Salaroheline hiis. Reet Made
hakkas poiss ennast kutsuma pooleteiseaastaselt. Kuna vanemad olid poja nime algusesse sokutanud kohutavalt raske ja põriseva r-tähe, heitis poisu eesnimest esimese poole kõrvale ja võttis tarvitusele ainult tagumise osa. Nõnda ta Tikuks sai ja jäi. Nüüdseks ei tegutsenud lasteaias mitte Reedik Nurm, vaid lihtsalt Tikk. Välimuse põhjal sobis Tikk talle kõikidest nimedest aga kõige vähem. Ta polnud habras tikkpeen poiss, vaid jässakas jõuline jõnglane, kelle põski kaunistasid naerulohud ja rahmeldamisest niisked juuksed olid aina sassis. „Kortsus,” ütles ta ise oma kolumatsi-soengu kohta.
Juba oligi sasipea köögis tagasi ja tõi muheleva isagi kaasa. „Plikad panid poisi oma protokollile alla kirjutama,” naeris isa.
„Jajah, ta siin jutustas mingist kollist, mis pole karvane. Paistab, et tüdrukutele Tammiku meeldis. Oled sa ise juba otsusele jõudnud?” uudishimutses ema.
„Ei veel. Ega see ole lihtsalt kilo suhkrut,” jäi isa napisõnaliseks.
Õunakook lükati ahju. Sellal kui pagar Tikku tainast puhastati, helises uksekell. Taadu oli kohale jõudnud. Vanaisa seisis esikus – suur igas mõõdus. Eriti võimas oli ta hääl. Tarvitses tal vaid esimesed sõnad kuuldavale lasta, kui tubade uksed valla paiskusid ja mitmehäälne „Taadu! Taadu!” kohale lendas. Kõige ees kihutas Sass Suur, ampsas poolel teel oma kausist suutäie kuivi kaerahelbeid ning tormas teretama – vuntsid valged ja helberida järel. Vanaisa müristas naerda. Ta kallistas lapselapsi, Reedik sai veel õhusõitu ja puudlinäss patsutada.
„Vaata, et sa ägeda sabaliputamisega oma pisikest jupikest pepu küljest lahti ei kruti,” hoiatas taadu Sassut.
Tüdrukud purskasid naerma. Tikk lagistas õdede tuules.
„Oi, ma ei või!” luksus Kärt. „Taadu, tee veel nalja!”
Vanaisa võttis pintsakupõuest suure taskukella, avas selle kaane ja teatas:
„Naljad hakkavad tunni ja neljakümne kaheksa minuti pärast. Vaadake, et te maha ei maga! Aga… Kus on imelaps Lee?”
„Juba piiksus,” teatas ema. „Kohe hakkame teed jooma ja siis on meil sulle, isa, põnevaid uudiseid!”
See pühapäevaõhtu oli eriline. Muidu lihtsalt mõnusa hetke – kogu pere koos, vaarikatee ja keelt alla viiv õunakook – muutis eriliseks tähtis jutt, mida aeti.
„Kas sa tunned?” päris Marit Kärdilt sosinal. „Justkui oleks aura praegu siin. Nagu hõljuks meie kõigi kohal.”
„Tunnen,” sosistas Kärt vastu, ehkki tõtt-öelda ei tundnud ta jälle tuhkagi. Samas ei pidanud ta ennast luiskajaks. Maritist räägiti alati kui „eriliselt tundlikust” lapsest. Kärti ei nimetanud keegi tundlikuks, seepärast arvas ta nüüdki, et võib-olla ülejäänud köögis viibijad tunnetavad seda salapärast asja, ainult tema, vaene Kärt, mitte. Ent kes tahaks tundetu ja teistest erinev olla?!
Vanaisa sai kuulda meeldivast leiust kadakate ja tammede keskel. Isa mainis, et oli helistanud oma vennale Janekile. Vennas omakorda oli pidanud nõu ehitusmeistrist sõbraga ja puistanud seejärel isa üle igasugu vana majaga seotud rõõme ja remondimuresid puudutavate teadmistega. Tagatipuks oodati veel taadu arvamust.
„Teeme ära!” müristas vanaisa tõrrehäälel. „Panen oma osa aktsiatesse ja tellin voodikoha vaatega merele!”
„Taadu, meri on seal küll, aga metsa taga!” seletas Marit.
„Ah et merevaadet polegi? Kurb. Siis vaatega tammele.”
„Seda sa saad, nii palju, kui kulub!” kilkas Kärt. „Taadu on ka nõus! Me kõik oleme nõus!”
Seepeale jooksis Kärt oma tuppa ja ilmus tagasi roosa märkmikuga.
„Jah, õige!” Marit võttis jutuotsa üle. „Esimene tähtis paber meie majaraamatusse on juba olemas.” Tüdruk otsis köögisahtlist terava kokanoa, avas märkmiku protokolli kohalt ning lõikas dokumendi ettevaatlikult kirjaplokist välja. Protokoll käis lauas käest kätte ning anti lõbusa naeru ja käteplagina saatel vanaisale. Vanaema Epp ja taadu leidsid paberi äärel veel kaks vaba kohta, kuhu enda allkirjad poetada. Kirjalikeks lubadusteks seal enam ruumi polnud. Aga nende puhul võis suusõnalisi ka usaldada. Tähtis otsus oli langetatud.
