Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter
le>
I peatükk. Mägikodu
Kõrgel mäenõlval seisis lagendikul üksik majake. See oli ehitatud rohmakalt kuid soojalt. Maja taga murdsid sakilised kaljud põhjatuult ning kõrgusid hallikasvalgeina päikesepaistel. Selle ees langes mäenõlv laugjalt kuni järsu kallakuni, mida katsid kääbuskuused ja männid. Vasakul viis jalgrada jahedaisse metsasügavustesse. Kuid paremal oli uus järsak ja avanes vaade, mis Davidile kõige rohkem meeldis: kaugeleulatuv org, hõbedane järvelaik, millest sirutus eemale jõgi, ning selle kohal hallid ja rohelised ja purpursed mäed, mis ronisid üksteise õlgadele, kuni kõige ülemised torkasid pea taeva enda laia võlvkuplisse.
Ilmselt polnud ühtegi teed, mis oleks majakese juurest eemale viinud. Seal oli vaid jalgrada, mis kadus metsa. Ja polnud ka näha ühtegi maja, lähemal kui valged täpid kaugel all jõeorus.
Onni suurimas toas oli lai kamin. Oli juunikuu ja tuhk koldes oli külm, kuid väikesest köögist tagantpoolt tuli tulel säriseva sealiha lõhna ja kartulite podinat. Toa sisustus oli lihtne, kuid siiski kuidagi ebatavaline. Seal olid kaks voodit, kaks rohmakat kuid mugavat tooli, laud, kaks noodiraami, kaks viiulit kastides ja igal pool raamatuid ning laialipuistatud noodilehti. Kusagil polnud patju, kardinaid või nipsasju, mis räägiks naise maitsest või puudutusest. Teiselt poolt polnud ka kusagil püssi, karusnahka või sarvedega pead, mis räägiks mehe jõust ja oskustest. Kaunistuseks oli seal Sixtuse Madonna ilus koopia, mõned fotod, millele olid alla kirjutanud kuulsad inimesed, keda hästi teati suures maailmas mägede taga, ning vanik käbidega männiokstest, nagu laps võib korjata ja üles riputada.
Väikesest juurdeehitatud köögist lakkas äkki podin ning uksele ilmus paar tumedaid, mõtlikke silmi.
“Issi!” hüüdis silmade omanik.
Vastust ei tulnud.
“Isa, oled sa seal?” hüüdis hääl nõudlikumalt.
Ühes voodis liigutas keegi kergelt ja pomises midagi. Selle hääle peale hüppas poiss ukse juurest vaikselt tuppa ja kiirustas nurgavoodi poole. Ta oli sale poiss lühikeste krässus lokkidega kõrvade juures ning täiusliku tervisepunaga põskedel. Ta käed, saledad, pikad ja peente sõrmedega nagu tüdrukul, sirutusid innukalt ettepoole.
“Issi, tule! Tegin liha ise valmis, ja kartulid ja kohvi samuti. Ruttu, kõik läheb külmaks!”
Aeglaselt, poisi kindlate käte abil, tõmbas mees end poolistukile. Ta põsed olid punased nagu poisilgi, kuid mitte tervisest. Ta silmad olid pisut metsikud, kuid ta hääl oli vaikne ja väga õrn, nagu hellitus.
“David – see on mu väike poeg David!”
“Muidugi on see David! Kes siis muu?” naeris poiss. “Tule!” Ja ta sikutas meest käest.
Mees tõusis siis ebakindlalt ning sundis end tahtejõu abil sirgelt seisma. Metsik pilk ta silmist kadus, ning ka puna tema põskedelt. Ta nägu paistis äkki olevat vana ja kurnatud. Kuid ta astus üsna kindlalt üle toa ja sisenes väikesesse kööki.
Pool lihast oli valge, teine pool peaaegu läbipaistev, nagu kõva tarretis. Kartulid olid vesised ning neil oli kuivakskeenud maitse. Kohv oli leige ja sogane. Isegi piim oli hapu.
David naeris pisut kahetsevalt.
“Mul ei tulnud nii hästi välja kui sul, isa,” vabandas ta. “Kardan, et täna on mul palju valenoote! Kuidagi olid mõned kivid kuumemad kui teised ja kõrvetasid liha paarist kohast ära; ning vesi kadus kartulite pealt – kuigi see ei lugenud, sest ma panin külma juurde. Ma unustasin ja jätsin piima päikese kätte ja see maitseb praegu halvasti, kuid olen kindel, et järgmine kord õnnestub paremini – palju paremini.”
Mees naeratas, kuid raputas kurvalt pead.
“Seda järgmist korda ehk ei tulegi, David.”
“Miks mitte? Kas tõesti? Kas sa ei luba mul enam kunagi proovida, isa?” Poisi hääles oli tõeline mure.
Mees kõhkles. Ta huuled paotusid hingetõmbeks, nagu valmistuks ta sõnavalinguks. Kuid ta peatus järsult, sõnad veel välja ütlemata. Siis, väga vaikselt, ütles ta teistmoodi:
“Hüva, poiss, nii pole just kena su õhtusööki vastu võtta, kas pole? Tõesti, kui sa oleksid nii lahke, ma võtaksin pisut liha. Arvan, et mu isu on tagasi tulnud.”
