ning naabrite juurde abi järele joosta. Polnud ju selge, kes ja kui palju neid ukse taga lõhkujaid oli. Nii Ruudi tegigi. Kui ta oli tasahilju sahvri aknast välja roninud, pani Kaarel akna jälle vaikselt kinni. Kohe raksusid maja taga mitu lasku, õhku lendasid raketid.
"Nüüd tapsid poja ära!" hakkas Alice nutma.
"Ega iga kuul veel tapa!" arvas Kaarel laua ääres seistes ja pigistas laua serva nii, et näpud olid valged. "Need on ikka enkavedeelased. Metsamehed ei lase rakette õhku… Mida neil raiskadel vaja peaks olema?"
Jaanus, kes oli lärmi peale üles ärganud, ei julgenud teki all häältki teha. Rita ei kuulnud midagi, tema magas õiglaseund. Veidi aja pärast hüüdis Ruudi välisukse tagant:
"Isa, tee uks lahti! Need on omad!"
"Mis kuradi omad? Omad ei lõhu öösiti ukse taga ega lase rakette vastu taevast!" vandus Kaarel ja ütles ust lahti tegema minnes: "Mis sa enam nutad, Alice? Poiss on elus!"
Mõni minut hiljem sagis Korsani tubades ringi hulk pilusilmseid mehi, vintpüssid käes ja sinelid seljas. Neid jätkus igale poole. Vaadati voodite alla ja riidekappi. Rital ja Jaanusel tõmmati tekk ühe ropsuga pealt ära. Selle peale ärkas väike tüdruk üles ja hakkas ehmunult nutma. Alice võttis ta oma hoole alla.
"Lambaliha, lambaverd!" karjus magamistuppa tulnud leitnant Teras. "Bierbrauer! Ma oleksin su kutsika kui koerapoja maha lasknud! Kurat, pime oli ja mehed lasksid mööda!"
Kaarlile torgati püstol vastu rinda ja käratati:
"Ütle kohe heaga, kus metsavennad on! Kus sa neid peidad? Muidu laseme su siinsamas maha!"
"Mina ei tea metsavendadest midagi! Mina nendega läbi ei käi." lausus Bierbrauer rahulikult.
“Kuidas ei tea?” imestas leitnant ja osutas käega söögilauale: “Sa oled bandiitidega siin terve peo maha pidanud!”
“Meie pere sõi siin eile õhtul…”
“Üks, kaks, kolm…” enkavedeelane luges laua peal olevaid viinapitse, igatühte näpuga toksates. “Siin on tervelt seitse meest viina joonud.”
“Ei ole! Ainult minu pere ja tallimees Uunu astus ka korraks läbi!”
"Valetad, bandiidinägu! Juba su nimi ütleb, et sa fašistidega mestis oled! Me saadame su raisa koos sinu puskarijoojatest kutsikatega Siberisse!” käratses leitnant Teras ning osutas peaga Alise süles tihkuva Rita poole. “See tatt ka lakkus või?”
“Väiksemad lapsed ei võtnud. Sundust ei ole aga pühade ajal on viisakas pakkuda. Näed