Salaroheline hiis. Reet Made
siis on ikka Tammiku kõige lahedam,” leidis ka noorem.
Lee pillimine kostis juba koridori.
„Jumal küll, laps on ennast nüüd nii ära karjunud, et…” Emal oli suu ümber nutuvõru. Vanaema ootas esikus, süles beebi, kes emmet silmates veelgi rohkem häält tõstis.
„Näh, võtke oma piripott! Ta on mu südamerasvad ära söönud,” porises vanaema tehtult pahaselt, ise samal ajal Leed nunnutavalt kiigutades.
„Anna andeks, ema, me Jaaniga oleme ka täitsa küpsed… Jäime porisse kinni, mis sa teed!” Ema viskas jopi varna. „Kuss-kuss! Emme siin! Kohe tuleb lapse juurde, kohe hakkame sööma! Muidugi on Leel kõht tühi, kohe-kohe.” Tita jättis nutu nagu lõigatud, luksus veel ainult ja imes alumist huult. Ema jagas korraldusi: „Jaan, ole hea, pane tugitooli juurde toitmisepadi valmis. Marit, kullake, vaheta ruttu riided, pese käed ja too mulle joogiks kruusitäis leiget piima. Vanaema, pai, tule Leega vannitoa juurde, tüdruk ei lase mind silmist. Ja-jaa, Leenuke, kohe-kohe!”
Reedik-poiss sebis emal jalus. Ta oli solvunud, et teda ei märgatud. Üleüldse, pärast Lee majja ilmumist oli Reediku meelest perepoja elu muutunud üsna kibedaks. Kõik keerlesid aina õekese ümber. Vennakest nagu poleks ollagi! Varem oli palju parem. Tähelepanu ootuses vudis Reedik siiski lootusrikkalt vannituppa ning sättis ennast ema ja kraanikausi vahele.
„Oi, tere Tikk!” märkas ema nüüd pojanuppu. „Kuidas sul läheb? Ole musike, astu natuke eest! Näed, emmel on hirmus kiire, õekesel söögiga rutt.”
„Minul on ka rutt,” mossitas Reedik. „Veel suurem.”
Ema naeratas ja tõmbas pesumärja sõrmega üle poja nöpsnina:
„Usun, et veel suurem. Suurtel õdedel on ka kõht tühi ja isal samuti. Paluge vanaemalt nälja petteks võileiba. Õhtuks panen õunakoogi ahju, eks?”
Reedik jäi sellega rahule ja vantsis teiste juurde. Ema, pesnud käed ja silmnäo puhtaks, seadis ennast mugavalt tugitooli, võttis põlvedele padja, padjale Lee – ning õnnis söömaaeg võis nende poolest alata.
Ülejäänud rahvas kogunes samal ajal kööki.
„Noh, kas see käik tasus vaeva?” Vanaema ei suutnud enam uudishimu talitseda. Tore küll! Teised seiklevad mööda põnevaid vanu talusid, tema istugu pisikestega kodus. Tagatipuks veel kanguta uudiseid tangidega välja!
„Tasus! Seal oli palju maju! Neli maja.”
„Üks oli nii-i-i nunnu onnike. See saab meie mängumajaks. Issu lubas. Onju, issu, sa lubasid? Ja palju kadakaid on ja tammesid!”
„Veel rohkem kui kadakaid.”
„Ei olnud, kadakaid oli rohkem!”
Tüdrukud sädistasid teineteise võidu. Isa naeris.
Vanaema vangutas pead. „Ah nii tore oli! Ma ei saanud tuhkagi aru. Las nüüd isa seletab väheke rahulikumalt.”
Ka ema kõrv oli köögis.
„Ei ole seal mingit arutamist ilma meieta! Võtke võileivad kaasa ja tulge siia. Lee tahab ka uudiseid kuulda!”
Kärt viis kandikutäie võileibu, vanaema tegi mustsõstramorssi – ning mõnus jutuvada läks lahti. Vestlus oli veel täies hoos, kui ema sõrme suule pani. Kullamuruke padjal oli uinunud. Isa võttis Lee tasahilju sülle ja viis teise tuppa magama. „Reklaamipaus!” teatas ema. „Õhtul teelauas arutame edasi. Ma helistan vanaisale ja kutsun tema ka.”
Reedik plaanis ema sabas kööki vantsida, kuid Marit pidas poisi kinni. „Tikk, tule, mul on üks jutt.”
Seda ei lasknud väikevend endale kaks korda öelda. Tavaliselt pidi poisu nuruma, et suured õed ta kampa võtaksid. Kolmekesi mindi tüdrukute tuppa. Vennas oli põnevas ootuses.