Tammiku pole päris tavaline koht
Tammiku osteti ära. Müüja helistas juba järgmisel õhtul ning teatas üsnagi nõudval toonil, et on teisegi ostuhuvilise leidnud ning palub Nurmedel kiiresti öelda oma lõplik vastus. See andis otsustamiseks viimase tõuke ning isa hõikas telefonitorusse: „Ostame!”
Nüüd oli neil siis oma suvekodu! Mis sellest, et veel riimas-räämas ning töid ootamas süle ja seljaga. Ihaldatud puhkehetked paistsid esialgu kui muinasjutus, seitsme mäe ja mere taga. Aga neil oli päris oma maja! Ja mitte ainult maja. Oma talu! Nagu Eestis põliselt kombeks: mitu hoonet, suur õu, rohtaed õunapuude ja marjapõõsastega. Lisaks veel metsatukk ja kadakane niit, kus isa jutu järgi pidi varsti tärkama äraütlemata palju lilli.
Maal käidi nüüd igal võimalikul hetkel. Isa oli kokku tassinud terved virnad ehitus- ja remondiraamatuid ning istus koos töömehega tundide kaupa nende taga. Kui Lee magas ja emal vähegi mahti, asus temagi kampa ning siis käis äge seletamine, arutamine ja arvutamine. Marit ja Kärt pidasid kinni protokollis antud lubadustest. Nad olid maal koristustöödel igal pool abiks ning rämpsu ja sodi seal juba jätkus. Lausa uskumatu, kui palju linnainimese jaoks mõttetuna näivat kola ühes maamajapidamises tekkida võib! Miks üleüldse oli alles hoitud ilma pulkadeta loorehasid, löe otsas logisevaid roostes vikateid, kiivas harudega sõnnikuharke, lehmaketi juppe, okastraadipusasid ja kõveraid naelu? Sirelihekialune oli vanadest, niiskuses tursunud patareidest triiki. „Raadio omad, sellest ajast, kui talus veel elektrit polnud,” teadis selgitada taadu, kes käis samuti koristustöödel abiks. Tarbetu rämps koguti kokku aina kasvavasse prahihunnikusse.
Kraamimine ja koristamine polnud tüdrukutele kunagi olnud mokka mööda töö. Kuid maal oli asi hoopis teisiti! Uus ja ütlemata huvitav. Ainus, mis Maritit kogu loo juures natuke häiris, oli ebamäärane aimus, et ümberringi keerleb alles see, mida muusikateatris kutsutakse avamänguks. Et istuksid nagu saalis, dirigent tõstab taktikepi ja orkestriruumi peidetud sügavusest voogavad esile helid. Voogavad ja voogavad, haaravad enda võimusesse ja sosistavad: „Oota-oota, kõik on alles ees, see pole veel midagi, see on alles eelmäng.” Marit tunnetas terve olemusega, et suvekodu on ta ära teinud. Mida „ärategemine” täpsemalt tähendab, ei osanud tüdruk seletada. Ta lihtsalt tundis, et nii see on. Paar korda oli ta proovinud Kärdiga toda sisemust piitsutavat teemat üles võtta, kuid taipas, et õe keha ja meeli „ära tegev” jõud ei mõjuta. Kärt ainult püüab suuremale meelepärane olla ja kiidab takka, et temaga on täpselt samad lood. Täiskasvanutele ei usaldanud Marit säherdusest segasest meeleolust rääkida. Niikuinii pannakse see tema „eriliselt tundliku natuuri” arvele ja vaat et tembeldatakse veel „natuke imelikuks”. Vanaema kukuks lapselapsele kohe raviteesid sisse jootma. Ei, esialgu jäägu kõik nii, nagu on…
Koristustööde ajal lubas Marit endale vahel hingetõmbehetki, eraldus vaikselt teistest ja siirdus talu taha metsa lonkima. Kaugemale ei usaldanud ta minna, ikka ainult sinnamaani, kus raagus puude vahelt maja veel näha oli. Kärt tabas õe uttu tõmbumise soovi harilikult ära ning püüdis ennast sabasse haakida. Enamasti anti talle mõista, et nendel kordadel pole seltskond soovitud. Ja Kärt jäi mossitades maha. Marit ei teadnud isegi, mida ta varakevadises vesises metsas otsis või leida püüdis, ent ei vabanenud painavast tundest, et miski teda valendavate kasetüvede vahele lonkima kutsus. Ta ei tahtnud endale tunnistada, et tegeleb ilmselt tobedusega ja otsib olematut. Ükskõik kuhu poole tüdruk ka ei suundunud, leidis ta ennast lõpuks ikka ühest ja samast kohast. Sealt, kus nad kõige esimesel korral olid oksi punti sidunud.
Tüdruk jäi seisma nagu tollelgi päeval – seljaga õue ja näoga metsa poole – ning vaatas kõrge paksutüvelise puu suunas. Sealt, ta mäletas täpselt, just sellesama puu tagant oli hetkeks vilksatanud mingi heledates riietes kogu ja kohe kadunud. Aga nüüd jäi puu ümber kõik rahulikuks,