Salaroheline hiis. Reet Made
Marit mõistis, et puud seda ei suuda. Nagu temagi ei osanud taimede või loomade keelt. Niisugused imed võisid sündida ainult muinasjuttudes. Nõnda siis polnud Maritil võimalik tammega vestelda ega pärida, kas puu teab midagi tüdrukule viirastunud heledast kujust, kes tol päeval ennast tüve varju peitis. Otsija läks igal uurimisretkel hiiglasele päris ligidale, jalutas mõtlikult ümberringi, katsus käega samblaga kaetud koredat koort ja silmitses puu all tärkavat rohtu, lootuses leida seletust seletamatule, millel polnud nime.
Ühel päeval, kui pere oli taas koristustöödel ja Marit parasjagu väiksemaid kive aia taha hunnikusse kärutas, jooksis Kärt lõõtsutades õe juurde. Ta oli ilmselgelt hirmunud ja ähmis.
„Marit!” sosistas ta, heites ümbrusele kartlikke pilke.
„Mis sul on?” Marit tabas ära, et Kärdi ärevusel on tõsi taga ning see nakatas.
„Ma vist nägin teda,” jätkas Kärt sosistamist.
„Keda?”
„Noh, seda… Aurat!”
Niisuguse uudise peale laskis Marit kärusangad käest.
„Oled sa kindel? Kus see oli? Sealsamas tamme juures, jah?”
„Kus tamme juures?”
„Seal, kus ma teda esimest korda nägin, jobukakk. Seal, kus me kadakaid sidusime.”
„Ei, karjamaal… Kadus põõsastesse. Issand, kuidas ma ehmatasin!”
Marit vaatas abiotsivalt isa suunas. Siis mõtles ümber, võttis Kärdil otsustavalt käest ja käskis:
„Lähme! Näita, kus see oli!”
„Hull oled! Ei, mina ei tule!”
„Missugune ta siis oli? Mingi koletis või? Kui mina nägin, oli nagu laps.”
„Ma ei tea. Midagi vilksatas, siis jäi paigale… ja kadus kohe kadakate sisse.”
„Kuidas sa teda ei näinud, kui ta paigale jäi?!” Kärdi sahmerdamine ajas Maritil hinge täis.
„Ei jäänud ju! Ma ütlesin, et kadus kohe ära.”
„Selleks ei pea sajanditeks ühele kohale jääma, et näha, missugune asi või… olend seal on. Natuke ikka nägid?”
„Natuke nägin.”
„Ja oli lapse moodi?”
„Oli poisi moodi.”
„Valgetes riietes?”
Kärt raputas pead. „Tumedad dressid olid.”
„Lähme!” Mariti otsustavus kogus jõudu. Kogu see aeg oli ta oodanud uut kohtumist end vaid viivuks ilmutanud kujuga. Ja kui see ennast nüüd Kärdile näitas, siis ei tohtinud juhust kasutamata jätta. Asjas tuli selgust luua!
„Parem kutsume kellegi kaasa. Ema või…” Kärt oleks auraga kohtumise meelsasti edasi lükanud. Marit saatis õele oma kõige halvustavama pilgu ning hakkas sõna lausumata sammuma eemal kasvavate kadakate poole. Kärt kõhkles veel hetke, vaatas korraks abi otsivalt õuele, kuid jooksis siiski otsustavalt Maritile järele. „Oota,” sosistas ta viimase kannule jõudes, „lähme tasakesi. Kohe tulebki see kadakas, mille juures ma teda nägin.”
Tüdrukud tõmbusid kühmu ja liikusid edasi poolküürakil. Nad hiilisid roobasteelt kõrvale ning kahlasid tärkavas rohus. Marit asis õel õlgadest, kummardus Kärdi kõrva juurde ja sosistas:
„Mine ees! Ma ei tea ju, kus täpselt…”
Kärt jäi seisma kui post. Teise sabas sörkida ta veel võis, aga niiviisi ees minna… Ei!
„Mine!” sisistas Marit.
Ja Kärt läks. Süda paukus ning jalad olid kui tinast – aga läks. Kadarik muutus tihedamaks. Põhjamaa küpressid seisid tihkelt üksteise vastu toetudes. Kohati moodustasid nad läbipääsmatu padriku, samas aga jätsid meelitavaid vahekäike, mis hargnesid kavalateks labürintideks. Siin ütles mõlema tüdruku vaprus üles. Käikudesse sukelduda nad ei julgenud. Selg ees tulid otsijad rohelisest kutsuvast ukseavast tagasi valguse ja päikese kätte ning otsustasid põõsaste rühmale väheke kaugemalt ringi peale teha.
