Salaroheline hiis. Reet Made
armulikult. Kärt noogutas ja otsis seljakoti põhjast pastaka.
Marit avas roosa kirjaploki keskelt – hiljem saab sealt lehe kõige paremini välja võtta – ning asus tähtsa töö kallale. Kirjutanud pealkirjaks „Proto…” jäi ta toppama.
„Kas see kirjutatakse g-ga või k-ga?” päris ta õelt. Kärt oli selles küsimuses täpselt niisama tark, aga siiski meelitatud, et tema käest nõnda olulise paberi kirjutamise juures nõu küsitakse. Ta vastas pikemalt mõtlemata:
„Raudselt g-ga. Muidu oleks see ju mingi koll.”
Marit kaalutles viivu. Kolli-mõte paistis Kärdil õige olevat. Ja lillelise märkmiku leheküljele ilmus tekst:
Täna me käisime esimest korda Tammiku talus. Meile siin väga meeldis. Issule ja emmele meeldis ka. Väga ilusad olid kadakad ja see väike maja õues. See saab meie majaks. Marit Liis Nurm ja Kärt Mirjam Nurm lubavad, et aitavad koristada. Suur maja on must ja saunas on ämbliku võrgud. Samad Marit Liis ja Kärt Mirjam lubavad, et mängivad Reedikuga ja oiavad Leed.
Kärt luges kõrvalt, mida Marit kirjutas.
„Kirjuta seda ka, et seal oli aura. See on otsustamise puhul väga oluline.”
Marit oli õe mõttega päri ning kirjutas lõppu: Seal on ka aura. Ja see on väga hea.
„Nüüd peame oma allkirjad panema,” leidis Marit ja andis märkmiku Kärdile. Kärt maalis oma mõlemad eesnimed ja perekonnanime nii ilusasti, kui auto rappumine lubas. Marit sai märkmiku tagasi ning kirjutas ka oma allkirja. Mitte õe moodi lapselik-püüdlikult, vaid laia kaarega sinka-vonka, nagu oli näinud täiskasvanuid tegevat.
Tüdrukud olid oma saavutusega rahul. Nad ulatasid lillelise ploki edasi emale ning palusid ka temal sellele väga olulisele paberile allkiri anda. Ema luges ning kirjutas alla. Nüüd oli järg isa käes. Nõnda pidulikku toimingut ei hakanud temagi koduni edasi lükkama, vaid roolis auto maantee veerde ning lisas paberile enda allkirja ja kuupäeva. Märkmik jõudis ringiga tüdrukute kätte tagasi. Hoopis teine asi! Allkirjad andsid asjale palju juurde. Ema oli parandanud „ämblikuvõrgud” üheks sõnaks, „hoiavad” sai puuduva h-tähe ning „protogolli” g oli tehtud k-ks.
„Noh, said nüüd oma kolli kätte,” tögas Marit.
„Mina sain jah,” naeris Kärt, „aga kus see sinu oma on?”
„Küsid veel! Eks ikka tamme taga.”
Kärt mõistis, et Marit oli ta kolli-looga jällegi osavasti paika pannud. Ent ta ei teinud sellest välja, neelas hapu viinamarja alla ja tuli lagedale uue mõttega, näidates, et tema nupp nokib kõigest hoolimata teraselt.
„Üks allkiri on veel puudu,” ütles ta.
„Ma tean, vanaema oma. Küll ta kodus kirjutab.”
„Mis vanaema siia puutub? Tema pole Tammikut näinudki! Üks teine, kes nägi ja kellele ka meeldis.”
Marit vaatas küsivalt õele otsa. Kärdi sähvatavad ideed olid üldtuntud. Kuid kahjuks sageli sellised, mis panid vaid õlgu kehitama.
„Sass Suur, ma mõtlen,” selgitas Kärt.
Marit tõmbas kulmu kipra ja tegi näo, nagu kaaluks asja põhjalikult. Tüdruk oli täna aina sunnitud endale tunnistama, et väike õde oli tõesti terane ja tuli viimasel ajal järjest sagedamini lagedale kõiksugu huvitavate asjadega. „Õige,” kinnitas ta pärast mõttetegevust. „Emme, palun tõsta Sassu meie juurde!”
„Las koer olla. Sass on väsinud, magab nii mõnusalt mu jalgade vastas,” polnud ema poriste käppade ja märja kõhualusega koera ubimisest vaimustatud.
„Emme, palun!” tegi ka Kärt oma parimat nurujahäält. „Meil on teda hirmsasti vaja.”
„Oh te Mustlase-Maalid,” sõnas ema tüdinult, kuid tõstis siiski unerauge Sassi kui niiske ja sooja karvamütsi tüdrukute juurde. „Ärge teda solgutage, las loom puhkab. Sebis teine maal elu eest.”