Kui petturi isu oligi “tagasi tulnud”, oli see samas jälle kadunud, sest mees sõi vaid vähe. Ta kortsutas ka kulmu nähes, kui vähe sõi poiss. Mees istus vaikselt, kuni ta poeg toidu ja nõud minema viis, ning vaikis ikka veel, kui väljus koos poisiga majast ja jalutas väikese pingini, kust avanes vaade läände.
Kui polnud just tugev torm, ei läinud David kunagi voodisse, heitmata viimast pilku oma Hõbedasele Järvele, nagu ta nimetas väikest veeriba kaugel all orus.
“Isa – täna õhtul on kõik kuldne – vaata seda päikeseloojangut!” hüüdis ta õhinal, vaadates oma aaret. “Oh, isa!”
See oli vaimustusehüüe, ning seda kuuldes mees võpatas, nagu äkilises valus.
“Isa, ma mängin seda – ma mängin seda!” hüüdis poiss maja poole suundudes. Hetke pärast oli ta tagasi tulnud, viiul lõua all.
Mees vaatas ja kuulas, ja vaadates ning kuulates muutus ta nägu lahinguväljaks, kus uhkus ja hirm, lootus ja meeleheide, rõõm ja kurbus võitlesid ülemvõimu pärast.
Davidi jaoks polnud uus asi “mängida” päikeseloojangut. Alati, kui ta oli liigutatud, haaras David oma viiuli järele. Alati leidis ta võbelevate keelte abil võimaluse öelda, mida ta keel ei suutnud.
Oru kohal olid hallid ja sinised mäed muutunud nüüd kõik purpurseteks. Nende kohal säras taevas üheainsa suure, tumepunase ja kuldse leegina, nagu meri, milles hõljuvad roosad pilvelaevad. Nende all orus, kus järv ja jõgi peegeldasid roosat ja kuldset, taustaks põllu ja metsa varjuline rohelus, paistis olevat nagu mingi võlutud, armas haldjamaa.
Ja kõik see kostis ka Davidi mängust, ning kõik see oli ka Davidi ülespööratud, hingestatud näol.
Kui viimane roosihelk muutus halliks ja viimane keel võbeles enne vaikust, hakkas mees rääkima. Ta hääl oli kontrollitud, peaaegu järsk.
“David, aeg on käes. Me peame sellest loobuma – sina ja mina.”
Poiss pöördus imestades, nägu ikka veel vaimustunud.
“Loobuma millest?”
“Sellest – sellest kõigest.”
“Sellest! Kuidas nii? See on ju kodu!”
Mees noogutas väsinult.
“Ma tean. See on kodu; kuid, David, sa ei arvanud ometi, et me alatiseks siia jääme, mis?”
David naeris vaikselt ja pööras pilgu veel kord kaugele silmapiirile.
“Miks mitte?” küsis ta unistavalt. “Kus võiks parem olla? Mulle meeldib siin, isa.”
Mees tõmbas murelikult hinge ja liigutas rahutult. Häiriv valu ta küljes oli olnud täna õhtul väga piinav ja ükski asendimuutus ei leevendanud seda. Ta oli haige, väga haige; ja ta teadis seda. Kuid ta teadis ka, et David ei mõistnud, mida tähendab haigus, valu ja surm – või tekitasid need temas väga ähmaseid kujutlusi. Esimest korda hakkas ta mõtlema, et kas ta õpetused – või mõned neist – olid olnud targad.
Kuus aastat oli ta hoidnud poissi oma erilise hoole ja juhatuse all. Kuus aastat oli poiss söönud toitu, kandnud riideid ja lugenud raamatuid, mis ta isa oli valinud. Kuus aastat oli ta isa mõelnud, kavandanud, hinganud, liikunud ja elanud oma pojale. Kedagi teist polnud selles väikeses majas. Seda lähedast suhtlemist olid häirinud vaid juhuslikud retked toidu ja riiete järele, läbi metsa, lähedasse linna mäenõlval.
Kõike seda oli mees hoolega planeerinud. Ta oli tahtnud, et Davidi lapsepõlves leiduks vaid head ja ilusat. Mitte seda, et poiss ei teaks, mis on kurjus, õnnetus ja surm, ainult et ta neid tunda ei saaks. Tema mõtteid täidaksid hea ja ilus niikaua, kuni seal pole enam ruumi millegi muu jaoks. See oli olnud ta plaan. Ja tal oli olnud edu – olnud edu nii imepäraselt, et ta hakkas nüüd oma haiguse tõttu ja seetõttu, mida ta kartis sellele järgnevat, kahtlema selle plaani tarkuses.
Kui ta vaatas poisi hingestatud näole, meenutas ta Davidi üllatunud küsimusi esimese surnud orava kohta, mille ta oli metsast leidnud. David oli siis kuuene.
“Isa,