„Vaata, Reedik,” alustas Marit vanema õe väärikusega. „Nagu sa kuulsid, käisime täna jällegi üht maamaja vaatamas. Ja see maja meile Kärdiga meeldib. Meie tahame, et see meeldiks sinule ka…”
„Tegelikult meeldibki, onju Marit?” sädistas Kärt vahele. Kärsitule nooremale õele tundus, et teine ei jõua asja tuumani nii kiiresti kui vaja.
„Ära sega! Mina räägin!” pahandas Marit. Kärt pani kuulekalt suu kinni. „Jah, see meeldib sulle kindlasti,” jätkas vanem õde. „Sa mõtle ainult: me saame seal veel lisaks oma mängumaja!”
„Nukumaja või?” päris Reedik. Poisi hääles kõlas pettumus.
„Noh… nukumajaks sobib see muidugi ka, aga mitte ainult,” selgitas Marit leplikult. „Sa saad oma nurga, kus võid sõdurite ja autodega mängida. Karjamaal on palju kadakaid, vinged peitusemängu kohad ja…”
„Kas teie mängite minuga peitust?” tahtis Reedik tüdrukute lubadustes kindel olla.
„Muidugi!” tõotasid õed ühest suust.
„Tahan seda maja!” teatas väikemees otsustavalt.
„Tubli!” kiitis Marit. „Siin,” õde võttis kirjutuslaualt roosa lillelise märkmiku, „on üks väga tähtis paber, kuhu meie Kärdiga oleme oma lubadused kirja pannud ja kinnituseks allkirjad andnud.”
Reedik seisis vaikides ja kuulas püüdlikult. Lugu läks pisikese poisi jaoks liiga keeruliseks. Õde üritas lihtsamalt seletada.
„See tähendab, et meie Kärdiga aitame maal koristada ja…” Selle jättis Marit targu ütlemata, et nad olid lubanud ka venna tegemistel silma peal hoida ja temaga mängida. „Niisiis, kui sina tahad suvekodu saada, pead samuti midagi head tegema.”
„Mina olen hea poiss,” teatas Reedik konkreetselt. Niiviisi lubas ta hommikust õhtuni. Miks ei võinud see jätkuda ka maatingimustes?
Kärt turtsatas naerma, kuid õde saatis talle hävitava pilgu.
„Väga hea,” sõnas Marit leebelt. „Selle panen ma siia tähtsale paberile kirja. Oma nime ju oskad kirjutada? Ega sa pole ära unustanud?”
„Oskan,” teadis Reedik kaljukindlalt.
Marit avas märkmiku protokolli kohalt ja kirjutas äärekesele, kuhu Aleksander Suure laiutava allkirja tõttu ainult veel üsna tsipake ruumi oli jäänud:
Reedik Nurm lubab olla maal hea laps.
Kärt luges üle õe õla.
„Arvad, et aitab, kui poiss ainult maal lubab hea laps olla?” kahtles ta.
Marit pidas väheke aru. See polnud tõesti kõige parem, kuid lause oli juba kirjas ja tüdruk ei soovinud teksti sodida.
„Olgu, käib küll. Eks ta linnas lubagu linnalubamisi. Tikk, võta pastakas ilusti kätte ja kirjuta alla. Näe, siin on veel vaba koht. Kirjuta hästi korralikult oma nimi: Reedik.”
Vennas pandi Kärdi laua taha istuma ja allkiri sai protokollile maalitud. Kõik läks muidu päris hästi, ainult D-tähele tegi veli punnkõhu vasakule poole ja K läks Aleksander Suure allkirjale otsa.
„Oh, käib küll!” luges Marit ürituse kordaläinuks.
Reedik saadeti tüdrukute toast minema. Poiss suundus otsejoones kööki ja teatas, et oli justsama allkirja kirjutanud.
„Noo?! Kuhu siis?” huvitus ema.
„Ühele kollile,” teatas poeg, „aga see ei olnud karvane.”
„Ahah,” jäi ema rahule, täpsemalt süvenemata, millise kolliga tegu. „Kui sul mahti on, ehk saad mulle koogitegemise juures abiks olla?”
„Saan,” lubas Reedik, „aga enne ütlen issule ka, et mina tegin selle kirja. Emme, mis see oli? Pealkiri, jah?”
„Ise ütlesid, et allkiri.”
„Allkiri, jah. Ma ütlen issule, siis tulen. Oota-oota, emme!” Ning toimekas Reedik oligi köögist kadunud.
Pealkiri! Ema naeratas endamisi. Pojapõnn tegi alati hea tuju, ükskõik kuhu ta ilmus. Vanaema