„Ei solguta,” rahustas Kärt. „Meil on teda ainult natuke vaja.”
Sass Suur sättis end Kärdi süles mõnusalt kerra ja otsustas jätkata pooleli jäänud und. See sobis tüdrukute plaanidega ideaalselt kokku. Marit võttis märkmikust õige koha lahti ja lisas veel ühe rea: Aleksander Suur arvab ka, et talle meeldis.
Kärt luges, noogutas ja leidis: „Sass peab samuti midagi lubama.”
Marit oli sellega päri. Naljakas, mõtles ta, see kummaline aura on täna nii imelikult mõjunud, et Kärdi ideedega tuleb järjest nõus olla. Tavaliselt juhtus niisugust asja Maritiga haruharva. Tüdruk kirjutas: Ja ta lubab, et hakkab suvel maja valvama.
Kärt noogutas uuesti. Temagi oli õega leplikult ühel meelel. Mida, tõsi küll, juhtus üsna tihti. „Kuidas me Sassilt allkirja saame?”
„Eks ikka nii nagu kõigilt, kes kirjutada ei oska. Need peavad andma oma sõrmejälje,” teadis Marit.
„Sass Suur annab siis käpajälje?”
„Just. Tegele sina Sassuga. Silita ja süga teda kurgu alt. Juhi ta tähelepanu allkirja andmiselt kõrvale, muidu hakkab veel rapsima,” kamandas Marit.
„Aga kas on õige allkiri niimoodi salaja kätte saada?”
„Mine nüüd, Sass on ju koer!” Mõnikord on Kärt ikka jälle täitsa titt, leidis Marit. Püüdes õe kõhklusi hajutada, sosistas ta väikese puudli villakõrva:
„Kas sulle, Sassu, meeldis seal, kus me käisime? Tahaksid sa Tammiku talu meie maakoduks?”
Aleksander Suur matsutas selle jutu peale õndsalt.
„On nõus!” tõlkis Kärt õhinal. „Nüüd võtame käpajälje.”
Marit hoidis märkmikku, Kärt tegi oma sõrme suus märjaks, niisutas Sassi porikirmes käpaalust ja vajutas seejärel karvase päka otsustavalt vastu lehte. Tähtsa kirjatüki alläärt jäi kaunistama pruunikashall plärakas, milles hea kujutlusvõime korral võis ära tunda väikese koera käpa-padjakeste jäljendi.
Tähtis otsus
Mida lähemale kodule, seda närvilisemaks ema muutus. Ta helistas vanaemale iga natukese aja tagant ja lubas, et kohe-kohe jõutakse pärale. Lee oli ärganud ega tahtnud muud, kui ainult antagu kätte tema emme. Ja otsemaid!
„Kas sa oled märganud, et Lee on meie pere lastest kõige nõudlikum?” sosistas Kärt Maritile. „Varemalt ma mõtlesin, et see on ärahellitatud vennaraas Tikk, aga nüüd on selge – Lee.”
„Titt ju,” vastas Marit napilt. Ta rändas sel hetkel oma mõtetes mööda hiljuti üle vaadatud maamaju. Kärdiga Lee viletsa iseloomu üle arutleda ta ei viitsinud.
Oma maja ihalus oli Nurmede perel juba ammu. Siiani oli see paraku unistuseks jäänudki. Abielu alguses olid isa ja ema veel tudengid ja raha polnud kohe üldse. Siis kui sündisid riburada lapsed ja kulutused aina kasvasid, sai järjest selgemaks, et päris oma kodu, oma maja, nende pere ehitada ei suuda. Aga suvekodu? Seda ehk veel jaksaks. Lastel pole suvel linnas mingit elu! Aga kuhu nad pääsevad, kui suvilat pole ning vanaema ja vanaisa kõik puha linnainimesed? Tõsi, oli veel vanavanaema Heleene. Tema elas tõesti pealinnast kaugemal, kuid ikkagi mitte päris maal, vaid väikeses linnakeses. Polnud seal merd ega jõge. Ja ilma veemõnuta pole suvitamist – selles oldi ühte meelt. Seepärast tuli Nurmedel puhkusekuuks ikka Võsule, Pärnusse või kusagile Peipsi äärde tuba üürida. See oli aga üks tüütu supelsakste seas sebimine, nagu isa ütles. Tänavu talvel, kui lasteperre oli lisandunud uus ja väga tähtis tegelane – Lee –, tehti lõpuks otsus: igasugused üüritoad jäävad ära, tuleb muretseda oma suvila, maksku mis maksab. Kui leitakse maamaja – seda parem.
Varakevadel algas kibekiire suvekodu otsimine. Pakkumisi oli palju, ent lähemal uurimisel sobivat ei leidunud. Üks asus liialt kaugel, teine polnud veekogu läheduses, kolmas –