Esimesed paarkümmend meetrit kahlati puutumatus noores rohus. Siis Kärt seisatas ja osutas sõnatult ühe kadaka suunas. Põõsa ümbruses oli rohi värskelt maha tallatud. Tüdrukud vahetasid tummalt pilke. Nüüd läks Marit ees. Luurajad hiilisid teosammul kadakale lähemale, teadmata, mis või kes neid teisel pool põõsast ootab. Rohututi varjust sööstis lendu suur lind, kurjakuulutavalt häälitsedes ning tiibadega pekseldes. Tüdrukud, kelle närvid olid niigi pillikeelena pingul, karjatasid ja tegid kumbki eri suunas paar jooksusammu. Seejärel koguti ennast uuesti ning mindi nüüd juba kiirema ja otsustavama astumisega neid huvitava puukese juurde. Marit astus viimase julge sammu ja… Kadaka taga polnud kedagi! Ent seal olid selged sõtkutud jäljed ja tallatud rada viis vinka-vonka põõsaste vahel edasi. Tüdrukud liikusid mööda rohumärke, kuid see ei toonud mingit lahendust. Jäljed vonklesid ja väänlesid, kuni kadusid roobasteelt.
„Kõik!” sõnas Marit pettunult.
„Vähemalt nüüd sa usud, et ta oli seal.”
„Usun. Ja küll me ta kätte saame,” tõotas Marit. „Aga seda ma sulle ütlen: mitte kellelegi sõnagi! Kui sa pläkutama hakkad, siis…”
„Mina?! Millal mina niisuguseid asju rääkinud olen!” solvus noorem. Marit lõi käega. Kärt oskas teha maailma ilmsüütuimat nägu, kuid tegelikult oli ta suur rabistaja ja lobamokk. Saladuste hoidmine tegi plika lausa haigeks. Seekord oli Kärt õe epistlist hoolimata enda üle uhke ja kogu üritusega ülimalt rahul. Esiteks polnud temagi mingi tuim ja tundetu tükk. Temalgi oli võime müstilist aurat näha! Teiseks sujus otsimisretk turvaliselt ja tänu taevale ei sattunud nad poisi moodi olendiga silm silma vastu. Vahest nüüd, kus kummitus on ennast mõlemale õele ilmutanud, jätab ta nende pere rahule ja laseb täiel rinnal uuest suvekodust rõõmu tunda.
Samal ajal käisid Mariti mõtted hoopis teist rada. „Nähtav nähtamatu” oli ikkagi olemas! Polnud see luul ega väljamõeldis. Oli olemas, ja täiesti lihalikul kujul. Vaim võib ennast heal juhul ilmutada, siinseal vilksatada, aga ta ei pruugi maha jätta selgeid märke – tallatud rohtu ja jalajälgi.
Tüdruk läks pooleli jäänud töö juurde tagasi, aeg-ajalt teraselt ümbrust seirates. Nüüd tuli tal lisaks suurele tammele jälgida ka kahtlast kadakapuhmast. Tiku kamandas Marit enda juurde ja manitses, et poiss üksinda niidule kondama ei läheks. Oli ju protokollis antud lubadus hoida väikevennal silm peal. Reedik omakorda oli allkirjaga kinnitanud, et on maal hea laps. Seega keeldude ja lubadustega kõik klappis. Tikk kippus esialgu jonnima, et miks täna tema isikuvabadusi piiratakse. Seepeale poetas Marit moka otsast, et külarahvas olevat kadakate vahel näinud liikumas pisikest musta mehikest. Pärast seda uudist püsis väikevend täiesti vabatahtlikult suure õe läheduses.
Kui pere järgmisel korral suvilasse jõudnuna autost õuele pudenes, ilmutas puudlikoer Sass Suur kummalise rahutuse märke. Ta ei tohtinud jasmiinipõõsa vastu jalga tõsta ega olnud seniajani kordagi keelust üle astunud. Nüüd aga, tõmmanud ninaga pikalt õhku, jooksis koer joonelt jasmiinipõõsa juurde ja ristis selle ära. Seejärel tormas ta paaniliselt siia-tänna ning märgistas oma territooriumi, nagu ähvardaksid tohutud võõrväed selle kohe vallutada.
„No-noh, Sass, mida sa rahmeldad kui meldupää. Võta väheke auru maha,” keelas vanaema Epp. Kuid koer ei teinud kuulmagi. Ema sättis Leed vankrisse magama, teised läksid majja linnariideid töörõivaste vastu vahetama ega pööranud väikese peni tuuseldamisele rohkem tähelepanu. Äkki kostis õuelt valju klähvimist.
„Mõni võõras tuleb või?” küünitas isa läbi akna vaatama. Näha polnud kedagi. „Aret!” hõikas isa aknalt ema. „Mine vaata, mida see koer lärmab!”
Ema jooksiski puukuuri poole, kust kuuldus vihane lõrin ja haukumine. Jõudnud kuuri otsa juurde, nägi ta Sassi, kes, tagumised jalad harkis, keha pingul ja punuma pistmiseks